Kui Viljandist pärit Christin Algo (28) raseduse alguses glükoosi taluvuse testi tegi, ei osanud ta kahtlustada, et vaid kahe kuu pärast saab ta diagnoosiks rasedusdiabeedi ning peab oma igapäevaelu selle järgi ümber kohandama. Ent mida see diagnoos tegelikult tähendab ning kuidas see rasedust mõjutab?
Rasedusdiabeet ei ole 2. tüüpi diabeet
Et Christini kehamassiindeks on üle 30 kg/m2, teadis ta juba enne rasedust, et tal võib olla kõrgem risk rasedusdiabeedi tekkeks, kuid ei muretsenud selle pärast. “Esimene glükoosi taluvuse test tehti mulle siis, kui olin kolmandat kuud rase – see oli korras. Teine tehti aga siis, kui olin viiendat kuud rase – selle puhul oli üks näitaja täpselt piiri peal ning see oli piisav, et diagnoos panna,” meenutas ta.
Ehkki Christin oli ka enne rasedust lasknud teha geenitesti, mille tulemus näitas geneetilist kalduvust 2. tüüpi diabeedile, erineb viimane siiski rasedusdiabeedi diagnoosist, kuid võib siiski selle väljakujunemist soodustada. Et rasedusdiabeedil puuduvad sümptomid, selgubki diagnoos sageli tavapärase ülevaatuse käigus ning võib olla lapseootel naise jaoks ootamatu.
Rasedusdiabeedist ei olnud Christin eelnevalt midagi kuulnud. “Kui mind testile saadeti, siis uurisin ise, mida see üldse endast kujutab. Internetis on küll infot selle kohta, aga pigem minimaalselt ja selline üldisem tekst. Sellist naiselt-naisele teksti otseselt ei leidu,” nentis ta.
Mõistagi tekitas selline diagnoos naises ka mõnevõrra pahameelt. “Tundsin, et see on ebaõiglane ja kuna minu näitaja oli täpselt piiri peal, tekitas see küsimusi, et mis see üks halb näitaja siis ikka teeb.” Kuid nagu peagi selgus, mõjutab rasedusaegse diabeedi diagnoos igapäevaelu siiski olulisel määral.
Toitumist tuli hakata korrapäraselt jälgima
Kõige suurem muutus tuli Christini sõnul teha igapäevases toitumises – nimelt peaksid menüüsse kuuluma sagedased toidukorrad, mis ei ole organismile liialt koormavad. “Pidin hakkama kellaajaliselt toituma ja oma toitu kaaluma, samuti pidin jälgima päevast süsivesikute kogust ning jagama selle päeva peale ära,” kirjeldas ta.
“Esialgu oli see kõik lihtsalt üks suur katsetamine: milliseid toite ma üldse tarbida tohin, millised toidud tõstavad mu veresuhkrut ja millised mitte, millised toidud sobivad hommikusöögiks ja millised aitavad õhtusöögi näol veresuhkru terve öö stabiilsena hoida,” tõi naine erinevaid näiteid.
Haiglas, kus Christin rasedana arvel oli, töötavad nii diabeediõde kui ka -ämmaemand, kellest viimase juures ta vastuvõtul käiski. Siiski tuli väga paljudele küsimustele otsida vastuseid ise, sealhulgas teistelt naistelt, kes hiljuti sama diagnoosi saanud ning oma kogemust sotsiaalmeedias jagasid. “Mina saingi peamiselt infot teistelt naistelt. Tänu ühe naise nõuannetele sain veresuhkru toiduga nii hästi kontrolli alla, et ei pidanud lisaks ravimeid võtma.”
Küll aga tuleb teatud juhtudel insuliinravi siiski alustada, seda näiteks siis, kui dieetravi soovitud tulemusi ei anna. Sellisel juhul on väga tähtis roll vastavatel spetsialistidel, sealhulgas ämmaemandal ja diabeediõel.
Diagnoosil leidus ka helgem pool
Siiski oli pealtnäha tüütul ümberkorraldusel Christini sõnul ka positiivne pool – kellaajaline ja jälgitud toitumine aitas tal kaalutõusu kontrolli alla saada ning pärast sünnitust jäid lisaks raseduskilodele veel mõned kilod sünnitusmajja.
“Kuigi see enese pidev kontrollimine oli alguses keeruline, on mul hea meel, et ma olin sunnitud seda tegema – see pani oma toidulauale teise pilguga otsa vaatama ning kindlasti tekkisid ka edaspidiseks tugevad harjumused,” ütles ta.
Christini puhul on rasedusdiabeet tänaseks minevik, kuid siiski tuleb sellega arvestada järgmiste võimalike raseduste korral. “Enesetorkimine ja -piitsutamine on tüütu, eriti siis, kui kõhus antakse muudkui tellimusi erinevatele toitudele. Aga teiste tugi ja mõte, et teed seda enda ja enda lapse jaoks, on väga motiveerivad.”
Tema sõnul andsid kõige paremat tuge ennekõike naised omavahel. “Jah, ka arstidel on oma oluline roll, eriti diabeediõel, aga minu jaoks oli suurim väärtus ikkagi nendel naistel, kellel samal ajal oli diagnoositud rasedusaegne diabeet. See diagnoos võib olla väga hirmutav, eriti siis, kui teadmisi antud olukorra suhtes on null,” märkis Christin lõpetuseks.
