Taimetoitlus ja selle erinevad variandid koguvad üha enam populaarsust. Selleks aga, et endale kasu asemel mitte kahju teha, tuleb taimetoitluse põhitõed enne korralikult selgeks teha.

Benu Tartu Sõbra apteegi proviisori ja toitumisterapeudi Jelena Karjagina sõnul aetakse tihti segamini taimetoitlus ja veganlus. Need aga ei ole üks ja seesama.

“Võib tunduda, et taimetoitlased toituvad ainult taimedest, kuid see pole tõsi. Taimetoitlusel on mitmeid erinevaid vorme, mõnes on rohkem piiranguid tarbitavate toitude osas, mõnes vähem,” räägib Karjagina.

Ta toob näitena, et on olemas piima-taimetoitlus (lubatud on piima tarbimine), muna-taimetoitlus (muna), piima-muna-taimetoitlus (piim ja muna), kala-taimetoitlus (kala), linnuliha-taimetoitlus (linnuliha) ja pool-taimetoitlus (lubatud on kõik, välja arvatud punane liha). “Täistaimetoitluses ehk veganluses on lubatud ainult taimse päritoluga toit. Selle kõige rangem vorm on taimne toortoitlus, mille puhul on lubatud ainult taimse päritoluga toortoit, ja puuviljatoitlus, kui toitutakse vaid puuviljadest,” selgitab Karjagina.

Toitumisekspert rõhutab, et taimetoitluse, eriti selle rangemate vormide praktiseerimisel peab suuremat tähelepanu pöörama tasakaalustatud toitumisele. “Sellega, et toidumenüüst lülitatakse välja loomse päritoluga toit, ei kindlustata kohe tervislikku toitumist,” rõhutab Karjagina. “Eeskätt on taimetoidule üle minnes oht tarbida liiga palju süsivesikuid, kuna taimses toidus on vähem valke ja rasvu. Juhul, kui ei tehta õigeid valikuid, kipub suurenema rafineeritud süsivesikute osakaal, kus on vähe organismile kasulikke aineid,” räägib Karjagina ning lisab, et taimses toidus on kiudained, mis liigsel tarbimisel takistavad mineraalainete imendumist.

Otseseid vastunäidustusi taimetoitlusele toitumiseksperdi sõnul ei ole, eriti selle vähem rangemate vormide puhul, kuid siiski on teatud tervisehädadega inimestel taimetoitlusest raskem kinni pidada. “Näiteks on põletikuliste soolehaiguste (haavandiline koliit ja Crohni tõbi) korral veganlus väga komplitseeritud, kuna haiguse ägenemisel kehtivad piirangud kiudainete tarbimisele ja siis muutub toidulaud juba väga toitainetevaeseks. Erinevate seedetrakti probleemide, kaasa arvatud häiritud soolestiku mikrofloora korral peab olema väga ettevaatlik rangemate taimetoitluste vormidega. Ka tervetel inimestel võib järsk üleminek suurele kiudainete tarbimisele põhjustada teatud vaevusi, näiteks liigset kõhugaaside teket,” selgitab Karjagina.

Taimetoitlus nõuab vastavaid toitumisalaseid teadmisi

“Kindlasti tuleks taimetoitlusega alustades teha endale selgeks taimsete valkude allikad, et neid menüüs vajaka ei jääks. Samuti on vaja oskust kombineerida erinevaid toidugruppe, et kindlustada vajalike aminohapete kättesaadavus,” toonitab Karjagina. Eelkõige nõuab oskuslikkust toiduainete kombineerimisel veganlus, teiste taimetoitluse vormide puhul on vajalikke toitaineid kätte saada oluliselt lihtsam. Vajalikku toitumisnõustamist saavad täiskasvanud ka valitud apteekides.

Toitumisterapeudi sõnul on oluline, et igapäevases menüüs oleksid köögiviljade kõrval esindatud ka täistera- ja kaunviljad, kuna nende kombineerimisel saab kätte vajalikud aminohapped. Pähklid ja seemned on monoküllastumata rasvhapete allikaks ning lisaks on need mineraal- ja kiudaineterikkad. Küllastunud rasvu saab kookosrasvast ja kookospiimast.

“Veganluse oluliseks murekohaks on oomega-3-rasvhapete, kaltsiumi, raua, D- ja B12-vitamiini kättesaamine. Kui esimest kolme on võimalik tagada õigete valikutega, siis D-vitamiini on meie kliimas vähe isegi segatoitlastel ja talvekuudel on soovitatav tarbida seda toidulisandina. B12-vitamiinil head taimset allikat ei olegi ja siin on ainsaks alternatiiviks B12 tarbimine toidulisandina,” selgitab Karjagina.

Suve saabudes saab menüüsse lisada ka kodumaised köögiviljad, maitsetaimed ja salatid. Mõistlik on iga päev süüa erinevat värvi köögivilju. “Toidulaual peaksid olema rohelised lehtviljad (salatid), ristõieliste sugukonda kuuluvad köögiviljad (erinevad kapsaliigid, brokoli, lillkapsas), roheline sibul, küüslauk,” räägib Karjagina. “Salati rikastamiseks on hea kasutada maitsetaimi, näiteks peterselli, tilli, basiilikut ja tüümiani. Kindlasti ei tohiks unustada ka hea õli kasutamist, näiteks rafineerimata oliivõli või seesamiõli.”

Kodumaised marjad metsast ja aiast on head fütotoitainete ja vitamiinide allikad. “Neid saab süüa nii puhtal kujul kui ka näiteks smuuti sees,” soovitab Karjagina.