Diabeedi puhul on üheks olulisemaks nüansiks see, kas tegemist on 1. või 2. tüüpi diabeediga. Kui Eestis on teadaolevalt ligikaudu 7000 1. tüüpi ja ligikaudu 60 000–65 000 2. tüüpi diabeeti põdevat inimest, siis maailmas põeb diabeeti kokku umbes 415 miljonit inimest. Millised on kahe tüübi peamised erinevused, selgitab diabeediõde Anžela Balõševa.

Krooniline ainevahetushäire

Diabeet ehk suhkrutõbi on krooniline ainevahetushäire, mida põhjustab kõhunäärme vähene insuliini tootmine või selle eritumise puudulikkus. Pärast söömist veresuhkru tase tõuseb ning terve inimese organism vastab sellele insuliini eritumisega verre. 3–4 tunniga langeb veresuhkur taas endisele tasemele.

Diabeedi diagnoosi saanud inimesel selline loomulik veresuhkru tasakaalustumine ei toimi ja seetõttu peab veresuhkru taset regulaarselt mõõtma ning tablettravi, insuliinisüstide ja õige toitumisega normi piires hoima.

1. tüüpi diabeet

1. tüüpi diabeeti haigestutakse enamasti enne 40. eluaastat, mõnikord ka vanemas eas. Haiguse põhjuseks on kõhunäärme insuliini eritavate beetarakkude kahjustus. Tegemist on autoimmuunhaigusega, mille teket vallandavad tegurid polegi lõplikult teada. Teatud juhtudel võib tegu olla päriliku haigusega. Haigus ilmneb järsku ja insuliini asendusravi on hädavajalik.

Pärnu haiglas patsiente nõustav diabeediõde Anžela Balõševa ütleb, et seda tüüpi diabeeti põdev inimene peab veresuhkru taset iga päev korduvalt mõõtma ja insuliini süstima vastavalt veresuhkru väärtustele ja söödavate süsivesikute hulgale.

See nõuab muidugi väljaõpet ja suurt pühendumist oma haiguse kontrolli all hoidmiseks. Tema sõnutsi on äärmiselt tähtis oma toiduvalikuid ja toitumisrežiimi järgida. Iga patsienti nõustatakse individuaalselt, sest eluviis ja toitumisharjumused on kõigil erinevad.

“1. tüüpi diabeetikud peaksid sööma 4–5 korda päevas ja mina soovitan kohe pärast einet paarikümneks minutiks jalutama minna,” ütleb Balõševa ja selgitab, et liikumine on kasulik igasuguse diabeedi puhul, sest muudab süsivesikud energiaks, mitte glükoosiks ning hoiab nii veresuhkru taseme madalama. 

Lastel ja noortel esineb tavaliselt just esimest tüüpi diabeeti. Esmasteks avaldumise tunnusteks võib olla janu, kiire kaalukaotus ja sage urineerimine. See haigus ei ole tänapäeval veel väljaravitav, mis tähendab, et igapäevaselt tuleb insuliini manustada süstidena või insuliinipumba abil kogu järgneva elu jooksul.

Viimastel aastatel kättesaadavamaks muutunud tehnilised abivahendid veresuhkru püsivaks jälgimiseks ja insuliinipumbad lisaks uutele insuliinidele on patsientide elukvaliteeti siiski tunduvalt parandanud.

2. tüüpi diabeet

2. tüüpi diabeet tekib insuliini toimemehhanismide häirumise tagajärjel. Insuliini võib erituda küll piisavalt, kuid see ei toimi organismis nii, nagu peaks. Hiljem võib tekkida ka ajapikku süvenev insuliini tootmise puudulikkus, mis vajab lisaks tablettravile ka insuliinravi.

Seda tüüpi diabeeti esineb umbes 90% erinevatest diabeedi tüüpide juhtudest. Enamasti kaasneb sellega ka ülekaalulisus, mistõttu peetakse seda tüüpi diabeeti rohkem elustiilist mõjutatud haiguseks.

2. tüüpi diabeedi puhul on loomulik, et ravi muutub aja jooksul pidevalt, kompenseerimaks insuliini kasvavat puudulikkust. Ravitulemust peaks hindama arst iga poole aasta tagant ja kui see pole korras, siis isegi tihemini.

Balõševa sõnul ei pea seda tüüpi diabeedihaiged enamasti oma veresuhkru taset küll iga päev kontrollima ja insuliini süstima, kuid dieeti tuleb siiski järgida ning põhiline ongi valida toit oma elustiili järgi.

“Ka sportlased söövad-joovad enne trenni rohkem süsivesikuid, et nad rajal ära ei minestaks,” toob ta näite. Samas kui toidust saadav energia on püsivalt suurem, kui liikumisega ära kulutatakse, siis kehakaal tõuseb. Seega on oluline tasakaal.

Ka väike muutus loeb

2. tüüpi diabeetikutel soovitatakse püüelda normaalkaalu poole, seda enam et isegi 5% kehakaalu langetamisel paraneb diabeedi kontroll ja vähenevad tüsistuste tekkeriskid.

Üldiselt pole diabeet takistuseks ühegi spordialaga tegelemisel. Diabeediõde kinnitab, et tema juures on käinud ka professionaalseid sportlasi, kuid lisab, et riskid mõne suurema terviserikke tekkeks on nende puhul suuremad. Vajalik on regulaarne jälgimine ja nõustamine.

Kui varem esines sagedamini haigust vanemate kui 40-aastaste inimeste hulgas, siis tänapäeval on antud tüüpi põdevate haigete vanus langenud ja enam diagnoositakse seda ka ülekaalulistel lastel. 

2. tüüpi diabeedihaigete noorenemist seostatakse suuresti just muutunud toitumisharjumuste ja elustiiliga, kus tarbitakse liigset magusat, rasvast ja eeltöödeldud kiirtoitu, kuid liigutakse vähe.

Riskifaktoriteks on ka pärilik eelsoodumus ja liigne kehakaal. Mida rohkem lisakilosid, seda kõrgemaks tõuseb aastatega risk haigestuda 2. tüüpi diabeeti.

Kui vere glükoosisisaldus on pikka aega kõrge ja diabeediravi ebapiisav, võivad tekkida tüsistused, nagu närvitundlikkuse langus ning veresoonte kahjustused nii silmades, neerudes, jalgades kui mujal. 2. tüüpi diabeedi korral on oht ka südamehaigusteks ja ajuinsuldiks suurem, eriti siis, kui kaasneb ülekaal ja vere kolesteroolisisaldus on kõrge.

Täisväärtuslik elu 

Lisaks 1. ja 2. tüüpi diabeedile eristatakse veel rasedusaegset ehk gestatsioonidiabeeti, mis võib, kuid ei pruugi pärast sünnitamist taanduda.

Diabeet ei ole kindla sümptomaatikaga haigus. Selle võib jagada erinevatesse alagruppidesse, kuid jaotus on üsna ebatäpne ning seda ei saa pidada näiteks ravivariantide ainsaks valikukriteeriumiks.

Isegi pikka aega kõrgenenud veresuhkrut ei pruugi inimene ise kuidagi tunnetada. Seega on oluline riskifaktorite korral regulaarselt kontrollida ka oma veresuhkrut vähemalt kord aastas.

Haiguse loomus võib edenedes muutuda ning seetõttu on klassifikatsioonist olulisem arvestada haiguse raskusastet ja pakkuda komplikatsioone tõhusalt ennetavat ravi. “Oma tervist jälgides, dieeti järgides ja piisavalt liikudes on täisväärtuslik elu täiesti võimalik,” kommenteeris diabeediõde Balõševa.