Rahvusvahelise Diabeedi Föderatsiooni (IDF) värske ülemaailmne uuring näitab, et 77% diabeediga inimestest on oma haiguse tõttu kogenud ärevust, depressiooni või mõnda muud vaimse tervise häiret. 

IDFi president prof Peter Schwarz nendib, et viimaste hinnangute kohaselt on maailmas praegu üle poole miljardi diabeedihaige ning 2045. aastaks on diabeeti haigestunud lausa iga kaheksas inimene. “Kuigi diabeet mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset heaolu, keskendub ravi sageli ainult veresuhkru reguleerimisele, jättes vaimsed tegurid tähelepanuta. Diabeedihaigete parema elu nimel peame edaspidi vaatama ka veresuhkrust kaugemale,” toonitas Schwarz. 

Ka kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Dagmar Ainsoo kinnitab, et krooniliste haiguste, kaasa arvatud diabeedi põdejad on depressiooni tekkimise riskigrupis. Ta toonitab, et depressiooni ei tohi jätta tähelepanuta ja päris kindlasti peaks seda ravima, sest ravimata jätmisel võib see olla sõna otseses mõttes eluohtlik. 

Krooniline haigus suurendab depressiooni riski

Dagmar Ainsoo (vaata www.remedio.ee) sõnul on kroonilised haigused vaimse tervise häirete riskifaktoriks ning seda mitmel põhjusel. Esiteks on organism tervik ning tasakaalutus muus kehakeemias mõjutab ka ajukeemiat. Näiteks kilpnäärme ala- või ületalitlus võib tekitada ärevust.

Teiseks takistavad kroonilised haigused sageli baasvajaduste (piisav uni, tervislik regulaarne toitumine, füüsiline aktiivsus) täitmist. Näiteks kui inimene ei saa valu tõttu magada või muudel põhjustel olla füüsiliselt aktiivne, siis on suur tõenäosus, et ta tunneb end ka vaimselt halvasti. 

Pidev ebamugavuse või valu tundmine kurnab keha ja psüühikat suurel määral ning see suurendab riski vaimse tervise probleemide (näiteks depressiooni) tekkeks. 

Ainsoo toob välja, et krooniline haigus võib põhjustada ka muret tuleviku, haigusepisoodide kordumise ja muu sarnase ees. See aga võib tugevalt tõsta ärevust (näiteks pidev hirm epilepsiahoo ees või hirm, et äkki tulevikus ei ole võimalik saada lapsi, jätkata karjääri, tasuda kroonilise haiguse ravi eest vm) ning selle tagajärjel suureneb ka depressioonirisk. Krooniline haigus võib põhjustada enesekriitikat, endas kahtlemist, hirmu teiste inimeste hinnangute ees – kõik see võib omakorda viia ärevushäirete ja/või depressioonini. 

“Krooniline haigus võib takistada tööl käimist, tekitada majanduslikku survet, mis omakorda suure tõenäosusega mõjutab meeleolu ja ärevustaset,” loetleb Ainsoo veel põhjuseid, miks võivad kroonilise haiguse põdejad olla vaimsete murede riskigrupis. 

Kas depressiooni peaks ravima?

Nagu eespool mainitud, on sagedasemateks vaimse tervise probleemideks, mis ilmnevad kroonilise haiguse põdejatel, meeleoluhäired, eeskätt depressioon, ja ärevushäired. Dagmar Ainsoo sõnul võib tekkida ka sõltuvusprobleeme (alkoholist, aga ka ravimitest, uimastitest, näiteks kanepist), samuti isiksuse muutus või posttraumaatiline stressihäire. Viimane juhul, kui kroonilise haiguse põdemine on seotud traumaatilise kogemusega, kusjuures võib inimese jaoks trauma olla mingi õnnetusjuhtum, aga ka näiteks raskest diagnoosist teada saamine.

Ainsoo on seisukohal, et depressiooni ei tohi jätta tähelepanuta ja päris kindlasti peaks seda ravima. “Depressioon on ravitav haigus, aga ravimata jätmisel võib see olla sõna otseses mõttes eluohtlik,” toonitab ta. 

Depressiooni ravis on Ainsoo sõnul kaks poolt: medikamentoosne ravi (eelkõige antidepressantravi) ja psühhoteraapia. Üks enim uuritud ja parimaid tulemusi andnud tõenduspõhiseid teraapiasuundi, mis ka Eestis kättesaadav on, on kognitiiv-käitumisteraapia. 

Ainsoo loetleb, et depressiooni tüüpilisemad sümptomid on huvi-, energia- ja motivatsioonipuudus, lootusetusetunne, passiivseks jäämine, enese isoleerimine, üldine alanenud meeleolu. Kui seda ei ravita, siis tekib väga halb nõiaring: inimene sulgub koju, on passiivne ja jätab baasvajadused täitmata, näiteks ei söö tervislikult ja regulaarselt, ei liigu, ei suhtle teistega, magab väga vähe või liiga palju. Nii läheb enesetunne aina kehvemaks, sest põhivajadused on täitmata. Näiteks ei teki kodus olles mingi nipiga võimalust kogeda uusi põnevaid asju, saada uusi kogemusi ja tutvuda uute inimestega.

Passiivseks jäämisega võtab inimene endalt pahaaimamatult võimaluse, et saaks üldse juhtuda midagi, mis enesetunnet parandaks. Samuti jääb kodus üksi istudes väga palju aega ja “ruumi” negatiivsetele ja pessimistlikele mõtetele, mis omakorda tekitavad veelgi rusuvama meeleolu. Kusjuures süveneb ka krooniline valu – mida passiivsemaks jääda, seda rohkem kipub tähelepanu minema enda terviseprobleemile ja valule, mis muudab aistinguid tugevamaks ning keha valu osas tundlikumaks. 

Mida kauem sellises ringis olla, seda raskem on Ainsoo sõnul sealt välja tulla. Mõeldes kroonilistele haigustele, siis üldiselt muudab passiivne elustiil (kehv toitumine, kehv unerutiin, vähene aktiivsus, vähene enese eest hoolitsemine ja kehv hügieen) ka üldise tervise kehvemaks ja terviseprobleemid hullemaks. Samuti võib inimene hakata end tundma nii jõuetult ja lootusetult, et ei lähe enam arsti või teiste spetsialistide (massööride, füsioterapeutide jt) juurde, ei võta enam ravimeid ega osale muus raviprotsessis. Ning lõpuks võib tekkida ka suitsiidirisk. 

Naised on meestest enam ohustatud

Uuringutest on Ainsoo sõnul selgunud, et naistel on kroonilisest haigusest tulenev depressioonirisk suurem kui meestel. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Ka üldine depressioonirisk on naistel kõrgem, samal ajal näiteks valulävi hoopis madalam, mis omakorda võib nad krooniliste haiguste/valu suhtes tundlikumaks muuta.

Naiste suuremat depressiooniriski võib seostada ka hormonaalsete muutustega, mis mõjutab nende tervist igakülgselt. Lisaks saab seoseid luua sotsiaalsest aspektist: naised on sageli tundlikumad enda keha osas (mida krooniline haigus võib mõjutada) või selle osas, kuidas teised inimesed neid näevad (hirm teiste hinnangute ees kroonilise haiguse tõttu).

“Keeruline on tuua välja konkreetseid kroonilisi haigusi, mille puhul kipub haiguse-depressiooni suhe eriti näha olema. Küll aga tasub olla tähelepanelik nende krooniliste haiguste suhtes, mis tekitavad pidevat valu, näiteks reumatoidartriit, ja füüsilisi kaebusi või on potentsiaalselt raskelt progresseeruvad/hirmutava prognoosiga,” ütleb Ainsoo. 

Kas kroonilise haigusega seotud vaimse tervise muresid saab ennetada?

Vaimse tervise murede ennetamiseks saab Dagmar Ainsoo sõnul üpris palju ära teha juba meditsiinipersonal, kes diagnoosi saamisel inimese ümber on. Oluline on jälgida, kuidas diagnoosi saamise protsess kulgeb, kuidas inimesele seda teatada. On tähtis, et inimene saaks kohe küsida küsimusi, et tal oleks kohe kogu vajalik info olemas, et meditsiinipersonal oleks teadlik psüühika toimimisest ja oskaks vajadusel anda vaimse tervise esmaabi. 

Sealt edasi on suureks abiks tugigrupid, lähedased ja nõustajad – alati pole näiteks psühhoteraapiat kohe vajagi, võib täiesti piisata sellest, et diagnoosi saanul on võimalik enda kogemust jagada, saada endale olulist infot ning muresid ja küsimusi kellegi toel lahendada. Kui aga tundub, et diagnoosi saamine mõjub psühholoogiliselt raskelt, tekitab näiteks väga suurt ärevust või takistab emotsionaalselt igapäevaelus toimetamist, siis võib julgelt pöörduda psühholoogi poole. “Alati on lihtsam sekkuda pigem varem kui hiljem,” paneb Ainsoo südamele.