Ehkki (peri)menopaus on paratamatu osa iga küpsesse ikka jõudva naise elust, leidub selle kohta endiselt väga palju müüte ja eksiarvamusi. Samuti kiputakse sageli omavahel erineva tähendusega termineid sassi ajama. Mis on mis ning millised on levinumad eksiarvamused üleminekuea kohta?
1. Menopaus ongi üleminekuiga
Üks levinumaid vigu, mida kõnekeeles sageli kohtab, on arvamus, et üleminekuiga ja menopaus tähendavad üht ja sama. Tegelikult tähistab menopaus ajahetke, mil toimus viimane menstruatsioon. Kuna sel ajal on naisel tsükkel ebaregulaarne, siis diagnoositakse menopausi tagantjärele kui viimasest menstruatsioonist on möödunud vähemalt üks aasta. Üleminekuiga on aga perimenopausi sünonüüm ning tähistab ajaperioodi esimestest sümptomitest kuni aasta möödumiseni menopausist.
Üleminekuiga on naistel väga erineva pikkusega – kui mõnel juhul on tegemist paariaastase perioodiga, siis teisel juhul võib selleks minna 10–15 aastat. Premenopausi all mõistetakse perioodi enne viimast menstruatsiooni, postmenopausiks nimetatakse omakorda perioodi, mis leiab aset pärast menopausi ning kestab kuni elu lõpuni.
2. Üleminekuea sümptomid on kõigil samasugused
Et üleminekueas naine on inspiratsiooniks paljudele linateostele, eesotsas komöödiatele, võib sageli ekslikult tunduda, et sümptomid on kõigil samasugused – näiteks esinevad kindlasti sagedased ägedad kuumahood ning naine higistab lakkamatult ööpäevaringselt, on kergesti ärrituv ning halvatujuline.
See kõikide sobivas eas naiste ühtviisi naeruvääristamine on aga teinud naistele karuteene, sest oma probleemidest ei julgeta või ei peeta vajalikuks rääkida. Perimenopausi sümptomid on aga väga individuaalsed ning erineva raskusastmega: sagedasemateks neist on hoopis häired menstruaaltsüklis, meeleolulangused, sagenenud urineerimine, uriinileke, tupekuivus ja -valulikkus, seletamatud peavaluhood jpm. Võib muidugi ka juhtuda, et naisel ei esine ühtki igapäevaelu häirivat sümptomit või on need nii vähesed, et kaebusi õieti polegi. Seega on iga naise vajadus abi järele erinev.
Samuti on erinev naiste vanus sümptomite ilmnemisel: ehkki keskmiselt saabub menopaus naistel umbes 51-aastaselt, võivad esimesed vaevused tekkida ka 40. või 60. eluaastates.
3. Üleminekuiga tuleb lihtsalt üle elada
Üks kõige rohkem valesti mõistetud eksiarvamusi on, et üleminekuiga tuleb, hambad ristis, ära kannatada. Et see periood on naistel väga erineva pikkusega, võib see paljude jaoks tähendada pikki aastaid erinevate tervisevaevuste all kannatamist, mis häirivad oluliselt igapäevast elukvaliteeti. Kas tõesti siis toimivaid lahendusi ei ole?
Tegelikult on tänapäeval olemas tõhusad meetodid ja retseptiravimid, mis üleminekueast tingitud sümptomeid leevendavad ning neid ohjes hoiavad. Perimenopausiga seotud kaebuste puhul on kahtlemata nn kuldseks standardiks östrogeenide teatud perioodiks asendamine ehk hormoonasendusravi, mida on maailmas rakendatud juba 1951. aastast.
Just süsteemne suukaudne ravi on vasomotoorsete sümptomite korral kõige efektiivsem. Siiski ei pruugi üks ravi kõigile samamoodi mõjuda – sellisel juhul saab erinevaid võimalusi omavahel kombineerida. Lokaalsete kaebuste (nagu näiteks tupekuivus) korral on abi lokaalsest östrogeeniravist, mida võib ka vajadusel süsteemse raviga kombineerida.
Kui perimenopausi sümptomid segavad naise igapäevaelu, tuleb julgelt pöörduda perearsti või spetsialisti poole. Ennekõike on tähtis üleminekueast tingitud sümptomeid mitte häbeneda ning otsida abi. Vastasel juhul võib vaevuste eiramine viia suuremate probleemide, sealhulgas partnerlussuhte halvenemise või vaimse tervise murede väljakujunemiseni.
Üleminekuiga ei pea tähendama aastatepikkuseid kannatusi. Hoia oma tervisel silm peal ning vajadusel konsulteeri spetsialistiga.
