Veresuhkru taseme pidev monitoorimine on lahutamatu osa diabeetiku igapäevaelust. Et selle pidevat kõikumist võivad mõjutada erinevad aspektid, sealhulgas näiteks stressitase, töö, liikumine, uni ja toitumine, on see ka põhjus, miks seda glükomeetri abil pidevalt monitoorida tuleb. Nimelt ei suuda organism diabeedi korral veresuhkru taset ise reguleerida, mistõttu tuleb meil endal selle eest hoolitseda – vastasel juhul võib veresuhkur tõusta eluohtlikult kõrgele või langeda liiga madalale, põhjustades omakorda erinevaid tüsistusi ning kujutades ohtu elule. 

Ravi sõltub haiguse olemusest

Selleks, et veresuhkru tase soovitud taseme saavutaks, on erinevaid võimalusi, mis sõltuvad suuresti haiguse olemusest. Et diabeeti leidub 1. ja 2. tüüpi, erinevad meetmed ka vastavalt sellele, kumba tüüpi diabeet inimesel diagnoositud on.

Näiteks hakkab 1. tüüpi diabeetik saama diagnoosimise päevast alates insuliinravi, mida tuleb regulaarselt manustada elu lõpuni. 2. tüüpi diabeetiku puhul seevastu võib edasine ravi põhineda kas tablett- või süsteravil, sõltuvalt patsiendi vajadusest. Kõige tähtsam – hoida veresuhkru taset eesmärkvahemikus – on iga diabeetiku esmane ülesanne alates hetkest, kui diagnoos kinnitust saab.

Siiski on teatud juhtudel võimalik elada ka ilma ravimiteta – kuna 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud inimesed on reeglina ülekaalulised, tuleb päevakorda elustiiliharjumuste, sealhulgas tervisliku toitumise ja piisava liikumise tähtsus.

Seega, kui patsiendil õnnestub harjumusi muuta ning kehakaalu normaliseerida või oluliselt langetada, on võimalik saada hakkama ilma ravimiteta või ravi alustamist vähemasti edasi lükata. Vahel võib ka isegi pikalt diabeeti põdenud patsiendil 5-10% kaalulangus ja elustiili muutus aidata parandada ravitulemusi ja vähendada ravimite hulka. 

Just 2. tüüpi diabeedi korral peetakse veresuhkru kõikumist oluliseks riskifaktoriks, mis hoolimata keskmisest veresuhkrust, suurendab erinevate südame- ja veresoonkonna haiguste teket.

Süsivesikul ja süsivesikul on vahe

Kuid mida tähendab tervislik toitumine diabeetiku kontekstis? Kui levinud eksiarvamuse korral peaks “suhkruhaige” vältima suhkrut, siis päris nii mustvalgelt reeglid seda ette ei näe. Et magusa söömine võib veresuhkru taset kergitada, on kõiki toiduaineid soovitatav tarbida mõistlikus koguses. Seega tuleb sobiva toitumise valikul arvestada sellega, milline on konkreetse toiduaine mõju vere suhkrusisaldusele.

Kuna veresuhkru tase sõltub suuresti toidus leiduvatest süsivesikutest, tuleks sellega arvestada ka toidulaua puhul. Nimelt võivad just süsivesikud veresuhkru taset tugevalt mõjutada ning tuua kaasa selle kõikumise, mis omakorda mõjutab tugevalt diabeetiku üldseisundit ja elukvaliteeti. 

Siiski pole kõik süsivesikud diabeetiku vaenlased – teatud süsivesikutel on komme organismis kiiremini imenduda kui teistel, mis tähendab, et tuleb teha vahet, millise glükeemilise koormusega toiduainet parajasti söödud sai. Näiteks kuuluvad süsivesikute alla ka kiudained, kuid vastupidiselt näiteks tärklist või suhkrut sisaldavatele toiduainetele on kiudainetel hoopis tähtis roll veresuhkru taseme langetamises ja stabiliseerimisel. Parimad süsivesikute allikad diabeetikule on köögi- ja puuviljad, kaunviljad ja väherasvased piimatooted.

Just lahustuvad kiudained aeglustavad glükoosi vabanemist verre ning hoiavad seeläbi ära veresuhkru taseme liiga järsu tõusmise pärast sööki. Kiirete süsivesikute olulisus tuleb päevakorda ka siis, kui diabeetiku veresuhkrutase on väga madal (<3 mmol/l) – sellisel juhul aitab veresuhkru normaalse taseme taastada magustoit või pool klaasi mahla, mis on sageli kiirem ja tõhusam viis kui näiteks söögikorra alustamine mõne tärkliserikka toiduga, mis imendub märksa aeglasemalt. Normaalse veresuhkru taseme korral võiks söömist alustada värskest ehk salatist.

Süüa tuleks regulaarselt ja mitmekesiselt

Ent kuidas veresuhkru taset pidevalt õiges vahemikus hoida? Siin tuleb mängu mõiste TIR (time in range), millega tähistatakse ajavahemikku protsentuaalselt ööpäevast, mille puhul diabeetiku veresuhkru tase püsib optimaalses ehk eesmärkvahemikus. Eesmärkväärtus sõltub patsiendi vanusest ja kaasuvatest haigustest kuid võiks olla enamasti 3,9 ja 10,0 mml/l vahel. Loomulik kõikumine sellistes piirides on tingitud söögikordadest aga ka liikumisest, ravimite tarvitamisest jne. 

Nimelt kinnitavad erinevad uuringud, et just tarbitavad süsivesikud mõjutavad enim veresuhkru eesmärkvahemikus püsimist ning selleks, et TIRi väärtus oleks kõrgem (näiteks 70% ööpäevast püsib veresuhkur eesmärkväärtusel), võiks suure glükeemilise koormusega toiduainete kogust igapäevases toitumises vähendada ja hajutada. On tõestatud, et veresuhkru püsimine eesmärkväärtustes aitab ära hoida hüper- ja hüpoglükeemiat ning seeläbi vähendada erinevate diabeedile omaste tüsistuste teket.

Siiski ei erine diabeetiku toitumissoovitused ülemäära terve inimese tervislikust toitumisest, kuid hoida tuleks mõistlikku rutiini ning süüa vastavalt individuaalsetele vajadustele ja soovitustele. Diabeetikutel on soovitatav jagada päevased toidukorrad viieks või kuueks (näiteks kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala), jaotada nende vahel ära ka tarbitavad süsivesikud (et vältida kõikide süsivesikurikaste toiduainete tarbimist korraga) ning süüa iga 2,5–3 tunni tagant.

Sellel on lihtne põhjus: kuna liiga pika pausi mõjul võib veresuhkur kõikuma hakata, aitab regulaarne ja tihedamalt toitumine selle taset stabiilsena hoida. Pikema toidukordade vahe korral hakkab veresuhkur langema. Veresuhkru langus tekitab näljatunnet. Kui näljatunne pole söögikordade vahel veel liiga tugevaks muutunud on ka oht ülemäära süüa väiksem, mistõttu päevane kaloraaž ja oht kaalutõusuks on väiksem. 

Kui toitumine ja tervisliku rutiini järgmine valmistab raskusi või tundub arusaamatu, tasub toitumise osas konsulteerida meditsiinipersonali või toitumisspetsialistiga, kes oskavad juhendada sobiva menüü valikul. Abi küsimine pole diabeedi puhul kunagi halb – mida rohkem oma haiguse kohta teada saad, seda paremini oskad diabeediga sõbraks saada.