Diabeedi diagnoos võib esimese hooga hirmutada ning seada küsimärgi alla tulevikuplaanid, eriti kui need on seotud spordiga. Ent igale väiksemale ja suuremale murele leidub lahendus ning sama kehtib ka siis, kui tahad sporti teha, aga sul on diagnoositud diabeet.
Ei lõpetanud sporditegemist
Kogu elu aktiivselt spordiga tegelenud Mikk Lellsaarel diagnoositi diabeet 2004. aastal, mil ta oli 18-aastane. “Sport on olnud minu elu igapäevane osa, 4–5 korda nädalas trenni teha oli juba siis igati normaalne,” kirjeldas ta.
Et diagnoosiks oli 1. tüüpi diabeet, vajas nuputamist, kuidas spordi ja haiguse vahel hästitoimiv sümbioos saavutada. Sellega sai Lellsaar aga hästi hakkama ning sportimise osas püssi põõsasse ei visanud.
“Eelkõige pidin hakkama hoolitsema selle eest, et mõõdaksin enne treeningut veresuhkru taset ning veenduksin, et treeningu ajal oleks alati midagi süüa, mille abil veresuhkrut vajadusel tõsta,” kirjeldas ta. Seega lisandusid spordikotist leitava varustuse hulka ka müslibatoonid ja mahlad, milleta Mikk enam treeningutel osaleda ei saanud.
Annab eelise
Et Mikk oli harjunud tihedalt võistlema — ta on korduvalt osalenud triatlonidel ja jooksuvõistlustel —, tuli treeningutele omaseid lisameetmeid rakendada ka võistluspäevadel. Mida pikem oli distants, seda põhjalikumalt oli vaja läbi mõelda, mida kaasa võtta ning kuidas käituda, kui veresuhkur alanema peaks.
“Pikematel distantsidel planeerin võistluse keskele pause, et veresuhkrut mõõta või midagi süüa,” sõnas ta ning lisas, et glükomeeter on tal kaasas igal võistlusel, kas siis rattakotis või taskus. Ebameeldivate üllatuste vältimiseks tuleb seega veenduda, et kõik vajalik oleks kiiresti käepärast võtta.
Kuigi võiks arvata, et diabeet pigem pidurdab sportimist, annab Lellsaare hinnangul see talle hoopis eelise teiste rahvasportlaste ees. “Ma näen, et olen tihti paremini ettevalmistatud kui tavaline rahvasportlane, kuna mõtlen rohkem läbi, mis ma teen siis, kui raskeks läheb või veresuhkur langeb,” kirjeldas ta. “Sellevõrra tunnen tänu diabeedile oma keha tegelikult paremini,” sõnas Lellsaar.
Diatleedid üheskoos
Omasuguste toetus on oluline iga diagnoosi puhul — sama kehtib ka diabeedi kohta. Nii alustaski Miku juhtimisel kooskäimist ja -treenimist seltskond nimega Diatleedid. Kui alguses koosnes grupp kuuest inimesest, siis tänaseks on liikmeid juba üle kahekümne.
“Meie suurim missioon on viibida teiste omasugustega koos ning saada üksteiselt häid nippe spordi ja diabeedi paremaks ühildamiseks,” rääkis Lellsaar põhjusest, miks seltskond kunagi kokku tuli. Näiteks saab üksteiselt head nõu, mida enne võistlust või selle ajal süüa või mida teha siis, kui veresuhkur liiga kõrgeks või madalaks läheb.
Diatleetide suvelaagrid on veelgi süvendanud veendumust, et keegi pole diabeediga üksi ning vajadusel on olemas mõttekaaslased, kellelt head nõu saada. “Laagrid on olnud väga hea viis omasugustega kogemuste vahetamiseks ja nägemaks, et inimene pole oma probleemidega silmitsi üksi, vaid tal on teisi kaaslaseid veel,” ütles Lellsaar.
Sport mõjub diabeedile hästi
Mikk Lellsaar tegeleb aktiivselt triatloniga, mis koosneb ujumisest, rattasõidust kui jooksmisest, seega ta teab, et diabeetikule pole takistuseks ükski pikema distantsiga spordiala. Tõenäolisemalt võib tal aga raskeks minna ekstreemspordialadel, näiteks allveesukeldumises või mägironimises, mis on rasked ka täiesti tervele inimesele.
“Usun, et ülejäänud spordialade harrastamisest saab diabeetik ainult kasu — kahju teeb pigem see, kui ennast üldse ei liigutata,” märkis ta.
Levinud arvamus, nagu peaks diabeedi tõttu sportimisest loobuma, ei vasta Lellsaare sõnul üldse tõele. “Liikumine on diabeetikule ainult kasulik: kui sa igapäevaselt natuke liigud, siis selle võrra lihtsam on ka diabeediga toimetada. Veresuhkur püsib parem ning tänu sellele pole vaja ka insuliini süstida,” kirjeldas Mikk Lellsaar.
