Sel pühapäeval, 14. novembril, tähistatakse ülemaailmset diabeedipäeva. Diagnoos pole võõras ka näitlejatele Priit ja Märt Piusile, kes põevad mõlemad esimest tüüpi diabeeti. Sellest, kuidas haigus tema elu mõjutanud on, räägib Priit Pius.

Priit, millal ja kuidas sul diabeet diagnoositi ning kuidas sealt alates elu edasi läks?

Ikka teistmoodi läks kõik edasi. Ega ma enam mäletagi, milline elu enne diabeeti välja nägi, ja see mõte, et küll oleks tore terve olla, mind enam igapäevaselt ei külasta.

Seda mäletan küll, et oli sügisene aeg ja kuna vennal oli aasta varem diabeet avastatud, siis panin ka endal neid ilminguid tähele: jõin hästi palju vett, kurk oli kogu aeg kuiv ja sellest tulenevalt saingi aru, et midagi on ikkagi pahasti. Läksime haiglasse, seal mõõdeti veresuhkrut, mis polnud küll ülemäära kõrge, kuid mitte ka terve inimese oma.

Pärast diagnoosi olin vist umbes nädalakese koolist eemal vaatluse all. Siis määrati ravi, tulin koju tagasi ja kuna vennal oli juba diabeet diagnoositud, siis mingit väga hullu tunnet ma sellega seoses ei mäleta. Eks ikka oli hetki, kus kõigega oli raske leppida, aga tulenevalt sellest, et pere oli juba olukorraga tuttav, kadusid need mõtted kiiresti.

Tervisemuredega kipub nii olema, et need puudutavad kuidagi siis alati rohkem, kui tervis hakkab käest ära minema või kui tekivad ilmingud, et midagi võib olla valesti. Diabeediga on ohte palju ja haiguse kulg on igal inimesel väga erinev. Mõnikord ta ei allu, aga endal on siiamaani õnneks hästi läinud.

Puberteedieas diagnoositud diabeet võib teismelisele üsna väljakutsuv olla, seda enam et tähelepanu on teistel teemadel ja sõprade arvamus on tähtis. Valmistas see sinu või venna jaoks kuidagi raskusi?

Sellega meil probleeme õnneks ei olnud. Kuna vend oli asjaga tuttav, siis igasugused raviga seotud detailid olid juba selged. Sõprade ees me diabeeti ei varjanud, nii et ka sellega ei tekkinud mingit küsimust.

Küll aga on tagantjärele väga naljakas meenutada, et häbenesime seda, et me oleme mõlemad värvipimedad. See oli meie jaoks palju suurem asi, mille pärast ikka korduvalt näost punaseks läksime. Kui bioloogiatunnis oli test, siis ikka valetasime, et näeme neid numbreid, aga tegelikult ei näinud midagi. (Naerab.) Selles mõttes on see hea peegeldus teismeea paradoksaalsusest: ühte asja häbened, teisest on ükskõik.

Diabeet on sul tänaseks olnud veidi rohkem kui pool elust. Kui palju on selle aja jooksul muutunud ravi?

Peab ütlema küll, et ravi on viimase 15 aasta jooksul oluliselt paremaks läinud. Üks asi on erinevate insuliinide paljusus: inimene saab katsetades leida endale sobivaima raviskeemi — seda oleme ka teinud ja läinud seeläbi ebamugavast üle kõige mugavamale variandile. Eks see kõik sõltub rutiinist, organismi vastuvõtlikkusest ja milline insuliin kellele paremini sobib.

Teine asi, mis on oluliselt mõjutanud, on kindlasti Dexcom, mida me mõlemad kasutame. Ja neid variante on kindlasti veel, mis elu diabeediga tuntavalt mugavamaks muudavad.

Mulle on jäänud silma ka uued insuliinipumbad, mis on küll veel natuke kobakad, kuid selge on see, et diabeeti haigestutakse aina rohkem ja ravitööstus muudkui areneb. Võib-olla kunagi saab nii, et teed ühe süsti ära ja oled nädal aega prii. Ma olen väga lootusrikas, et diabeediravi muutub meie eluajal selliseks, et selle saab isegi ümber pöörata.

Kuidas diabeet praegu sinu igapäevaelu mõjutab?

Ühtpidi on see justkui igapäevaelu osa, aga teistpidi on ikka igapäevaselt tunne, et ei saa sellest haigusest hästi aru. Ma tean, et on inimesi, kes mõõdavad kalorite tarbimist ja kulumist grammi pealt. Mina nii äärmuslik kindlasti ei ole ja proovin üsna vaba käega hakkama saada.

Nii et selles mõttes küll, ühtpidi on diabeet elu igapäevane osa, aga iga päev ikkagi natuke uus, mistõttu oled sunnitud kogu aeg selle peale mõtlema ja elu planeerima. Mingisugust suurt frustratsiooni see siiski minus ei tekita.

Kuna sa töötad näitlejana ning pead veetma õhtuti mitu tundi teatrilaval, siis milline on sinu etendusele eelnev rutiin?

See oleneb lavastusest ja sellest, kui palju sa laval aega veedad. Kui on suurem roll ja lavalt väga palju maha ei saa, siis peab väga monitoorima, millise veresuhkruga lavale lähed, ja tekitama võimaluse, et lava taga on vahetus läheduses igaks juhuks mõni magus jook peidus. Siis tean arvestada, et ühe lavastuse puhul on mul see jook ühe aksi taga peidus ning teise lavastuse puhul näiteks mõne rekvisiidi sees. Selliseid asju peab planeerima küll.

On midagi seoses diabeediga juhtunud ka?

Seda on aeg-ajalt olnud küll, kus tunned laval, et veresuhkur on nüüd kas väga kõrge või parasjagu minemas madalamaks. Siis tead arvestada, et kui stseen kestab veel 10 minutit, siis saad kenasti hakkama. Õnneks pole seda olnud, et oleks pidanud lavalt maha jooksma ja etenduse katkestama.

Kurb tõsiasi on, et diabeeti haigestutakse maailmas aina rohkem ja rohkem. Kuidas sulle tundub, kas inimeste teadlikkus diabeedist on seeläbi paranenud?

Ei ütleks. Erinevaid küsimusi kohtab paratamatult väga tihti, aga mind see otseselt ei häiri. Kui inimesel selle haigusega kokkupuudet pole, siis ta ei peagi kõike teadma. Küll aga olen arstide puhul kogenud, et kui just pole tegemist selle valdkonna arstiga, siis väga spetsiifilisi teadmisi diabeedi kohta neil pahatihti pole. Aga võib-olla ei peagi olema ning kui inimesel on diabeet, siis ehk tulekski pöörduda vastava spetsialisti poole. Mina samamoodi ei tea, mis haigus on epilepsia ja kuidas see täpselt avaldub. Kui sa näed maas inimest, siis ma ei oskaks seda kohe tal diagnoosida.

Aga kui mõnel inimesel, kes poejärjekorras minu ees seisab, käsi väriseb ning ta näeb viisakas välja, siis olen küll mõelnud, et ju tal võib olla hüpoglükeemia ja küllap siis jooksis kiirelt poodi midagi magusat ostma. Märkad ikka ju seda, mida tead ja tunned.

Minu arvates oleks tarvis kasvatada teadlikkust eelkõige noorte seas. Ükskõik, kas see on diabeet või mõni muu haigus — mida avatumalt sellest koolis rääkida, seda paremini võtab see lastelt hirmu maha, seda nii õpetajate ja klassikaaslaste ees kui ka diagnoositul endal.

Oluline on minu meelest teadvustada, et diabeet pole midagi õudset ning sõpradele ja õpetajatele võib seda infot usaldada. Kui midagi tavapäratut peaks juhtuma, siis tead, et on keegi, kes oskab aidata või kasvõi kiirabi kutsuda.

Pühapäeval on rahvusvaheline diabeedipäev ning selle raames on liigutud üksjagu kilomeetreid. Kas andsid ka oma panuse?

Jah, ma jooksin tervelt 5 kilomeetrit! (Naerab.) Tegelikult oli plaanis rohkem, aga jooksmise kilomeetreid on sel kuul olnud vähem kui teisi treeninguid ja liikumist. Aga oma panuse andsin loomulikult.