Kui heita mõnikord pilk Riigikogu infotunni ülekandele või vaadata töö juures suurel koosviibimisel kaastöötajate käitumist. Kui just ei ole ennast puudutav teema, siis süübitakse telefonidesse ning ümbritsev maailma jääb tagaplaanile.

Changemakersi koolitaja Merili Ginter toob näite elust enesest, kus viibis virtuaalsel koosolekul ning kui üks kaaslane jagas oma vahepealseid saavutusi ning teise jaoks vajalikku infot. “Paratamatult jäin märkama hetki, kuidas sõprade silmad käisid üle ekraani nii, et loeb midagi muud või on tegelikult kusagil teises keskkonnas,” meenutab Ginter.

Justkui olemas, aga samas täiesti eemal

Ginter nendib, et selliseid situatsioone juhtub ikka ja jälle. “Inimesed on justkui olemas, aga samas täiesti eemal,” räägib ta. Ja see ei ole ainult töösituatsioonides, sama juhtub ka intiimsemates olukordades, kus telefoniekraani särama löömisel kaob tähelepanu vestluselt kiirelt. 

Selline käitumismuster paneb ka Ginterit ennast vaagima, et kas on tema millestki valesti aru saanud ja ning tegelikkus peakski selline olema, et oleme kogu aeg justkui kõikjal?

Ginter on siiski otsustanud jääda truuks arusaamale, et miskit on praegu ikkagi väga mäda. “Kuidas me saame olla pidevalt mujal ja mitte austada üksteist?” küsib ta murelikult. See ei ole ju normaalne paluda pidevalt seltskonnas olles vabandust, kuna on vaja järjekordsele sõnumile vastata.

Probleem on mõlemapoolne

Tegelikkuses usub Ginter, et probleem mõlemapoolne – nii selle isiku, kes annab infot edasi, kui ka selle, kes võtab infot vastu. “Loomulikult on kuulajal raske keskenduda, kui jagaja pole ettevalmistunud või ei hooli samuti situatsioonist,” arutleb Ginter. Samas soovib ta uskuda, et keegi ei soovi niisama aega raisata. “Kõik tahavad võtta ajast maksimumi, kuna see on meie kõige kallim vara,” räägib Ginter.

Ja Ginter usu, et ajast saab maksimumi võtta siis, kui olla sajaprotsendiliselt kohal. “Kui olla täiesti hetkes kohal, mõelda kaasa ning vaadelda, siis on ka see aeg kõige kvaliteetsemalt kasutatud,” usub Ginter.