Sander Põdra on asjalik 16-aastane noormees, kes sai paar aastat tagasi 1. tüübi diabeedi diagnoosi.
1. tüübi diabeet ehk suhkruhaigus, on veresuhkru tõusuga kulgev krooniline haigus, mille üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinisõltuvus. See tähendab, et kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Sander kasutab glükoosisensorit ja insuliinipumpa, mida haigekassa kuni 19-aastastele diabeetikutele kompenseerib.
Sander (S) ja tema ema Katrin Põdra (K) jagavad oma kogemust, kuidas haigus noormehe elu muutnud on ja mismoodi tehnoloogia igapäevase tervise jälgimise kergemaks muudab.
Räägime kõigepealt sellest, mismoodi haigus endast märku andis ja millal Sandrile diagnoos pandi?
K: Sander sai diagnoosi koroonaaja alguses, 2020. aasta suvel. Ausalt öeldes ei märganudki ma esialgu midagi. Sander jäi küll veidi kõhnemaks, kuid ma arvasin, et kuna meie kodulähedane burgeriputka oli koroona tõttu suletud, siis ju ta on vähem rämpstoitu söönud.
See oli aga juunikuus, kui Sander läks vanaema juurde ja too märkas, et poiss käib väga tihti kempsu vahet ja joob rohkem. Siis aga hakkas Sandril halb, ta kõne oli juba imelik ja me sõitsime kohe perearsti juurde. Seal mõõdeti tal veresuhkrut – mõõdik hüppas lakke ja näitas 33 mmol/l, kuid ilmselt oli see veelgi kõrgem. Normaalne veresuhkru tase tervel inimesel on 4 kuni 5.
Sealt edasi läksime juba kiiremas korras Tartusse uuringutele, kus tehti analüüsid ja ta sai diagnoosi – I tüübi diabeet.
S: Ma ise ka ei osanud ka midagi aimata. Mõnikord küll tundus, et enesetunne pole päris see, midagi oleks just nagu valesti, aga diabeeti ei osanud ma küll kahtlustada.
K: Meil pole peres kellelgi diabeeti olnud, kuigi seda tüüpi diabeet võib olla geneetilise päritoluga, ei tea kust Sandri haigus tuleb.
Mida 1. tüübi diabeet igapäevaelus tähendab, kas see haigus paneb mingid piirangud peale, tuleb millestki loobuda?
S: Eriti ei ole pidanud millestki loobuma. Pean koguaeg lihtsalt veresuhkrul silma peal hoidma ja kui söön, siis pean teadma süsivesikute arvu. Enne sööma hakkamist pean endale insuliini doosi panema, siis pean viisteist minutit ootama ja alles siis võin süüa. Pidev jälgimine ja arvestamine käib iga päev.
K: No Coca-Cola asemel joob nüüd Coca-Cola Zerot ja mitte nii palju kui varem. Valmis toodetega pole üldiselt probleemi, seal on süsivesikud kenasti kirjas. Kuid välja sööma minnes on see nagu õnneloos, kas saab parasjagu või vähem või rohkem. Kui veresuhkur läheb liiga madalaks, alla nelja (seda nimetatakse hüpoglükeemiaks ehk hüpoks), siis läheb enesetunne kehvaks – käed hakkavad värisema ja pea ringi käima.
S: Kõrgem veresuhkur endast eriti märku ei anna, vahel saan aru, kui joogijanu tekib. Üldiselt pean andurist ikka vaatama. Õnneks pole pärast seda esimest kriitilist olukorda midagi muud hullu juhtunud. Tänu glükoosiandurile ja insuliinipumbale saan olukorral silma peal hoida.
Sander kasutab glükoosisensorit ja pumpa, mida haigekassa alates 2021. aasta jaanuarist kuni 19-aastastele diabeetikutele kompenseerib, palun selgitage mis asjad need on ja kuidas see tehnika diabeedihaige elu kergemaks muudab?
K: Meie pöördusime tõesti kohe tehniliste lahenduste poole. Mõned süstivad aastaid, kuid meile ei olnud see lahendus. Eriti esimestel aastatel, mida nimetatakse mesinädalateks, kui inimese enda pankreas veel kuigivõrd töötab ja insuliini kogused on väiksemad, kuid muutuvad pidevalt.
Iga kolme kuu tagant käime arsti juures ning siis korrigeeritakse koguseid. Glükoosianduri ja insuliinipumba abil on seda lihtsam jälgida. Haigekassa toetab Medtrum A7-süsteemi, meil on selle pump kasutuses ning see sobib Sandrile hästi – on mugav ja diskreetne. Sander oli üldse esimene Eestis, kes selle tehnilise varustuse Haigekassa toel sai.
Mis on igapäevaelus sulle kõige keerulisem, milliseid rutiine oled sunnitud tegema?
S: Iga kord kui tahan süüa, pean vaatama näite. Ma ei saa lihtsalt suvaliselt külmkapi uksi kulutada. Mõnikord, kui käsi läheb näiteks nõrgaks, siis vaatan veresuhkru taset. No ikka mitmeid kordi päeva jooksul. Mõnikord tuleb ka öösel üles tõusta, siis kui andur märku annab.
K: Öösel kipub näit pigem madalaks minema, siis ta sööb midagi ja läheb magab edasi.
Kas Sander peab endale insuliine süstima ka?
K. Meil on igaks juhuks süstalde komplekt ka olemas, sest iial ei või teada, mis tehnikaga juhtuda võib. Insuliinipumba mahutisse läheb 200 ml insuliini ja sellega peab kolm päeva hakkama saama. Kui veresuhkur läheb aga väga kõrgeks, siis Sander süstib vajadusel insuliini juurde, et mahuteid säästa, sest Haigekassal on ette nähtud teatud arv mahuteid aastas. Muidu peaksime täishinnaga juurde ostma. Haigekassa doteerib varustust 90 protsendi ulatuses, 10 protsenti maksame ise.
Kas sellest haigusest on lootust terveks saada?
K: kahjuks I tüübi diabeedist terveks ei ravita. Mingil põhjusel kuulutab organism pankrease võõrkehaks ja hävitab aja jooksul selle ära. Pankreas toodab aga kehas insuliini ja seda tuleb siis organismi juurde lisada. Enne insuliini leiutamist sada aastat tagasi, oli diabeet surmahaigus. Meditsiin aga areneb ja juba räägitakse isegi pankrease rakkude siirdamisest.
Sander, kuidas sa oled pidanud ise muutuma ja mida oma elus ümber korraldama?
S: Olen ikka päris palju pidanud muutuma. Pean kogu aeg jälgima ja arvestama. Näiteks kui trenni lähen, pean vaatama, et veresuhkur oleks piisavalt kõrge. Ma mängin discgolfi ja lisaks ketastele on mul alati täisvarustus kaasa pakitud – glükoositabletid, jook, süstlad, glükomeeter jne. Maha ei tohi midagi maha jätta.
K: Insuliin ei kannata väga külma ja kuuma. Hoiame seda külmkapis ja kui õues on väga külm või kuum ilm, tuleb see spetsiaalsesse temperatuuri hoidvasse kotti panna. Kui aga diabeetiku varustus maha jääb, tuleb autosse istuda ja kraamile järele sõita. Aga Sander on algusest peale hästi tubli olnud, ma pole isegi teda süstida saanud, ta ei luba. Ja ongi hea, sest kolme aasta pärast on tal gümnaasium läbi ja tuleb oma elu peale minna ning ise hakkama saada.
