Diabeetikuid kimbutav hüpoglükeemia tekib siis, kui inimese veresuhkru sisaldus langeb alla 3,9 mmol/l ning organism ei suuda enam normaalselt toimida. Kuna hüpoglükeemia võib halvimal juhul lõppeda tõsiste tüsistuste või surmaga, peab diabeetik oskama seda ennetada ning olema valmis kiirelt reageerima.
Kuidas hüpoglükeemiat vältida?
Hüpoglükeemia tekkimine sõltub päris mitmest asjaolust: diabeetiku toitumisest, raviskeemist ja üldtervislikust seisundist. “Päris sajaprotsendiliselt hüpoglükeemiat vältida ei saa, sest veresuhkru langust võivad põhjustada ka mitmed diabeetikust sõltumatud tegurid,” räägib diabeediõde ja Eesti Diabeediliidu juhataja Ulvi Tammer-Jäätes.
Kõiki mõjutegureid ei ole küll võimalik ette näha, ent päris palju sõltub siiski diabeetikust endast. “Kindlasti tuleb diabeetikul arvestada oma toidukordade arvu, söödud süsivesikute ja teiste toitainete sisaldust ja vahekorda, füüsilist koormust ning süstitava insuliini kogust,” selgitab Tammer-Jäätes. “Tavaliselt ongi hüpoglükeemia põhjuseks ebakõlad söögi, raviannuse ja füüsilise koormuse vahel,” lisab Tammer-Jäätes.
Kui tihti tuleb veresuhkrut mõõta?
Tammer-Jäätese sõnul kehtib diabeedi korral veresuhkru sisalduse mõõtmisel printsiip “pigem rohkem kui vähem” ja kõige kindlam viis hüpoglükeemia ennetamiseks ongi veresuhkru võimalikult sage mõõtmine. Paljudel patsientidel esineb hüpoglükeemiat lausa iga päev ning neil tuleb veresuhkru sisalduse pidevaks jälgimiseks kasutada glükoosimonitooringu seadet (CGM seade).
Arvestada tuleb, et diabeedi tagajärjel tekkinud närvikahjustuse tõttu ei pruugi diabeetik hüpoglükeemia sümptomeid enam tunda ja seepärast ongi regulaarne veresuhkru sisalduse mõõtmine äärmiselt oluline.
Ka diabeetiku lähedased võiksid olla hüpoglükeemia sümptomitest ja ohtudest teadlikud. “Närvikahjustusega patsiendid ei pruugi suuta end ise aidata ning võivad vajada kõrvalseisja abi,” hoiatab Tammer-Jäätes.
Mida hüpoglükeemia episoodi korral ette võtta?
Kui diabeetik on hüpoglükeemia episoodi vältel teadvusel ja kontaktne, tuleb kohe tarbida 15–20 grammi kiiresti imenduvaid süsivesikuid. Selleks sobivad hästi maiustused ja puuviljamahlad ning glükeemilise reaktsiooni pikendamiseks võiks neile juurde süüa häid rasvu, näiteks pähkleid.
Head valikud on näiteks:
- üks tuub glükoosigeeli;
- üks klaas mahla;
- pool klaasi suhkruga limonaadi;
- neli-viis karamellkommi või glükoosidropsi;
- üks-kaks supilusikat mett või magusat moosi.
15 minutit pärast süsivesikute tarbimist tuleb uuesti mõõta veresuhkru sisaldust ning kui see on endiselt alla 3,9 mmol/l, süüa uuesti vähemalt sama kogus süsivesikuid. Kui probleem võib olla vahelejäänud söögikorras või suurenenud füüsilises pingutuses, siis peab leidma võimaluse korralikuks söömiseks. Kui diabeetiku seisund halveneb, tuleks kutsuda kiirabi.
Kui diabeetik on hüpoglükeemia tõttu kaotanud teadvuse, tuleb glükoosi ja ravimeid manustada süsti teel ning kutsuda kiirabi. Teadvusetule inimesele ei tohi kindlasti midagi suhu valada.
Teadmine, kuidas hüpoglükeemiat ära tunda, seda vältida ja kuidas hüpoglükeemia korral käituda, on oluline kõikidele diabeetikutele. Samuti on hea teavitada oma haigusest lähedasi ja tuttavaid, et nad teaksid, kuidas anda esmaabi madala veresuhkru korral.
