Organi allavaje ehk prolaps võib tunduda esmapilgul midagi hirmsat. Tegelikkuses esineb seda pea kolmandikul naistest. Prolapsi tekkimise põhjuseks on nõrgad või kahjustunud vaagnapõhjalihased ja väljaveninud sidekoed. Kuidas prolapsi ära tunda ja mida teha, et elukvaliteet ei kannataks, räägib Lasergünekoloogia kliiniku günekoloog dr Ksenia Buts.

Kellel esineb prolapsi kõige sagedamini?

Vaagnaelundite prolaps on naiste hulgas üsna levinud probleem. Sagedamini esineb seda naistel, kellel on olnud mitmikrasedus, traumaatiline ja pikaajaline sünnitus või kui sünnib väga suur laps. Lisaks võib prolapsi põhjustada kaasasündinud sidekoe puudulikkus ja östrogeenipuudus, mida võib esineda menopausi ajal või teatud ravimite kasutamisel.

Riskiteguriks on ka kroonilised haigused, millega kaasneb kõhusisese rõhu tõus. Nagu näiteks bronhiit, astma, kõhukinnisus, aga ka krooniline köha suitsetamise ajal. Samamoodi võivad prolapsi soodustada ülekaalulisus ja istuv eluviis ning hüsterektoomia ehk emaka eemaldamine.

Kui tihti teie juurde sellise probleemiga pöördutakse?

Nagu öeldud, on prolaps tunduvalt levinum probleem, kui esialgu arvame. Ligi kolmandik naistest kogeb oma elu jooksul mingis faasis prolapsi. Ja selle tekkimise tõenäosus suureneb mainitud riskitegurite esinemisel. Erinevate uuringute valguses saab välja tuua, et enam kui pooltel üle 50-aastastest naistest on täheldatud vaagnaelundite prolapsi erineval määral.

Ehk prolapsi tekke risk suureneb koos vanusega ja eriti pärast menopausi. Keskmiselt on iga viies kuni seitsmes naine 80. eluaastaks seismas silmitsi kirurgilise ravi vajadusega.

Kahjuks on tõsiasi see, et sageli on naistel piinlik tegeleda allavajega varajases staadiumis või seda peetakse tavaliseks vanusega seotud muutuseks. Tegelikult on väga oluline säilitada elukvaliteet igas vanuses ning seetõttu on oluline probleemi tekkimise korral pöörduda spetsialisti poole.

Kas on mingeid meetodeid, mis aitavad vältida või vähendada prolapsi mõju?

Prolapsi ravi nõuab terviklikku lähenemist ja sisaldab lisaks võimalikule laserteraapiale ka füsioteraapiat, vaagnapõhjalihaste tugevdamise harjutusi, aga menopausijärgses eas ka hormoonasendusravi. Samuti on oluline kaotada kaalu, hoida tervislikku eluviisi ning loobuda suitsetamisest. Tõsisemad probleemid nõuavad aga juba kirurgilist ravi.

Laser – kuidas see aitab ja mitu protseduuri tuleks teha?

Üheks võimaluseks elukvaliteedi parandamiseks ja prolapsi raviks on lasermetoodika. Protseduuri abil toimub kudede termiline kahjustus, mis viib kollageenikiudude kokkutõmbumiseni ja uute kollageenikiudude sünteesi stimuleerimiseni, lõtvunud koed “tõmmatakse üles” ja pärast seda algab taastumisprotsess.

Keskmiselt tähendab see kolme protseduuri minimaalselt neljanädalase intervalliga. Pärast seda on pool aastat pausi ning tehakse kontrollprotseduur. Mõningatel juhtudel võib ravi hõlmata ka kuut protseduuri. Täpne raviplaan koostatakse aga individuaalselt pärast günekoloogiga konsulteerimist.

Kas pärast laserravi esineb ägenemisi?

Laserprotseduur on vaid üks osa ravist. Pärast seda, kui laseriga on soovitud efekt saavutatud, peab patsient jätkama harjutustega, mis on mõeldud just vaagnapõhjalihaste tugevdamiseks. Selleks, et soovitud tulemus oleks püsiv, võiks laserprotseduuri läbi teha iga kahe-kolme aasta tagant.

Kui ohutu on laserravi?

Ravi on ohutu, kui järgitakse protokolle ja protseduurile ei ole vastunäidustusi. Vastunäidustusteks võivad olla kolmanda ja kõrgema taseme vaagnaelundite prolaps (suurem osa väljalangemist on neitsinahast 1 cm allpool, kuid 2 cm lühem kui tupe kogupikkus), suguelundite onkoloogia, dekompenseeritud kroonilised haigused, nagu näiteks diabeet, probleemid vere hüübimisega, ägedad põletikulised protsessid vaagnaelundites ja kõiksugused vaagna- või põieinfektsioonid. Samamoodi on laserravi vastunäidustatud ägedas staadiumi genitaalherpese korral või kui naine on rase või on tal parasjagu menstruatsiooniperiood.

Kui tunned järgmisi sümptomeid, tuleks viivitamatult kliiniku poole pöörduda:

• elundi prolapsi tunne (tupp punnis)
• ebamugavustunne vahekorra ajal
• õhu sisenemine tuppe vahekorra ajal või sportimise ajal
• raskustunne vaagnapiirkonnas
• alaseljavalu
• uriinipidamatus ja sagedane urineerimine
• probleemid põie või pärasoole tühjendamisel