Kui palju sa toiduaine pakendil leiduvale infole tähelepanu pöörad? Ehkki uuringud kinnitavad, et toitumisteadlikke inimesi on järjest rohkem, napib suurel hulgal piisavalt teadmisi, mille põhjal targemaid valikuid teha.
Kuidas toiduaine pakendilt info lugemisega alustada ning milline võiks olla toitumisteadliku inimese ABC, räägib Fuudishi toitumisterapeut Marianne Grechko.
Kui palju pööravad eestlased Sinu hinnangul tähelepanu toiduainete pakendile trükitud infole? Kas võib ka öelda, et pakendite “lugemisoskus” on viimastel aastatel paranenud?
Toidupoes igapäevase ostlejana ringi liikudes ei saa öelda, et paneksin tähele suurt hulka inimesi, kes hoolikalt pakendeid loeksid. Põhjuseid võib olla mitmeid, sealhulgas ka näiteks samade toodete regulaarne tarbimine, kus inimene on ennast juba tootega kurssi viinud. Loomulikult on ka külastajaid, kes loevad ja huvituvad oma toiduvalikutest.
Maaeluameti toidu märgistamise ja toiduhügieeni uuringute statistikast on näha, et nende tarbijate osakaal, kes toidupakendite info vastu huvi tunnevad, on aastatega kasvanud – ja seda lausa 10% võrra. 2014. aasta uuringu kohaselt oli see protsent 44 ja 2019. aastal 54%. Tahaks loota, et 2019. aastast kuni tänaseni on see veelgi tõusnud.
Ametlikud uuringud näitavad ka, et kõige suuremat huvi toidupakendile trükitud info vastu tunnevad vanemad inimesed ja kõige vähem põhiharitud. Siin võib eeldada, et kõige vähem huvituvate kategooriasse langevad ka lapsed.
Kui aga põhineda meie jälgijaskonnale, siis ligi 90% jälgivad meid naised, mis näitab, et toidukoostistest ja kvaliteedist on huvitatud rohkem naisterahvad. Kõige aktiivsem vanusegrupp on 25–45-aastased.
Miks toiduaine pakendit sageli lugeda ei osata ega taheta – kas meil napib teadmisi toitumisest või on probleem viisis, kuidas infot pakendil presenteeritakse?
Toidupakendi info eesmärk on anda tarbijale maksimaalselt arusaadavat teavet oma valiku tegemisel. Reeglite järgi ei tohi kohustuslik ja vabatahtlik pakenditel esitatud info tarbijat eksitada, kuid reaalsus näitab kahjuks vastupidist.
Tänapäeva turundusnippe ja sõnamänge kasutatakse tihti ära, mis võib tarbijale tootest vale mulje jätta. Eriti keeruline on see siis, kui tootepakendil rõhutatakse toote eripära, aga koostist lugedes selgub, et see pole päris nii, kuidas toodet on reklaamitud.
Näiteks, kui mahla nimi on “värske” või mahlasaamise meetod “külmpressitud”, siis loob see mulje, et mahl ei ole pastöriseeritud. Samuti on näiteid pagaritoodetega: liivarõngad võiga, kus on ainult 5% võid ja peamine rasvaine on margariin, sisaldades osaliselt hüdrogeenitud palmirasva. Meie küsitlused on näidanud, et sellised sõnamängud vähendavad tarbija usaldust tootjate vastu.
Korduvalt on kommenteeritud koostisosade trüki suurust. Paljud Fuudishi jälgijad leiavad, et toote pakenditel olev tekst on lugemiseks liiga väike. Olulist rolli etikettide mittelugemisel mängib ka tänapäeva kiire elutempo ja aja nappus.
Aga kuidas üldse teha vahet nn tervislikul ja ebatervislikul/ebavajalikul lisaainel või kalorite hulgal, kas tavainimene saab poes sellega hakkama või mitte?
See on keeruline küsimus ja üleüldine teema, mis vajab rohkem kajastamist. Üldjuhul oskab tarbija vahet teha siis, kui ta on ise ennast selle teemaga kurssi viinud. Internet ja sotsiaalmeedia on selliste teemade osas peamised infoallikad, kuid siin peab olema ettevaatlik, kust infot saadakse ja milline on info levitajate usaldusväärsus.
Selleks, et tarbija poes paremaid valikuid oskaks teha, on vaja teda harida läbi tervislikku toitumist edendavate kampaaniate. Paljud inimesed ei oska ise ametlikest kanalitest infot otsida – tarbija vajab lihtsat seletust ja pidevat meeldetuletust. Suur abi oleks näiteks valgusfoorisüsteemi omandamisest, mis on kasutusel osades EL riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Holland jmt.
Fuudishi sotsiaalmeedias läbiviidud küsitlused on korduvalt demonstreerinud inimeste oskamatust pakendile trükitud infot õigesti tõlgendada. Hiljuti küsisime, kas jälgijad teavad, kuidas lisatud suhkru kogust toidutoodetes arvutada – tulemus näitas, et enamik ei ole kahjuks teadlik.
Hiljuti meie Instagrami kontol läbiviidud küsitlus näitas, et kõige rohkem vaatavad inimesed toote koostist ning E-aineid, järgmisena vaadatakse kuupäeva. Kõige vähem huvitas vastanuid toote päritolumaa.
Huvi E-ainete vastu ei tähenda sugugi, et inimesed neid mõistavad. Ikka ja jälle saadetakse meile kirju, kus küsitakse nõu. Tagasiside jälgijatelt on olnud väga positiivne ja paljud on muutunud teadlikumateks ostlejateks tänu Fuudishi tegevusele.
Tänu Fuudishile oleme aru saanud, et Eestis on puudus tarbijasõbralikust ja läbipaistvast toiduteavituse infokanalist. Loodame, et lähitulevikus jõuab meie roheline Go Fuudish logo ka toidutoodete pakenditele, mis paljude arvates oleks suureks abiks toidupoes ostlemisel.
Kuidas siis toiduaine pakendit lugeda: milline on “toidupakendi lugemise ABC”, mille kõik inimesed suudavad endale selgeks teha?
1. Eelista tooteid, mille koostisosade nimekiri on võimalikult lühike. Mida pikem nimekiri, seda rohkem on kasutatud erinevaid lisaaineid.
2. Jälgi, et koostisosade nimekirjas oleks esimene komponent see, mida sa tahad osta – lihatoote puhul liha, õunamoosi puhul õunad jne. Kui esimene on suhkur või mõni lisaaine, otsi riiulilt paremat alternatiivi.
3. Vali selliseid tooteid, mille koostisest sa aru saad. Toorainetega on asi lihtsam – kapsas on kapsas, maasikad on maasikad, tatar on tatar –, ent mida rohkem keerulisi nimetusi koostises, seda segasemaks muutub ka see, mis tootega tegelikult tegu on.
4. Eelista tooteid, mis on vähese suhkru- ja soolasisaldusega.
Kui inimese jaoks tundub pakendi lugemine liiga keeruline, aga tahaks ikkagi tervislikumalt ja teadlikumalt toituda, siis millest soovitaksid alustada?
Minu kui toitumisterapeudi soovitus oleks süüa võimalikult palju toorainetest valmistatud toitu. Ise kodus süüa tehes saame kontrollida, milliseid koostisi me oma toidus kasutame ja milliseid mitte.
Näiteks on taldrikureegel üks lihtne abivahend, mis aitab kokku panna tervisliku ja mitmekesise söögikorra. Seda soovitust järgides võib olla kindel, et erinevate toitude osakaal igas toidukorras on tasakaalustatud.
Kui salatid ja köögiviljad (värsked või kuumtöödeldud) peaksid moodustama koguseliselt umbes poole taldrikust, siis põhitoit nagu liha, kala või taimne valguallikas ühe veerandi ja garneering (näiteks kartul, tatar, riis) teise. Segutoidu puhul (vormiroog, ühepajatoit või lasanje) peaks see moodustama poole ja salat ülejäänud poole taldrikust.
Teine lihtne soovitus, millest võiks kinni hoida, on 80/20 reegel. See on igapäevase toitumise juhend – sööge 80 protsenti ajast tervislikult ja 20 protsendi jagu luba endale naudinguid. Kindlasti rõhutan ka, et vee joomine, liikumine ja 8–9-tunnine hea ööuni on samuti olulised tervise sambad.
