Mida ütlevad uuringud: kas haav vajab paranemiseks õhku või tuleb seda plaasterdada?

Mida ütlevad teadusuuringud – kas haavad ikkagi vajavad paranemiseks õhku või peab need pigem kinni katma? Ja kas iga haava puhul kehtivad sarnased reeglid või on ka erandeid?Foto: Shutterstock

Kes meist ei oleks kuulnud manitsust, et katkine koht ei parane kunagi, kui seda kogu aeg plaasterdatakse, et haavale tuleb õhku ka lasta, siis saab see kiiremini terveks. Ent mida ütlevad teadusuuringud – kas haavad ikkagi vajavad paranemiseks õhku või võib need rahumeeli kinni katta? Ja kas iga haava puhul kehtivad samad reeglid või on ka erandeid?

Õhutada või mitte, selles on küsimus

Küsimusele, kas haavad vajavad paranemiseks õhku, on vastus, et absoluutselt mitte (vaata uuringuid Pubmedist siit). Esiteks saab haav vajaliku hapniku vereringest, mitte õhust, nii et selle pärast muretsema ei pea. Teiseks on uuringud üsna ammu kinnitanud, et paranemiseks vajavad haavad hoopis niiskust (vaata näiteks uuringu kokkuvõtet Pubmedist siit). Kui haav on katmata, võib õhk uusi naharakke liigselt kuivatada, see aga võib suurendada valu või aeglustada paranemisprotsessi. 

“Kui haava pind kuivab liiga kiiresti, võib see hakata paranema väljastpoolt sissepoole, jättes potentsiaalselt nakkava materjali nahakihtide alla kinni ning seetõttu võivad tekkida infektsiooninähud,” sõnab Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli õppejõud-lektor Ljudmila Linnik (loe täpsemalt Linus Medicali blogi artiklist siit).

Suurem osa moodsaid haavasalve või -katteid (vaata lähemalt www.haav.ee) soodustab niisket (samas mitte liiga niisket) haavapinda. See hoiab uusi naharakke elus ning aitab kaitsta kahjustatud piirkonda mustuse, mikroobide ja võimalike uute vigastuste eest. 

Erand kinnitab reeglit

Nagu mujal elus, kehtib ka haavaravis tõde, et erand kinnitab reeglit. Üldiselt haavad paranemiseks õhku ei vaja, kuid siiski on puhkusid, kui plaaster pole hädavajalik. Näiteks võib jätta plaastriga katmata väikesed kuivad, kergetest sisselõigetest ja kriimustustest tekkinud haavakesed.

Ükskõik kas haav on kaetud või mitte, tuleb tähelepanelikum olla siis, kui see sugugi ei parane ja/või on tekkinud haavainfektsiooni tunnused (nt valulikkus, eritis, turse, punetus, ebameeldiv lõhn, palavik). Sellisel juhul peab kindlasti pöörduma perearsti või õe poole, kes haava asjatundliku pilguga üle vaatab ja vajadusel raviks antibiootikumikuuri määrab. 

Eriti hoolikad peavad selliste tunnuste ilmnemisel ja ka haavade ennetamisel ja ravis olema need, kel on oht krooniliste haavade tekkeks. Selline oht on näiteks suhkruhaigetel.

Mida peab haavadest teadma suhkruhaige?

Suhkruhaigus võib, iseäranis siis kui see on halvasti kontrollitud, põhjustada kroonilisi haavasid ja jalahaavandeid. Sellised haavad on valusad ja paranevad visalt, kehvemal juhul ei parane üldse ning võivad tekkida tüsistused. 

See tähendab, et diabeetikul tuleb haavade, eriti aga jalahaavandite ja -villide osas olla valvas, sest haldamata haiguse ja haavandite tagajärjed võivad olla väga rasked. Kui haava satub nakkus, võib see levida ning lõpuks kahjustada ka teisi organeid. Rasked jalainfektsioonid võivad kehvemal juhul tähendada, et jäse tuleb amputeerida. 

Suuremal osal diabeeti põdevatel inimestel, tõsi küll, nii raskeid komplikatsioone ei teki, ent siiski on diabeet endiselt üle maailma peamine amputatsioonide põhjus. 

Et võimalikke jalaprobleeme vältida, tuleb suhkruhaigel esiteks hoida kontrolli all veresuhkru tase. Lisaks on soovitatav pidada kinni järgmistest nõuannetest.

  • Et ennetada muutusi ja vigastusi, kontrolli jalgu igapäevaselt või lase seda regulaarselt teha jalaravispetsialistil või arstil. Kord kvartalis võiks ette võtta diabeetikutele mõeldud ravipediküüri, mida saab haigekassa kindlustatu tasuta. 
  • Pea hoolega kinni hügieenist – hoia jalad puhtad ja kuivad, vajadusel alusta kohe ravi selleks ette nähtud toodetega (näiteks kannalõhede puhul sobib hästi Dermatonicsi kannapalsam), et vältida infektsioone. 
  • Kanna mugavaid, õige suurusnumbriga ning toetavaid jalanõusid, et vältida mehaanilisi vigastusi. 
  • Ära unusta sokke! Sokid kaitsevad jalgu hõõrdumise eest, kuid need ei tohi olla liiga tihkelt ümber jala ja piirata verevarustust.
  • Väldi olukordi, kus jalad võivad saada vigastada (nt looduslikku veekogusse ujuma minnes kanna spetsiaalseid jalanõusid või plätusid, et hoida ära nahakahjustusi).
  • Jälgi kaalu, sest ülekaalulisus võib tekitada turseid jalgadel ja verevarustuse häireid. 
  • Soodusta jalgade vereringet: näiteks istudes aseta jalad võimalusel ülespoole ning liiguta sageli varbaid, liigu, võimle või tegele mõne muu füüsilise tegevusega.
  • Lõika küüsi hoolikalt. Seejuures jälgi, et varbaküüned oleksid lõigatud otse ning paraja pikkusega. Vajadusel otsi abi jalaravispetsialistilt. Kui avastad konnasilma või soolatüüka, lase sellega tegeleda samuti spetsialistil. 
  • Kaitse jalgu ekstreemsete temperatuuride eest: kokkupuude kuuma ja külmaga võib diabeeti põdeva inimese jalgu kahjustada. 
  • Väldi suitsetamist, sest see mõjub pärssivalt vereringele. 

Mis võib tekitada kannalõhesid, missugune on kannalõhede ravi ning millal on põhjust pöörduda arstile, saad lugeda Tervisegeeniuse artiklist siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.