Diabeedi kohta teavad pea kõik, et selle haiguse kontrolli all hoidmiseks tuleb saada normi veresuhkru tase. Tegelikult ei tähenda diabeediravi sugugi pelgalt (ravimite abiga) veresuhkru normis hoidmist, vaid hõlmab hoopis enamat.
Endokrinoloog dr Anu Ambos nendib, et veresuhkru väärtus on iseenesest kõigest number – küll oluline, kuid siiski kõigest üks mõõdik. Iga patsient aga on tervik ja et inimene elaks kauem ja parema elukvaliteediga, tuleb tähelepanu pöörata ka paljudele muudele teguritele – näiteks psüühikale, sotsiaalsele heaolule ja kahjulikest harjumustest loobumisele.
Intervjuus Tervisegeeniusele selgitab dr Ambos, miks diabeediravi tervikvaade on võtmetähtsusega ning kuidas saavutada suhkruhaigena ravieesmärgid ning stabiilne ja täisväärtuslik elu.
Kas 1. ja 2. tüüpi diabeedi ravieesmärgid on erinevad või ei ole eesmärkide seadmisel vahet, kumba tüüpi haigust põetakse?
Üldisemad ravieesmärgid on mõlemal diabeeditüübil sarnased – võimalikult hea glükeemiline kontroll, kaugtüsistustest hoidumine ja kardiovaskulaarse riski ohjamine. Erinevate diabeeditüüpide patogenees ja haigestunute kontingent on siiski erinevad ja nii on näiteks 2. tüüpi diabeediga patsientide üheks ravieesmärgiks normkaalu saavutamine või säilitamine (enamus selle haiguse põdejaid on ülekaalus või rasvunud – normkaalu saavutamine aitab mõnikord isegi haigust remissiooni viia), mida 1. tüüpi diabeediga patsientidel eraldi välja toodud ei ole.
1. tüüpi diabeeti haigestuvad enamasti lapsed või noored, haigus kestab eluaeg ja süsteravi on ainuvõimalik raviviis – siin on üheks ravieesmärgiks normaalse kasvamise ja arengu toetamine, psühhosotsiaalse tasakaalu ja hea elukvaliteedi hoidmine.
Millised südame-veresoonkonna haigused on seotud diabeediga ja kuidas saab nende riski vähendada?
Diabeediga on seotud peamiselt need südame-veresoonkonna haigused, mille põhiliseks patogeneetiliseks mehhanismiks on ateroskleroosiprotsess – südameisheemiatõbi, perifeersete ja aju arterite ateroskleroos.
Selgeks on saanud, et arvatust sagedamini esineb diabeetikutel südamepuudulikkust – just säilinud väljutusfraktsiooniga varianti. Siin aitavad tõenäoliselt kaasa ka sageli 2. tüüpi diabeediga kaasnevad kõrgvererõhutõbi ja rasvumine. Kas esineb ka puhtalt ainult diabeedist põhjustatud südamelihase kahjustust (diabeetilist kardiomüopaatiat) ja millise mehhanismiga see tekib – selle üle vaieldakse.
Diabeediga seotud südame-veresoonkonna haiguste riski vähendamiseks on oluline mitte tegeleda üksnes veresuhkruga, vaid kõigi võimalike mõjutatavate riskiteguritega – ohjata piisavalt vererõhku, hoida või saavutada normkaalu, normaliseerida kolesterooli väärtused, lõpetada suitsetamine, toituda tervislikult ja liikuda piisavalt.
Kas ja kuidas mõjutab diabeet neerude tööd ja millised märgid võivad viidata diabeetilise neeruhaiguse tekkele?
Diabeedi mõju neerudele on mitmekülgne – osaliselt realiseerub see veresooni kahjustava mõju kaudu, kõrgel veresuhkrul on aga ka otsene neerupäsmakesi kahjustav toime. Diabeetilise neerukahjustuse tekkele viitavad kas uriini valgusisalduse suurenemine – seetõttu peab iga diabeetik vähemalt kord aastas tegema uriinianalüüsi – või jääkainete sisalduse suurenemine veres. Diabeetilist neerukahjustust ei teki kõigil diabeetikutel, arvatakse, et see kujuneb aastate jooksul kuni ühel kolmandikul. Neerukahjustuse kujunemisele aitavad kaasa nii ohjamata hüpertensioon kui ka kõrge kolesterool.
Miks on diabeediga inimestel suurem risk silmahaiguste, nagu näiteks diabeetiline retinopaatia, tekkeks ja kuidas seda ennetada?
Vähemalt pooltel diabeetikutest, rohkem 1. tüüpi, vähem 2. tüüpi diabeediga patsientidel kujuneb aastate jooksul mingil tasemel diabeetiline silmakahjustus. Sarnaselt neerudele on ka silma võrkkestas palju veresooni, mida kõrgenenud veresuhkur nii otseselt kui kaudselt kahjustab – tegemist on nii võrkkesta verevarustuse häiretega, kapillaaride suurenenud läbilaskvusega, mikroaneurüsmide tekkimisega ja raskekujulise retinopaatia korral ka sidekoe vohamise ja uudissoonekeste kasvuga, millest võivad kergesti tekkida silmapõhja verevalumid.
Ennetamiseks on oluline võimalikult hea glükeemiline kontroll – tähtsust omab nii keskmine veresuhkru tase kui ka veresuhkru kõikumised – mida normilähedasem ja stabiilsem on veresuhkur, seda parem silmapõhjale.
Kuidas mõjutab diabeet närvisüsteemi ja milliseid sümptomeid võib põhjustada diabeetiline neuropaatia?
Ka perifeerseid närve mõjutab diabeet nii verevarustuse halvendamise kui otsese negatiivse ainevahetusliku mõju kaudu (oksüdatiivne stress, ebanormaalsete glükosüleerumisprotsessi lõpp-produktide (AGE-de) kuhjumine). Perifeersete närvide kahjustus algab jalgadest, kätel tekib see hiljem ja on enamasti sümmeetriline, vaevusteks mitmesugused tundlikkuse häired (puute-, temperatuuri- ja valutundlikkuse häired) ja jäseme valu.
Viimasel ajal on palju juttu olnud ka diabeedi mõjust kesknärvisüsteemile, lisaks aju arterite ateroskleroosi soodustamisele suurendab diabeet ka Alzheimeri tõve riski ja põhjustab spetsiifilisi kognitiivseid häireid. Diabeetilise närvikahjustuse erivormiks on autonoomne neuropaatia – siseelundite tööd reguleerivate närvide kahjustus. Autonoomne neuropaatia võib tõsiselt häirida nii südame, mao- ja soole, kusepõie ning veresoonte tööd.
Miks on diabeetikutel suurem risk haavade aeglaseks paranemiseks ning kuidas haavahooldust parandada?
Kudede ja vere normist suurem suhkrusisaldus muudab selle heaks söötmeks mikroobidele. Sageli on diabeetikutel ka haavandi piirkonna verevarustus halvenenud ja diabeetilise närvikahjustuse tõttu valu- ja puutetundlikkus nõrgenenud (viimane puudutab eelkõige jalahaavandeid).
Mistahes haavade paranemise kiirendamiseks on esmatähtis hea glükeemiline kontroll. Lisaks tuleb paranemisprotsessi hoolikalt jälgida ja vajadusel antibakteriaalset ravi rakendada. Jalahaavandite puhul on esmatähtis verevarustuse parandamine ja haavandi piirkonnalt koormuse ära võtmine – viimase saavutamiseks on vajalikud spetsiaalsed või kohandatud jalatsid, mõnikord ka nn. käigulahas.
Kuidas mõjutavad vere lipiidid ja vererõhk diabeediga seotud tüsistuste tekkimist ning miks nende kontrollimine on ravi lahutamatu osa?
Kõrge kolesteroolitase kiirendab ateroskleroosiprotsessi ja koos veresuhkruga võimendavad need üksteise toimet. Ka kõrgenenud vererõhk kahjustab veresooni ja koos toimivad need kolm tegurit üksteise kahjulikku mõju võimendades. Seetõttu on ravijuhistes diabeediga patsientidele antud soovitused kolesterooli taseme ja vererõhu ohjamise osas rangemad kui mittediabeetikutel.
Millist rolli mängib toitumine ja kaalulangus diabeedi tüsistuste ennetamisel, eriti 2. tüüpi diabeedi puhul?
Kehakaalu normaliseerimine on üks 2. tüüpi diabeedi ravi võtmetegureid. Uuemates rahvusvahelistes ravijuhistes on välja toodud 2. tüüpi diabeediga patsientidele kohaldatavad kehakaalu langetamise eesmärgid. Kuna meie ravimivalikus on nüüd mitmeid kehakaalu langetavaid antidiabeetikume, soovitatakse ravijuhistes ülekaalulistel 2. tüüpi diabeediga patsientidel kaotada kaalus 10–15%, et tüsistuste riski oluliselt vähendada ja mõnel juhul ka diabeet remissiooni viia. Tervislik toitumine on üks normkaalu hoidmise ja saavutamise peamiseid vahendeid ja seega ülioluline.
Kas ja kuidas saab füüsiline aktiivsus vähendada diabeediga seotud tüsistuste riski ning kas saab välja tuua, missugune liikumine on kõige kasulikum?
Füüsiline aktiivsus aitab energiat kulutades veresuhkrut langetada, lisaks vähendab südame-veresoonkonna haiguste riski, parandab luu-lihaskonna seisundit, aitab kaasa normkaalu hoidmisele, vähendab stressi ning parandab meeleolu ja une kvaliteeti.
Veresuhkrut langetab efektiivsemalt aeroobne füüsiline koormus (jooks, suusatamine, jalgrattasõit, ujumine jne), jõutreening teeb seda vähem. Siiski on ka jõutreening vajalik, et säilitada lihastoonust ja tugiaparaadi võimekust. Kehakaalu langetamisel on oluline lihasmassi säilitamine. Seepärast loetakse kõige soodsamaks aeroobse koormuse ja jõutreeningu vaheldumist.