Iga uue diagnoosiga kaasnevad tihti uued tundmatud mõisted ja väljendid, millest võib esialgu olla raske aru saada. Et ka diabeedi puhul on esialgu segadust palju ning sageli räägitakse sealjuures mõistetest, millest varasemas elus juttu pole olnud, teeme järgnevalt tutvust peamiste diabeedialaste terminitega ning selgitame, mida need tähendavad.
Veresuhkur, insuliin, insuliiniresistentsus – mida need tähendavad?
Glükoos ehk veresuhkur on enamikele keharakkudele peamine energiaallikas, mille sisaldust veres hoiavad stabiilsena hormoonid nagu insuliin, glükagoon, adrenaliin, kortisool ja kasvuhormoon. Veresuhkru tase, mida diabeetikud pidevalt mõõdavad, näitabki, kui palju on veres parasjagu glükoosi, mistõttu tuleb veresuhkru taset mõõta mitu korda päevas.
Veresuhkru taseme mõõtmiseks kasutatakse glükomeetrit, millega võetakse verd sõrme otsast. Eeskätt I tüüpi diabeeti põdevate inimeste igapäevaseks abimeheks on järjest rohkem saamas glükoosisensor ehk pisike tehnoloogiline abivahend, mis paigaldatakse nahale ning mis saadab veresuhkru taseme osas vajalikku informatsiooni diabeetiku nutiseadmesse, ilma et seda eraldi tarvis mõõta oleks.
Ehkki veresuhkru tasemest on vaja pidevalt teadlik olla, analüüsitakse harvem, kuid regulaarselt ka diabeetiku pikaajalist keskmist veresuhkrut, mida teatakse glükeeritud hemoglobiini ehk glükohemoglobiini (HbA1c) analüüsina. HbA1c (%) näitab 2–3 kuu keskmist veresuhkru taset. Selle abil jälgitakse diabeetiku ravitasakaalu ning tehakse vajalikke otsuseid.
Lühendiga TIR (time in range – i.k) tähistatakse veresuhkru taseme püsimise aega optimaalses ehk eesmärkvahemikus. Selle mõõtmiseks ongi tarvis veresuhkru taset pidevalt monitoorida, kuna pikem püsimine eesmärkvahemikus võib parandada tunduvalt diabeetiku elukvaliteeti.
Glükoosi ladustatakse glükogeenina meie maksas ja lihastes ning organism kasutab neid sõltuvalt vajadusele erinevatel eesmärkidel: kui maksas olevat glükogeeni kasutab organism vere glükoositaseme normaalsena hoidmiseks söögikordade vahel, siis lihase glükogeeni kasutatakse lihastes energiaallikana.
Kui glükoosi hulk langeb liiga palju, hakatakse lihastes peituva glükogeeni asemel lagundama maksas peituvat glükogeeni, et tagada vajaminev ehk puuduolev glükoosi hulk organismis. Et glükogeen vabastab rakkudest suhkrut ning aitab veresuhkru taset tõsta, on glükogeen justkui insuliini vastand. Kuid mida siis teeb insuliin?
Insuliin on hormoon, mida toodab inimese kõhunääre siis, kui me sööme. Et glükoos ei saa inimese rakkudesse siseneda iseseisvalt, aitab teda selle ülesande juures just insuliin, mis liigub vereringesse ning annab rakkudele justkui “rohelise tule” glükoosi vastuvõtmiseks. Rakus muutub glükoos omakorda energiaks, tänu millele muutub ka inimene erksamaks.
Et insuliini “töö kvaliteet” on organismile hädavajalik, on see tarvis ravimina kasutusse võtta olukorras, kus kõhunääre ei suuda enam piisavalt insuliini toota või ka siis, kui kehas leiduv insuliin ei täida organismis enam oma ülesannet. Näiteks ei tooda organism insuliini enam I tüüpi diabeedi puhul, kus inimese enda immuunsüsteem on kõhunäärme beetarakud hävitanud. Et just beetarakud vastutavad organismis insuliini tootmise eest, on diagnoos pöördumatu ning vajab ravi kogu ülejäänud elu jooksul, seda just insuliini näol.
Insuliini stimuleerimisel mängib omakorda tähtsat rolli hormoon GLP-1, mis osaleb nii vere glükoositaseme regulatsioonis kui ka reguleerib kesknärvisüsteemis söögiisu ja selle kaudu inimese kehakaalu. Sestap kasutatakse seda laialdaselt ka diabeediravimina.
Insuliini kasutamisel on abimeheks pen-süstel ehk süstevahend, mis meenutab välimuselt pastapliiatsit, kuid käib diabeetikuga pidevalt kaasas, võimaldades organismil normaalselt funktsioneerida. Samas imiteerib kõhunäärme tööd ka insuliinipump, mis manustab organismi insuliini pidevalt naha alla paigaldatud kanüüli kaudu (toimub nn insuliini püsiinfusioon).
Kui kudede tundlikkus insuliinile on vähenenud, tekib seisund nimega insuliiniresistentsus, kus organism ei suuda täita insuliini tavapäraseid funktsioone, näiteks reguleerida vere glükoosisisaldust. Siit jõuamegi järgmiste terminiteni, mis kirjeldavad liiga madalat ja liiga kõrget veresuhkru taset.
Hüpoglükeemia versus hüperglükeemia – mis on mis?
Hüpoglükeemia on seisund, kus veresuhkur on langenud väga madalale – seda võib põhjustada nii insuliini kui ka mõne muu diabeediravimi liiga intensiivne mõju. Hüpoglükeemiast annavad sageli märku higistamine, nõrkustunne, näljatunne, pearinglus, värisemine, aga ka krambid ja teadvuse kadu. Sümptomite ilmnemisel peaks diabeetikule ulatama kiiresti mõne magusa joogi või šokolaadi.
Hüperglükeemia seevastu tähendab liiga kõrget veresuhkrut, mis võib olla tingitud nii insuliinipuudusest või olukorrast, kus insuliin ei toimi organismis enam nii, nagu tegelikult peaks. Sellisel juhul tekivad inimesel janu, väsimus, unisus või nägemise ähmastumine.
Olukorras, kus organismil pole piisavalt insuliini, lülitub organism ümber justkui hädaolukorda. See tähendab, et keha võib energia saamiseks hakata kasutama organismis leiduvaid rasvu ja valku, mis aga kõikidele rakkudele ei sobi. Selle protsessi tulemusel võib tekkida ketoatsidoos, mille käigus põhjustatakse vere ja kudede happelisus ja dehüdratsioon. Raskematel juhtudel annab ketoatsidoosist märku hingeõhus tuntav atsetoonilõhn, mistõttu võib inimene vajada haiglaravi.
Mis vahe on glükeemilisel indeksil ja glükeemilisel koormusel?
Et diabeedi puhul on väga tähtis jälgida toitumist, tõusevad seejuures päevakorda terminid nagu glükeemiline indeks ja glükeemiline koormus, mis on otseselt seotud veresuhkru taseme tõusuga – nimelt näitab glükeemiline indeks, kui kiiresti toidus peituvad süsivesikud inimese vereringesse imenduvad ning millises tempos tõuseb seetõttu inimese veresuhkru tase.
Kui võiks arvata, et madala glükeemilise indeksiga toit on just see, mida I tüüpi diabeetikud tarbima peaks, siis tegelikult võib selle tulemusel sageneda hüpoglükeemia. Samas suureneb risk haigestuda II tüüpi diabeeti, kui tarbitakse vaid kõrge glükeemilise indeksiga toiduaineid. Seetõttu on nii diabeediravi kui ka diabeedi ennetamisel olulisim eesmärk toituda tervislikult, tasakaalustatult ja täisväärtuslikult, mitte ainult madala glükeemilise indeksiga toitainetest.
Kui glükeemiline indeks puudutab peaasjalikult süsivesikuid, siis glükeemilise koormuse puhul peetakse silmas ka nende kogust ja toidukorra ehk portsjoni suurust. Seetõttu kuuluvad glükeemilise koormuse alla ka näiteks toidu töötlemise viis, aga ka valgud, rasvad ja kiudained.
Mida tähendab taldrikureegel?
Siiski ei tähenda kõrge glükeemilise koormusega toit ebatervislikku või halba valikut – näiteks on teraviljad sageli kõrge glükeemilise koormusega, kuna sisaldavad palju süsivesikuid. Et tervisliku toitumise põhitõdesid mitte liiga keeruliseks muuta, võikski lähtuda nn taldrikureeglist.
Taldrikureegli kohaselt võiksid poole taldrikust moodustada erinevad salatid või kuumtöödeldud köögiviljad, põhitoit nagu kala või (linnu)liha veerandi ning lisand (riis, kartul, tatar, pasta) ülejäänud veerandi. Taldrikureeglit järgides on erinevate toitude osakaal toidukorras tasakaalustatud ja piisavalt mitmekesine.
Diabeetiku päevasest toidust võiksid süsivesikud katta umbes 50–55%, nendele järgnevad 30–35% rasvad ja 15–20% valgud. Et kiudained ei imendu soolestikust, võiks süsivesikute puhul eelistada kiudainerikkaid toiduaineid, kuna need aeglustavad süsivesikute imendumist ja vähendavad veresuhkru taseme kiiret tõusu.
Siiski on taldrikureegli puhul tegemist universaalse tervisealase soovitusega, mida on lihtne rakendada kõigil inimestel, sõltumata diabeedi diagnoosist. Kõige tähtsam viis tervise säilitamiseks on liikuda piisavalt, toituda tervislikult ning pöörata tähelepanu oma une kvaliteedile.
