Diabeeti on tihti nimetatud 21. sajandi epideemiaks ning arvatakse et aastal 2030 on maailmas diabeedihaigeid juba 522 miljonit.

Eestis põeb diabeedi eri vorme ligi 70 000 inimest. Diabeet algab tihti hiilivalt, suuremad sümptomid puuduvad ning seetõttu juhtub sageli, et haigus avastatakse juhuslikult teiste analüüside tegemisel. Loe, kuidas see hiiliva algusega salakaval haigus endast märku annab.

Diabeedi põdejate arv tõusuteel

Maailmas põeb diabeeti praegu ligi 415 miljonit inimest. Eesti Diabeediliidu andmetel on Eestis diabeet (vana nimega suhkruhaigus) diagnoositud umbes 70 000 inimesel.

Nende hulgas on ligikaudu 7000 1. tüübi diabeeti põdevat ning 60 000–65 000 2. tüübi diabeeti põdevat haiget. Arvatakse, et umbes sama palju on neid, kellele ei ole haigust diagnoositud ja kes põevad 2. tüübi diabeeti enese teadmata. Ja lisaks on Eestis diabeediliidu andmetel hinnanguliselt veel ka 140 000 eeldiabeediga inimest, kellel on väga suur tõenäosus haigestuda diabeeti.

Kui varem peeti diabeeti pigem keskealiste ning vanemate tõveks, siis nüüd haigestuvad maailmas ja ka Eestis aina tihedamini ka lapsed ja noored. Arvatakse, et aastaks 2030 on maailmas diabeedihaigeid juba 522 miljonit.

Põhjusi on palju, kuid olulisemad neist on ebatervislik söömine ja istuva eluviisi üha suurem levik. Mõlemad toovad kaasa kaalutõusu ja rasvumise, mis on ühed suuremad diabeedi riskitegurid.

Diabeedil on palju erinevaid vorme

Diabeediliidu andmetel eristatakse praegu mitutkümmet erinevat diabeedivormi. Jaotus on aga üsna ebatäpne ning kuna diabeedi loomus võib haiguse edenedes muutuda, on täpsest klassifikatsioonist olulisem arvestada haiguse raskusastet ja pakkuda komplikatsioone tõhusalt ennetavat ravi.

1. tüüpi diabeet ilmneb tihti juba lapse- või noorukieas ning ennetavat ravi ei tunta. I tüübi diabeedi puhul on kõhunäärme insuliini tootvad beetarakud hävinud või ei suuda enam insuliini toota. Seetõttu vajab 1. tüüpi diabeet alati insuliiniravi. Eestlastest diabeetikute hulgas on 1. tüüpi diabeedi põdejaid u 10%.

2. tüüpi diabeet algab tavaliselt täiskasvanueas. Haigestunud on enamasti ülekaalus (rasv on kogunenud kõhupiirkonda) ja vererõhk või vere rasvanäitajad on kõrgenenud. Teised riskitegurid on näiteks pärilikkus, kõrge vanus, vähene kehaline aktiivsus või pikemat aega püsinud stress.

Haiguse võib põhjustada ka mõni teine haigus või teatud haiguste ravis kasutatud ravimid. 2. tüüpi diabeedi puhul on insuliini tootmine, kudede reaktsioon insuliinile (nn. insuliiniresistentsus) või mõlemad häiritud. Ravi oluline osa on eluviisi muutused, lisaks sellele määratakse ka ravi. Diabeetikutest põeb seda diabeedivormi u 80–85%.

Rasedusaegse diabeedi all mõeldakse last ootava ema erandlikku suhkru ainevahetust, mis tuvastatakse esmakordselt raseduse ajal. Rasedusaegset diabeeti põdeva patsiendi veresuhkrut jälgitakse regulaarselt ka pärast sünnitust, sest 2. tüüpi diabeeti haigestumise risk on suurenenud.

Rasedusaegsesse diabeeti haigestumise riski vähendavad ka kaalu jälgimine ja füüsiliselt aktiivne eluviis.

Muud diabeedivormid on LADA (latent autoimmune diabeet in adults), MODY (maturity-onset diabeet in the young), sekundaarne diabeet, mitokondriaalne diabeet ja neonataalne diabeet.

Mida kõrge veresuhkur organismiga teeb?

Diagnoosimata ja ravimata diabeet ning sellest põhjustatud kõrge veresuhkru tase organismis võib tekitada suurt tervisekahju. Sest ajal, kui inimene ise veel enesetundes muutusi ei tähelda, kahjustab haigus tasapisi nii veresooni kui ka närvikiudusid ja seeläbi võivad tõsiselt kannatada saada süda, neerud, silmad, jalad ja ka aju.

Haiguse tüsistusteks võivad olla näiteks neerupuudulikkus, nägemise kadumine, südameinfarkt, ajuinsult, kroonilised haavandid ja jala amputeerimise vajadus. Närvikahjustused võivad põhjustada seedesüsteemi ja urineerimishäireid, jalgade valu- ja puutetundlikkust ning impotentsust.

Kõige sagedamini kasutatakse diabeedi diagnoosimiseks veenivere analüüse, näiteks tühjakõhu veresuhkru määramist. See tähendab, et enne vereanalüüsi andmist peab patsient olema vähemalt 8–10 tundi söömata. Seejärel võetakse veenist verd ja määratakse veresuhkru tase.

Tähtis number, mille võiks oma tervisest hooliv inimene meelde jätta, on tühja kõhu veresuhkru normväärtus veeniverest mõõdetuna – see on 6,0 mmol/l ja alla selle.

Et salakavalale haigusele, mis endast tihtipeale kuidagi märku ei anna, võimalikult varakult jälile saada ning vajadusel perearstiga konsulteerida, tasub teada suhkruhaiguse tunnuseid.

Kuidas diabeet endast märku annab?

Diabeedile võib viidata tavapärasest sagedasem urineerimisvajadus. Haigusega kaasneb nimelt kõrge veresuhkru tase. Neerud püüavad üleliigse suhkru verest eemaldada ja sel põhjusel tekib vajaduse tihti urineerida. Sagenenud urineerimisvajadus tekitab omakorda aga pideva janutunde.

Diabeetiku seedesüsteem küll lagundab toidus leiduvad süsivesikud glükoosiks, kuid vereringest ei pruugi liikuda piisavas koguses glükoosi rakkudesse. See tähendab, et toidust ei saa piisavalt energiat ning tekib pidev näljatunne.

Kuna toidust ei saa kätte piisavalt energiat, võib tekkida ka väsimus ja jõuetus teha varasemaga samaväärselt tööd või tervisesporti. Kuid paradoksaalsel kombel võib osadel haigestunutel samas tekkida suur kaalukaotus.

Diabeedi sümptom võib olla ka kehvemaks muutunud või udune nägemine. Kõrge veresuhkru hulk organismis võib kahjustada silmas olevaid väikseid veresooni ja seega hägustada nägemisteravust. Kui diabeet jääb diagnoosimata ja ravita, võib nägemiskaotus on pöördumatu ning tüsistus olla pimedaks jäämine.

Kõrge veresuhkur võib kahjustada närve ja veresooni ja see muudab vereringluse tavapärasest kehvemaks. Seetõttu võtab isegi väikeste haavade paranemine nädalaid või lausa kuid.

Närvikahjustustele viitab aga surisev tunne, tuimus või valud kätes ja/või jalgades. Liigne veresuhkur võib suus, genitaalidel ja kaenlaalustes põhjustada ka punetuse ja põletustundega koos kulgevat seennakkust ning teisi korduvaid infektsioone.

Parim viis diabeeti ennetada on teha tervisesporti, süüa teadlikult ja lasta regulaarselt kontrollida veresuhkrut.