2. tüüpi diabeeti haigestumine on maailmas tõusutrendis – seetõttu otsitakse pidevalt nii kindlaid põhjusi kui ka võimalusi riske tõenäosuse vähendamiseks, kuna diabeet ja sellega kaasnevad terviseprobleemid kujutavad erinevate riikide tervishoiusüsteemidele üle jõu käivat väljakutset. Massachusettsi üldhaigla poolt läbiviidud uuring tegi kindlaks tegurite koosmõjud, mis mõjutavad 2. tüüpi diabeedi väljakujunemise ja rasvumise tekkeriski.

Kahe teguri koosmõju mängib suurt rolli

Tänaseks on teaduslikult tõestatud, et ainevahetushaiguse, nagu 2. tüüpi diabeet, võivad esile kutsuda nii geneetilised kui ka sotsiaalmajanduslikud tegurid – kui esimest ei õnnestu inimesel endal kontrollida, siis teise teguri mõju saab (näiteks rahvatervise edendamisel) potentsiaalselt muuta. Siiski pole suudetud tõestada, kuidas mõjutab riski nende kahe teguri koosmõju ning kumb mängib haigestumise tõenäosuses suuremat rolli.

Selle analüüsimiseks viidi läbi põhjalik uuring, mille käigus analüüsiti rohkem kui 260 000 inimese geneetilisi andmeid, aga ka elukoha, hariduse, sissetuleku ja tööhõivega seotud informatsiooni. Tulemused kinnitasid, et 2. tüüpi diabeedi levimus oli seitse korda kõrgem inimestel, kes kuulusid geneetilise ja sotsiaalmajandusliku teguri koosmõju poolest kõige kõrgema riskiga kvintiili.

Et 2. tüüpi diabeeti seostatakse rasvumisega, toodi veel välja, et võrreldes diabeedi madalaima riskiga kvintiiliga oli ka rasvumise levimus kõrgeima riskiga kvintiilis kolm korda suurem (vastavalt 20,9% ja 69,0%). Seega järeldub uuringust, et geneetiliste ja sotsiaalmajanduslike tegurite koosmõju mängib suurt rolli nii 2. tüüpi diabeedi kui ka rasvumise väljakujunemisel.

Küsimus, kumb tegur mängib haigestumise juures suuremat rolli, vajab teadlaste ja arstide sõnul aga lisauuringuid. Massachusettsi üldhaigla endokrinoloogi Miriam Udleri sõnul on 2. tüüpi diabeedi ja rasvumise määr samasugune nii inimestel, kellel on kõrgem geneetiline risk ja madal sotsiaalmajanduslik risk, kui ka neil, kelle puhul on geneetiline risk madalam aga sotsiaalmajanduslik risk suurem. “Selleks, et mõista, miks see nii on, läheb vaja rohkem uuringuid,” ütles ta.

Mis on 2. tüüpi diabeet?

Kui Eestis on teadaolevalt ligikaudu 7000 1. tüüpi ja umbes 60 000–65 000 2. tüüpi diabeeti põdevat inimest, siis maailmas põeb 2. tüüpi diabeeti kokku üle 460 miljoni inimese ning see arv kasvab iga aastaga. Kuid mis selle kasvutrendi tinginud on?

Nimelt on sellel otsene seos ülekaalulisusega, mida Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on nimetanud ülemaailmseks epideemiaks – enamik 2. tüüpi diabeetikuid on kas ülekaalulised või rasvunud. Seetõttu peetakse 2. tüüpi diabeeti suuresti elustiilihaiguseks, mille on tinginud krooniline insuliini toime defitsiit.

Diabeediriski vähendamiseks on ülioluline vaadata üle oma igapäevaharjumused, sealhulgas toitumine ja liikumine, aga ka kahjulikud harjumused nagu alkoholi tarbimine ja suitsetamine. Ainuüksi 5% kaalulangust vähendab uuringute andmetel oluliselt diabeeti ja sellega kaasnevate haiguste väljakujunemise riski. 

Järjest enam puudutab 2. tüüpi diabeedi diagnoos ka lapsi ja noori, kelle puhul on viimastel aastatel näha märgatavat tõusutrendi. Ka siin mängivad suurt rolli ebatervislik toitumine ja liikumisharrastuste vähenemine. Samas seostatakse diabeeti haigestumise riski ka eelpool mainitud teguritega nagu geneetiline ja sotsiaalmajanduslik taust. Seega kujuneb 2. tüüpi diabeet reeglina välja mitme erineva teguri koosmõjul – kui pärilikkuse tegurit on võimatu vältida, siis iga inimene saab väga palju panustada selleks, et vältida kahe või enama negatiivse teguri koosmõju oma üldtervisele.

2. tüüpi diabeeti haigestumise tõenäosuse riski saab eelkõige alandada tervislike eluviiside toel – ülekaalulisuse seljatamisel on abi nii perearsti kui ka teiste tervishoiuspetsialistidega konsulteerimisest, aga ka lähedaste toetusest. Kui igapäevase menüü hindamisel ja tervislikemate alternatiivide pakkumisel saab aidata toitumisspetsialist, siis liikumise puhul tasub soovi korral konsulteerida liikumisnõustaja või personaaltreeneriga.

Iga läbitud kilomeeter ja füüsiliselt aktiivne minut tuleb tervisele kasuks – hoia oma tervist ning jälgi oma kehakaalu, kuna nii väldid võimalike terviseprobleemide väljakujunemist veel enne, kui need tekkida jõuavad.