Helmindid on parasiitussid, mis võivad inimese või looma organismi sattudes põhjustada väga tõsiseid terviseprobleeme. Kuidas ussitõrjet teha ning mida seejuures kindlasti arvestada, räägib BENU apteegi proviisor Marget Raukas.
Võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme
Raukase sõnul eristatakse parasiitusside puhul ümar- ja paelusse, kellest mõned võivad elutseda seedeelundkonnas, ent teised jällegi tungivad läbi sooleseina vereringesse, kandudes sealt edasi mitmetesse elunditesse.
“Looma siseparasiitide elutegevus nõrgestab tema organismi, tekitab mitmeid eluaegseid terviseprobleeme ning lõppeda isegi surmaga. Parasiiditõrje tegemata jätmisel on tõenäosus nakatada teisi loomi ning inimest,” sõnas proviisor. Kui looma karvad on parasiitidega nakatunud, siis pole välistatud, et need satuvad peale paitamist lapse kätelt suhu. “Inimese organismi sattudes põhjustavad samuti tõsiseid kudede ja organite kahjustusi.”
Kõige levinumad parasiitussid
Ümarussidest on kõige enam levinud kassi-, koera- ja kutsikasolkmed, kes elavad soolestikus, munedes ja saastades väliskeskkonda (mänguväljakud, eluruumid, pinnased) ning põhjustades uusi nakkusi ja loomadel vaevusi soolte põletikuna, soolte ummistusi või toitainete puudulikku imendumist ja eluaegseid sooletegevuse probleeme. “Enim on nakatunud kutsikad ja hulkuvad kassid,” lisas ta.
Kõige sagedasem paeluss koertel ja kassidel on koeraviik. “See põhjustab loomal seedehäireid, isutust või vastupidi hundiisu. Kutsikatele on see väga ohtlik, kuna pidurdab nende kasvu, arengut ja koormab immuunsüsteemi,” selgitas proviisor. Selle parasiidiga nakatumist saab ära hoida kirbutõrjega, kuna kirbud ja nende väivid on haiguse kandjad.
Teine sage paelussiline on laiuss – sellega nakatumine toimub magevee järvede kaladega ja/või vähkidega. “Laiuss võib ohtlikuks muutuda, kuna tekitab tropi soolestikku ja ummistab selle. Täiskasvanud loomal ei pruugi nakkus väga selgesti avalduda, kuid mõnede sümptomitena esinevad seedehäired nagu kõhulahtisus vahelduva kõhukinnisusega, oksendamine või veidrate asjade söömine,” rääkis apteeker.
Looma kaal on väga oluline
Apteegis on saadaval koertele ja kassidele mõeldud ravimid, mis on eraldatud omaette veterinaaria riiulitele. Vastavalt loomaliigile on koerte ja kasside siseparasiidivastased ravimid tablettidena, pastadena ja lahustena ning kirburohud täpilahustena nahale kandmiseks.
Ravimi manustamisel on ülioluline jälgida selle kogust: nimelt võib alaannustamine vähendada ravimi edaspidist toimet, mille tõttu ei saa loom parasiitidest vabaks. “Üleannustamine võib aga looma oksendama ajada, mistõttu ravim samuti ei toimi. Kui loom peaks ravimi 4 tunni jooksul välja oksendama, vajab ussikuur kordamist umbes 7 päeva pärast.” Niisiis on väga oluline teada lemmiklooma kaalu, et õige kogus välja arvutada – selle osas saab apteeker abiks olla.
Juhul, kui parasiiditõrje suukaudse ravimiga ei õnnestu, tuleb teiste ravimeetodite osas pöörduda veterinaari poole. “Loomaarst saab alati teha väljaheitest proovi ning välja selgitada, kas loom on parasiitidega nakatunud või mitte – see on alternatiiv, kui loomale ei saa ussirohtu mingil põhjusel manustada,” selgitas proviisor.
Kui tihti tuleks siseparasiiditõrjet teha?
Ussitõrjesse tuleb suhtuda tõsiselt, sest kutsikatel ja kassipoegadel võib kaasneda tõsiseid tervisehäireid ning nakatumine parasiidiga võib lõppeda isegi surmaga. “Esimene ussikuur tehakse 2-nädalastele kutsikatele ja 3–4-nädalastele kassipoegadele ning korratakse iga kuu kuni 6-kuuseks saamiseni või vastavalt veterinaari soovitusele. “10 päeva enne vaktsineerimist tuleb samuti teha parasiiditõrjet, et tekiks korralik immunvastus,” rõhutas ta.
Kui kodus on mitu lemmikut, siis tuleks kõigile teha ussikuur korraga ning puhastada nende pesad. “Täiskasvanud loomadele tuleks ussikuuri teha rutiinselt iga kolme-nelja kuu järel.” Soovitatav on jälgida loomade väljaheidet ebatavaliste moodustiste osas, sest siis on vaja ussikuuri teise skeemi järgi korrata.
Oluline on rõhutada, et maapiirkondades elavad koerad ja kassid võivad mitu korda enam parasiite edasi kanda, sest nad liiguvad suuremal territooriumil, kus käivad ka metsloomad, kütivad enam närilisi ning pererahvas ei pruugi näha, millest nad toituvad või mille peal püherdavad. “Veel on kassidel kombeks oma väljaheited peenrasse jätta, kus kasvavad köögiviljad. Seega tuleb õueloomadele tihedamini ussirohtu anda kui toas elavatele lemmikutele.”
Kui on tegemist tõsisema parasiidinakkusega, tuleb konsulteerida veterinaariga, kes aitab koostada raviplaani ja jälgida looma tervist. “Parasiiditõrje sõltub väga paljudest asjaoludest: noor või vana koer, tema elustiil, elukeskkond, toitumine, aastaaeg ning pereliikmete ja “sõprade” olemasolu. Korralik ussitõrjeprogramm õigesti valitud ravimiga, head hügieenitavad ning keskkonna korrashoid aitavad ennetada nakkustesse haigestumist,” sõnas Raukas lõpetuseks.
