Endiselt on üpris levinud arvamus, et kes on ülekaaluline, see järelikult sööb liiga palju ja liigub liiga vähe. Toitumisarst Kristel Ehala-Aleksejev kinnitab aga, et see pikaaegne uskumus on praeguseks kindlalt troonilt tõugatud.
“Targalt tehtud toiduvalikud ja piisav liikumine on tervise kui hea vormi jaoks küll olulised, kuid sageli pole need ainsad faktorid, mis kaalutõusus rolli mängivad,” ütleb ta intervjuus Tervisegeeniusele.
Millal tuleks või võiks hakata ülekaalu pärast muretsema?
Ülekaalu hinnatakse kõige sagedamini kehamassiindeksi (KMI) alusel. Kui KMI on 25 ja 29,9 vahel, siis nimetatakse seda ülekaalulisuseks. Rasvumisega on tegu kui KMI on 30 või üle selle. KMI põhjal ei saa aga hinnata kehakompositsiooni ehk seda, kui palju kehamassist läheb lihaste, palju rasvkoe arvele.
Tervise mõttes räägime ülekaalust kui esineb ebanormaalne või liigne rasvkoe kogunemine. Kuna tervist ohustab enam vööpiirkonna rasvumine, siis tasub hinnata vööümbermõõtu. Tervisele mõeldes ei tohiks keskkoht olla kindlasti puusaümbermõõdust suurem. Tervise Arengu Instituudi soovituste kohaselt peaks naiste vööümbermõõt jääma alla 88 cm ja meestel alla 102 cm. Samas tõuseb ainevahetuslike häirete risk juba vastavalt vööümbermõõtude 80 cm ja 94 cm juures. Neid lihtsaid näitajaid saab igaüks kodus jälgida. Juhul kui mõõdud kipuvad paigast minema tuleks esmaselt üle vaadata oma senine eluviis. Võimaluse korral tasub nõu pidada toitumisala spetsialisti või personaaltreeneriga.
Meditsiinitöötajalt tasub nõu küsida kui omalt poolt on kõik tehtud, aga kaalunumbrid näitavad jätkuvat tõusutrendi. Kuna vööpiirkonna rasvumise korral võivad ilmneda haigused, mis pikka aega ei pruugi endast märku anda, tuleb pilk peal hoida nii veresuhkru, vererõhu kui ka vererasvade näitudel.
Kuidas suhtute levinud arvamusse, et kes on ülekaaluline, see järelikult sööb liiga palju ja liigutab liiga vähe?
See pikaaegne uskumus on praeguseks kindlalt troonilt tõugatud. Targalt tehtud toiduvalikud ja piisav liikumine on tervise kui hea vormi jaoks küll olulised, kuid sageli pole need ainsad faktorid, mis kaalutõusus rolli mängivad.
Missugused on enamlevinud ülekaalulisuse põhjused Eestis?
Ühest ja lõplikku vastust küsimusele, miks me rasvume, praegu veel pole, kuid ilmselt ei erine eestlased oluliselt teistest kaaluprobleemidega kimpus olevatest lääneriikide elanikest.
Kaalutõusu taga on tavapäraselt kompleksne süsteem, milles oma roll geenidel, ainevahetusel, keskkonnal, psühholoogilistel- kui kultuurilistel teguritel ja toitumis- ning liikumisharjumustel. Erinevad faktorid on üksteisega seotud ning toimivad paralleelselt võimestades sageli teineteist. Praegu seostatakse kaaluprobleeme üha enam meie elukeskkonnaga, mis on toiduvalikutest üleküllastunud, kuid nõuab toidu kättesaamiseks vähest pingutust.
Millised on naiste seas enamlevinud hormonaalsed muutused ning terviseprobleemid, mis võivad põhjustada ülekaalu?
Pigem on ülekaal haiguste põhjustajaks, aga teatud terviseseisundid ja ravimid võivad tõepoolest kaasa tuua kaalutõusu. Raskematel juhtudel, kui kaalutõus avaldub juba varases lapseeas, on enamjaolt tegu kaasasündinud geneetiliste häiretega nagu näiteks Cushingi ja Prader-Willi sündroom.
Nais- ja meessuguhormoonide tasakaaluhäired võivad muuta keha ainevahetust ja seeläbi lisada kaalu. Näeme seda polütsüstiliste munasarjade sündroomi korral. Hüpotüreoos võib samuti anda lisakilosid. Samas on tänapäeva maailmas kaalumõjutajaks hoopis suuremal määral pikaaegsed une- ja vaimse tervise probleemid, mis rikuvad nii hormoonide kui ka ainevahetuse toimimise.
Kas menopaus toob sageli kaasa ka ülekaalu tõusu ning miks?
Menopaus seondub ülekaaluga. Kuigi üleminekuea kaalutõusus oleks kerge süüdistada ainult hormonaalseid muutusi, siis teadusuuringutes ei peeta hormoonide rolli neis muutustes ainsaks. Nii nagu kaalutõus üldiselt on ka menopausiga kaasnev kaalu lisandumine seotud paljude teguritega.
Näiteks on teada, et kaalutõusuga seonduvate geenide mõju võimendub vanuse tõustes. Lisaks aeglustub vananedes ainevahetus ja väheneb lihasmass, mistõttu vajatakse toimimiseks vähem energiat. Samas söömisharjumused tavapäraselt ei muutu ning kehalist aktiivsust pole paljudel piisavalt.
