Linus Medical - meditsiiniseadmete spetsialistid

43 aasta pikkuse suhkruhaiguse staažiga Larissa: “Kaotus oli väga valus, kuid lisaks vaimsetele üleelamistele tuli kohe ette võtta täielik elumuutus.”

suhkruhaigus diabeet glükomeeter glükoosisensor
Suhkruhaigus võib lisaks muudele elumuutustele tuua kaasa ka teisi, väga valusaid tagajärgi ning üleelamisi.Foto: Shutterstock

Ida-Virumaal elav Larissa Kiisvek (69) meenutab, et sünnitas esimese lapse 21-aastaselt ja poja kaal oli ilmale tulles muljetavaldav – 5 kg ja 15 g. Tagantjärele targana teab naine, et see oli esimene märk diabeedist, kuid tol ajal ei tulnud selle peale arstidki, veel vähem Larissa ise. 

Viie aasta pärast jäi Larissa taas lapseootele, kuid 6. raseduskuul sattus ta väga kõrge veresuhkru tõttu haiglasse ja arstide pingutusele vaatamata rasedus katkes. Analüüsitulemustest selgus, et Larissal on suhkurtõbi ja talle määrati viivitamatult insuliinravi. 

“Lapsekaotus oli väga valus,” tunnistab Larissa, aga lisaks vaimsetele üleelamistele tuli kohe ette võtta ka täielik elumuutus. Kõige keerukamaks peab naine tagantjärele toitumisega seotut. “Minu haiguse tõttu muutus ka kogu ülejäänud pere menüü,” märgib ta, sest valikut ju polnud – tuli õppida tundma oma haigust ja harjuda sellega koos elama. 

“Olin suhkruhaiguse diagnoosi saades vaid 26-aastane. Noorusel on aga teatud jõud ja tulin sellega tegelikult üsna kiiresti toime. Ka pereliikmed ja lähedased võtsid muutused kenasti omaks ning harjusid,” meenutab Larissa.

Suur muutus haiguse kontrolli all hoidmises

43 aasta eest, kui Larissa sai teada, et tal on suhkruhaigus, olid võimalused selle kontrolli all hoidmiseks veel üsna aeganõudvad. Veresuhkru taset sai mõõta ainult polikliinikus ning seda tuli teha teatud aja, näiteks iga 1 kuni 3 kuu tagant, et saada teada 3 kuu keskmine veresuhkru tase. Lähtudes sellest pani arst paika kodus insuliini süstimise skeemi. Niisuguse raviskeemi järgi pidi Larissagi hakkama päevast päeva tegutsema. 

Larissat distsiplineerib ja motiveerib glükoosisensorist saadud selge ülevaade veresuhkru seisust seda ka normis hoidma. Foto: erakogu

Elu läks veidi lihtsamaks, kui 2000. aastate alguses jõudis Eestisse glükomeetri kasutamise ning seega kodus veresuhkru mõõtmise võimalus. Tol ajal ei kujutanud Larissa ettegi, et kunagi tulevikus loob tehnika ja teaduse areng suhkurtõve haldamiseks veelgi lihtsamad võimalused. Ometi nii juhtus.

“Minu raviarst soovitas mul mõne aja eest katsetada glükoosisensorit ehk pideva glükoosimonitooringu süsteemi,” räägib Larissa. Ta tunnistab, et väike hirm küll tekkis, et kuidas väärikas eas sellise süsteemiga toimetamine selgeks saada, kuid kuuleka patsiendina otsustas ta asjaga siiski tutvust teha. Ja selle otsuse üle on Larissa nüüd väga õnnelik. 

Larissa katsetas Medtrumi glükoosisensorit ja nagu selgus, midagi üleliia keerukat selle kasutamises ei ole, ent plusse jagub kuhjaga. “Minu nagu ilmselt iga diabeetiku jaoks on väga tähtis, et sensor jälgib veresuhkru taset pidevalt ja seda vastupidiselt varasemale suuremat vaeva nägemata,” rõõmustab Larissa. Ta lisab, et isiklikult teda distsiplineerib ja motiveerib glükoosisensorist saadud selge ülevaade veresuhkru seisust seda ka normis hoidma. See ongi tegelikult ju üks kõige tähtsamaid, aga samas ka keerukamaid asju diabeedi ravis. 

Larissa nendib, et 43-aastase haiguse staaži juures ja insuliinravi saajana on tal loomulikult ette tulnud ka kriitilisi olukordi – eelkõige on need olnud seotud hüpoglükeemiaga. CGM-i kasutades on aga selliseid situatsioone varasemast sootuks lihtsam ennetada või vajadusel hallata. Kui veresuhkur on normi piirest väljas, annab sensor alarmi ning siis saab kohe vastavalt tegutseda.  

“Mul on väga vedanud, et minu raviarstiks sattus 22 aasta eest Ida-Viru keskhaiglas töötav dr Tatjana Šlõk. Tänu temale olen püsinud siiani elus ja tema oli see, kes tegi mu elu varasemast lihtsamaks, kui soovitas hakata kasutama glükoosisensorit,” ei ole Larissa kiitusega tohtri suunas kitsi.

Sensori kasutamise saab selgeks ka väärikamas eas

Linus Medicali tootejuht Anna Nukka nendib, et vanemaealistel kipub sageli olema eelarvamus, et kui tegemist on tehnikaga, siis nemad kindlasti sellega hakkama ei saa. Seetõttu peljatakse ka glükoosisensorit. Larissa on Anna Nukka sõnul aga suurepärane näide sellest, et muutusi ja uuendusi ei maksa ega tohigi karta. 

“Diabeetikutel tasub CGM-i kindlasti proovida, sest nagu Larissa kinnitas, muudab see elu ja ka töölkäimise tunduvalt lihtsamaks,” sõnab Nukka. Ta lisab, et kui sensoriga seoses tekib küsimusi või esineb probleeme selle kasutamisega, saab alati pöörduda oma raviarsti või õe poole. Medtrumi süsteemi kasutajatele on avatud ka tasuta infoliin numbril 800 70 70.  

Nukka rahustab pelgajaid, et kui anda enesele aega harjumiseks, asjasse süveneda ja püüda aru saada, kuidas asi toimib ja mida mure korral teha, siis ei ole CGM-iga opereerimine mingi probleem. “Eestis on saadaval erinevad sensorid ja süsteemid, igaühel neist on oma spetsiifika ja kui juhtub, et esimene katsetatu ei sobinud, ei tohiks võtta seisukohta, et järelikult ei sobi ükski,” selgitab Nukka ja kinnitab, et asjalood on just vastupidi – kui üks sensor ei sobinud, võib teine sobida hoopis väga hästi. 

Tunde järgi veresuhkru hindamine on väga ohtlik

Nukka juhib tähelepanu veel ühele seigale: nii mõnigi suhkruhaige, kel on n-ö pikk haiguse staaž, hindab enda veresuhkru seisu vahel tunde järgi ja sellest tundest lähtudes, veresuhkrut tegelikult mõõtmata süstib või jätab süstimata ka insuliini. 

“See on väga-väga ohtlik tendents,” toonitab Nukka. Ta selgitab, et pikalt haigust põdenul muutub kõrge või madala veresuhkru tunnetus – inimene on veresuhkru muutustega aja jooksul harjunud ja ei pruugi ise arugi saada, et tal on halb olla. Nii jääb aga märkamata, et olukord on ohtlik ning see võib viia minestamiste ja kukkumisteni, eakate puhul ka luumurdude või lausa surmani.

Nukka viitab, et üks hea põhjus CGMi kasutamiseks on muuhulgas seegi, et veresuhkru mõõtmise tulemused saab suunata otse arvutisse ning soovi korral jagada neid raviarsti ja teistegagi. “Medtrumi kasutajate seas on näiteks eakamaid haigeid, kes elavad ühes Eesti otsas, lapsed aga on sünnilinnast ära kolinud, kuid saavad veebist või telefonirakendusest  nõnda eaka vanema haigusel ning olukorral kenasti pilku peal hoida ja vajadusel reageerida,” avaldab Nukka.

 Medtrumi kasutajatoe kontaktid leiad vajadusel veebilehelt veresuhkur.ee.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.