27.–29. mail toimus Eestis profiratturite velotuur Tour of Estonia, kust võttis osa ka rahvusvaheline Team Novo Nordisk rattatiim. Ehkki levinud väärarusaama põhjal on 1. tüüpi diabeet justkui diagnoos, mis võib lõpetada sportlase karjääri, kinnitab Team Novo Nordisk vastupidist.
Nimelt on Sam Brand ja Stephen Clancy osa professionaalsest rahvusvahelisest rattatiimist, kelle kõigil liikmetel on diagnoositud 1. tüüpi diabeet. Sellest hoolimata jätkasid nad oma unistuste poole püüdlemist ning võistlevad tänasel päeval profitasemel. Vestlesime ratturitega päev enne Tour of Estonia algust.
Team Novo Nordisk on professionaalne rattatiim, kuid teil on lisaks spordile ka teine missioon. Rääkige sellest lähemalt.
Sam Brand: Meie peamine eesmärk ja moto on inspireerida, harida ja julgustada kõiki inimesi, keda diabeet mõjutab. Ehkki võit ja tulemused on meie jaoks väga tähtsad, kuulub meie prioriteetide hulka ka positiivse sõnumi edastamine – mida sa suudad ja mida mitte ning millised on kõhklused, mida paljudele inimestele teiste poolt sisendatakse. Seega soovime eelkõige muuta inimeste vaatenurka diabeedile. Mida tugevamaid sooritusi me teeme ja mida paremaks meie tulemused muutuvad, seda rohkem saame ka oma sõnumit levitada – need käivad käsikäes. See on imeline, et saame muuta maailma ka ilma, et peaksime rattale istuma. Me oleme kokku puutunud diabeetikutest lastega, kellel on suured eesmärgid, seega loodame, et saame neid sel teel julgustada ja inspireerida.
Millal te jalgrattasporti alustasite ning diabeedi diagnoosi saite?
Sam Brand: Mina olen jalgrattaspordis võrdlemisi uus tegija – alustasin alles 2016. aastal. Enne seda tegelesin aktiivselt vastupidavustreeninguga ja ühtlasi ka jalgpalliga. 19-aastaselt alustasin triatloniga ning ühel päeval võttis minuga ühendust Team Novo Nordisk, kes kutsus mind enda tiimiga liituma. Niisiis kolisin 2016. aasta jaanuaris Ameerikasse ning ainult 18 kuuga sai minust profirattur, seega see oli minu jaoks väga suur samm edasi. Ma küll olin varasemalt jalgrattasõiduga kokku puutunud, kuid ütleksin, et minu tõeline suhe jalgrattaga on kestnud vaid 5 aastat. Ilma selle tiimita poleks see olnud võimalik. Diabeet diagnoositi mul maailma diabeedipäeval ehk 14. novembril 2001 – olin siis 10-aastane. Seega, tänaseks olen selle diagnoosiga elanud juba kaks kolmandikku oma elust.
Stephen Clancy: Ma kasvasin üles Iirimaal ning proovisin väiksena kõikvõimalikke spordialasid nagu lastel kombeks. Käisime perega tihti Prantsusmaal puhkamas ja võtsime rattad kaasa ning tänu sellele kujunes välja ka esimene armastus rattasõidu vastu. Sel ajal polnud see küll midagi tõsist, kuid ühel heal päeval otsustasin osta kohaliku rattapoe ning ühel hetkel kutsuti mind ka kohalikule võistlusele osalema, kus mul läks väga hästi ning sealt algas juba suurem armastus.
2011. aasta oli minu jaoks parim võistlushooaeg, mille jooksul võitsin erinevaid võistluseid ning ühtlasi sain Iirimaa parima ratturi auhinna ning treenisin Iiri parimate ratturitega koos. Olin just sõlminud lepingu Iiri ühe parima rattatiimiga, kui sain äkitselt diagnoosiks diabeedi. Seega toimus kukkumine päris kõrgelt, seda enam, et arstide poolt öeldi, et võin rattaga edaspidi sõita vaid ühe miili päevas.
Kuid olen väga õnnelik ja tänulik, et eksisteeris Team Novo Nordisk, kellega pärast diabeedi diagnoosimist ühendust võtsin ja kes mind pärast katseperioodi oma tiimi kutsus. Niisiis jätsin oma jalgrattapoe ja ülikooliõpingud ning asusin Team Novo Nordiski ridadesse ning 12 kuuga sai minust juba professionaalse rattatiimi liige. See oli väga silmiavav ning ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu.
Sam Brand: Novo Nordiski tiim eksisteerib suuresti ka seetõttu, et inimestel on seoses diabeedi ja spordiga väga palju väärarusaamu. Palju on neid inimesi, kes usuvad diabeedi kohta mingit juttu seetõttu, et sellest on nii neile räägitud. Oma tiimiga saame neid müüte murda ja väärarusaamu ümber lükata näitamaks, et ka diabeediga saab oma unistusi täita. Lõppude lõpuks oleme me tavalised profisportlased, kes sõidavad rattaga – meil on lihtsalt üks lisateema, millega tegelema peame.
Kuidas on diabeet mõjutanud teie profikarjääri?
Sam Brand: Kui ma hetkel oma elule tagasi vaatan ning mõtlen kõikide nende intervjuude ja kohtumiste peale, mida oleme saanud teha, siis ma võin öelda, et diabeet on tõenäoliselt parim asi, mis minuga juhtunud on. See on andnud mulle kogukonna, perekonna, tiimi, keda mul ilma diabeedita poleks. Mul on missioon, milleks on inimesi aidata, ja mul on hea meel, et saan seda nii armsalt ja positiivsel moel täide viia.
Diabeedita poleks mul põhjust, miks ma peaksin tegema seda, mida ma praegu oma elus teen. Ma leidsin põhjuse, miks hüpata iga päev jalgratta selga – ja see põhjus pole ainult selles, et olla kiireim. Jah, ma tahan olla parim, et jagada oma sõnumit diabeetikutega, kellel seda võimalust pole. Kui see on parim, mida ma teha saan, siis ma teen seda ennekõike nende pärast, et ka nemad saaksid olla selleks võimelised.
Stephen Clancy: Ma olen Samiga täiesti nõus, et diabeet annab meie tegevustele põhjuse. Mul on palju sõpru, kes kasvasid teadmisega, et nad on väga andekad, kuid siiski loobusid rattasõidust, sest see muutus nende jaoks igavaks. Ent kui sul on põhjus, miks igal hommikul üles ärgata, treenida ja võistelda, siis see on väga südantsoojendav tunne.
Kõlab, nagu see kõik, mida te teete, on justkui väga lihtne. Ent mis on diabeediga diagnoositud profisportlase elus kõige raskem?
Sam Brand: Ma ütleks, et see on jalgrattasõit ise. See teekond pole lihtne, aga sa saad ohjata ainult seda, mida saad kontrollida. Sama kehtib diabeedi kohta: sa saad hoolitseda kõige eest ja teha ka profikarjääri, aga ainult sinnamaani, mis on sinu kontrollida ja vastutada. Kui sa sõidad 140 osalejaga koos, siis vahepeal kontrollivad nemad olukorda ja vahepeal sina. Seega, raskeim osa on treenimine, kuid ma siiski armastan seda. Diabeet on selles valemis kõige kergem asi. Sa võid diabeeti vaadata kui vaenlast, aga ka kui sõpra ning just see viimane teeb kogu elu lihtsamaks. Kõige raskem on istuda ratta otsa ja sõita nii hästi, kui sa vähegi suudad. Ma olen inimene, kellele meeldivad väljakutsed – see teeb minu jaoks rattasõidu veidi lihtsamaks.
Stephen Clancy: Ma olen nõus, et paljude inimeste jaoks on diabeet, täpsemalt selle diagnoosi saamine üks raskemaid hetki, kuna väga palju tuleb mõelda, mis saab edasi. Paljudel juhtudel sõltub see ka sellest, kas ravimeeskond suudab värskelt diagnoosi saanud diabeetikut piisavalt motiveerida ja toetada. Sa pead suutma sellest diagnoosist üle olla ja näha suuremat pilti. Minu puhul võttis uue info töötlemine ja otsustamine paar tundi, ent mõnel läheb selleks päevi, nädalaid, mõnel isegi kuid ja aastaid. Kõige tähtsam on mitte lasta endal musta auku langeda, vaid valida positiivne mõtteviis.
Sam Brand: Kui võrrelda meie lugusid, siis Stepheni ravimeeskonna prognoos tema profikarjäärile oli üsna negatiivne, talle räägiti koguni rattaspordist loobumisest. Minu ravimeeskond jällegi toetas mind minu soovide täitmises väga palju. Stephen oli äsja täiskasvanuks saanud, kui ta diagnoosi sai – mina olin 10-aastane ja kasvasin selle teadmisega üles. Need on täiesti erinevad stsenaariumid, kuna väga palju sõltub sellest, milline eluetapp sul parasjagu käsil on.
Nii et te näete diabeeti justkui positiivses mõttes väljakutset, mitte takistust?
Stephen Clancy: Natuke mõlemat.
Sam Brand: Nii diabeetiku kui profisportlasena tuleb jälgida, mida sa sööd – need käivad käsikäes. See on positiivne pool. Sa võid võtta diabeeti ka kui negatiivset lisafaktorit, millega tuleb kogu aeg arvestada. Kuid mida rohkem sa oma tulemusse panustad, seda paremini end ka tunned. See on justkui negatiivne pool, kuid sellel on veidral viisil ka omad head küljed.
Stephen Clancy: Jalgrattasõit aitab enesetunnet parandada otsekohe, nagu igasugune treening aitab diabeeti ohjes hoida. Tänu diabeedile tunnen oma keha väga hästi, nii seest kui väljast. Ma tean, mis mu organismis parasjagu toimub, kas veresuhkur tõuseb või langeb, kuna mulle on see tunne juba lapsest saadik selge. See annab mulle sportlasena eelise, kuna diabeedita sportlasel ei pruugi sellist tunnetust olla. Seega olen valinud positiivse tee: miks ma peaks diabeeti kohtlema vaenlasena, kui ta võiks olla minu sõber?
Kuidas erineb teie ettevalmistus võistluseks teiste profitiimide omast?
Stephen Clancy: Ma ütleks, et see on sarnasem, kui paljud inimesed oskaksid eeldada või arvata. Diabeedi puhul arvatakse, et süsivesikud on meie suurimad vaenlased, ehkki tegelikult on see meie kütus ja energia. Rohkem tuleb arvestada sellega, kuidas reageerib teatud faktoritele sinu organism. Ühtlasi peab olema alati kõigeks ette valmistunud: sa ei saa teha trenni ega võistelda ilma toiduta või nii, et sa oma ravimeid ei võta. Kuid mis puudutab toitumist ja treeninguid, siis suures plaanis on kõik samamoodi. Annad alati endast parima, kuid oled ette valmistunud halvimaks.
Sam Brand: Diabeedi puhul leidub väga palju erinevat informatsiooni – osad ütlevad, et pead tegema seda, teised jällegi, et midagi sootuks vastupidist. Kuid rattale astudes tahan ma ikkagi olla lihtsalt sportlane, kuna vastasel juhul hakkan ma ise endale barjääre ehitama ja välja mõtlema põhjuseid, miks ma midagi tehtud ei saa. Asi tuleb enda jaoks hoida lihtne. Jah, toiduvarud peavad olema kotiga kaasas, nagu Stephen ütles, kuid isegi, kui mul poleks diabeeti, teeksin ma kõike suures pildis ikkagi samamoodi nagu täna.
Kas teie tiimi tugipersonal erineb kuidagi teistest, s.t kas inimestel on teatud oskused või teadmised, mida teiste tiimide personalis ei leidu?
Stephen Clancy: Me loomulikult hoiame oma veresuhkru tasemel teravat pilku peal. Meil on tiimis liige, kes tiimiliikmete graafikuid haldab ja analüüsib. Ühtlasi analüüsitakse meid palju just võistluste ja spordilaagrite ajal. Seega jah, meil on üks inimene lisaks. Kuid igal rattatiimil on kaasas arst, meie omal on igaks juhuks kaasas pen-süstlad. Kõik muu on üldjoontes sama mis teistel tiimidel.
Kas ma saan õigesti aru, et omaenda tiimi toetus on teie jaoks kõige olulisem?
Stephen Clancy: Me oleme nagu perekond. See on uskumatult äge, kuidas tiim toetab sind kõiges, eriti just siis, kui sinu veresuhkur või enesetunne pole kõige paremas seisus. Vahel suudavad tiimikaaslased tuvastada veresuhkrulanguse minust varem. Nad on empaatilised ja aitavad, toovad autost midagi süüa või juua kui vaja – see on võimas tunne. Meil ei ole põhimõtet, et keegi on nõrgim lüli, kuna järgmisel päeval võib selleks olla minu asemel juba keegi teine. Ma usun, et side ratturite vahel on selles tiimis tugevam kui teistes, sest meil kõigil on midagi ühist.
Sam Brand: Igal inimesel on selles tiimis omad oskused ja eesmärgid ning igaüks oskab häda korral pen-süstalt kasutada. Ka meie tiimi juht Phil Sutherlandil on diagnoositud 1. tüüpi diabeet. Kõik meie tiimis on täiel rinnal pühendunud ning oskavad teatud situatsioonides käituda ja kõik usaldavad kõiki. Meil on küll diabeet, kuid see on tõenäoliselt viimane asi, mida me omavahel arutame, sest on nii palju muud, millest rääkida. See on meid muutnud sõpradeks, mitte lihtsalt tiimikaaslasteks.
Kas inimesed endiselt ahhetavad ja küsivad küsimusi, kui saavad teada, et teil on diabeet?
Sam Brand: Jah, aga see on ka osa meie tööst. Mulle meeldib, et inimesed on uudishimulikud ja küsivad, kuna meie eesmärk ongi harida ja oma kogemust jagada. Kui ma ei saa jagada sõnumit, miks ma seda kõike teen, on see üsna mõttetu. Väga oluline on inimestele selgeks teha, et diabeediga saab elu täisvääruslikult elada: sa võid sõita rattaga, teha seda, teist ja kolmandat. Kui ma saaksin diagnoosi praegu, siis kas ma teaksin seda, mida ma praegu tean? Tõenäoliselt mitte, mul poleks vajalikke teadmisi ning arvatavasti eksisteeriksid mul samuti teatud väärarusaamad. Seega üritame võimalikult palju väärarusaamu ümber lükata, toimugu see siis minu profikarjääris ratturina või igapäevases elus. Nagu me Inglismaal ütleme: iga päev on koolipäev. Kui sa õpid iga päev midagi uut, on see ju suurepärane.
Ent kuidas on ühiskonna teadlikkus aastatega paranenud?
Sam Brand: Minu hinnangul on see kindlasti paranenud. Võrreldes näiteks 2013. aastaga, kui ma esimest aastat Team Novo Nordiskiga võistlesin, siis olid kõik inimesed, alustades korraldajast ja lõpetades fänniga, jahmunud, kui kuulsid, et meil on diabeet. Seetõttu on eriti oluline võistelda erinevates riikides ja kontinentidel, et oma sõnumit üle kogu maailma levitada. Ka meditsiinipersonal oskab täna paremini sportlaseid juhendada kui siis, kui mina diagnoosi sain. On küll erandeid, kuid suures plaanis näen, et maailm liigub positiivses suunas ehk sinnapoole, kus me soovime, et see liiguks.
Lõpetuseks: mida soovitaksite lastele ja noortele, kes on mõelnud spordikarjääri peale, kuid tunnevad, et ei pruugi diabeedi tõttu oma unistusi täide viia?
Sam Brand: Kui ma räägin lastega sellest, mis neid unistuste täide viimisel tagasi hoiab või milliseid barjääre nad iseendale ehitavad, siis ma toonitan alati, et need piirid on kellegi teise poolt sinule pandud, kellel pole selleks õigust. Ainus inimene, kes tohib sind piirata, oled sina ise. Ma tahan veenduda, et 1. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud last ei piirata inimeste poolt, kes seda teha ei tohi. Kui arst ütleb sulle, et sa võid jalgrattaga sõita ainult miili, siis ma tahaks, et diagnoosi saanud inimesel oleks õigus otsustada, kas ta püüdleb oma unistuste poole või mitte. Kõik peavad saama teha seda, mida nad tahavad ja millest nad unistavad.
Stephen Clancy: Ma kasutan alati väljendit: “Hoia oma diabeeti ohjes ja ära lase diabeedil end ohjata.” Diabeet ei tohiks kunagi saada takistuseks või piiranguks. Millised sinu unistused ka poleks, ära lase diabeedil neid muuta. Hoia positiivset mõtteviisi ning sinu diabeet teeb sulle lõppkokkuvõttes teene. Bob Marley ütleks: “Don’t worry, be happy!” (Ära muretse, ole õnnelik! – e.k.) Kõik on hästi, seega ära muretse.
