Stebby heaolublogi

Depressiooni seljatanud mees: mina olen ainus, kes saab ennast kõrvupidi s*** seest välja sikutada

Kristjan käis ära väga sügavas augus ega salga, et mustad mõtted olid tugevad. Kuidagiviisi jõudis ta iga päeva lõpuks endaga siiski kokkuleppele, et annab endale üheks päevaks veel võimaluse, äkki hakkavad asjad homsest paremaks minema. Foto: erakogu

Kristjan Novitski (39) ütleb mälupilte kerides, et esimesed depressiooni ilmingud tekkisid tal juba põhikooliealisena. Tol ajal veel meeleoluhäiretest suurt ei kõneldud ja ega osanud Kristjangi aimata, et see on depressioon, mis endast märku annab.

Tagantjärele targana saab ta nentida, et üsna pikalt tundus elu raske ja keeruline, aga tugevalt püsis peas ka veendumus, et ilmselt ei ole see midagi erilist ja nii tunnevad kõik. Arusaam, et elamine ei pea sugugi nii raske olema, saabus alles paarkümmend aastat pärast põhikooli lõppu. 

Suur võitlus

Uuringute põhjal jääb depressioon meestel sageli diagnoosimata ja/või ravimata. Üks põhjus on see, et pahatihti peetakse depressiooni ilminguid mehel nõrkuse märgiks ning seetõttu ei söanda mehed meeleolulangusest ja raskustest kellelegi rääkida. 

Teiseks – kuigi depressioon on levinud probleem, mis mõjutab mingil eluhetkel paljusid, ei tunta seda sageli ära. Nii nendib ka Kristjan, et ei osanud enda kehva tuju või raskena tunduvat olemist sugugi depressiooniks pidada. 

“Ma ei pidanud ennast oma raskemeelsusega kuidagi eriliseks. See tundus inimloomuse normaalse osana ja arvasin, et kõik on sarnased ja kannavad lihtsalt mingeid maske ning aeg-ajalt tullakse oma “kookonist” välja,” ütleb Kristjan. 

Kõige keerukam periood saabus Kristjani ellu 2008. aasta alul, kui ilmale tuli tema esimene laps, kel oli raske kaasasündinud haigus. “Teadsime haigusest juba enne lapse sündi, aga nagu tihti juhtub – tegelikult oli olukord palju keerulisem, kui oskasime ette kujutada ja meie elu muutus päevapealt,” meenutab Kristjan. 

Tema sõnul muutus kõik – muutus ta ise, muutus abikaasa, muutus elukorraldus … “Laps oli üle saja päeva Tallinna lastehaigla intensiivravi osakonnas. See tähendas, et ööd veetsime temast lahus, iga päev kell 12 lasti meid uksest sisse, ilma et me täpselt teaksime, mis vahepeal juhtunud on ja kas kõik on korras. Ja igal õhtul kell seitse pidime haiglast lahkuma,” kirjeldab Kristjan karmi kogemust.

Ta meenutab, et oma võitlusi tuli päevast päeva võidelda keskkonnas, kus oli palju kannatust ja mõnikord ka leina. Haiglast väljuti õnneks võitjatena ja meditsiinilises mõttes on laps väike ime – ta jäi ellu ja on praegu füüsiliselt terve ning vägagi tegus ja tubli poiss. 

Kristjan aga tunnistab, et läbielatust jäid tema enda hinge tugevad jäljed, millega tuleb mõnes mõttes tegeleda seniajani. Lisaks mõistis ta, et ei saa jätkata endisel töökohal ja aja maha võtmisest pääsu ei ole. 2008–2009 oli aga sügav majanduskriis ja uut rakendust kohe võtta ei olnud. 

Valus teekond elurõõmuni

“Niigi väga pingelises situatsioonis pidin hakkama iseennast kuidagimoodi n-ö üles ehitama. Tagantjärgi mõeldes oli see muidugi hädavajalik tõuge, mis aitas mul kasvada ja areneda palgatöötaja mentaliteedist ettevõtja mentaliteedini. Muidugi oli lõpptulemus väga positiivne, aga protsess ise väga-väga raske,” räägib Kristjan.  

Kristjan käis mõnda aega ka psühholoogi vastuvõtul ja välja kirjutati antidepressandid, kuid abi neist tookord paraku ei olnud. “Ma ei klappinud tookordse hingetohtriga ja aina enam tundus, et tegeleme küll sümptomite raviga, aga asja juurpõhjuseni ei jõua kuidagi,” lausub Kristjan. 

Nüüd aga teab ta, et inimestes ilmneb keerukates olukordades, kus on lihtsalt vaja hakkama saada, uskumatu jõud. Samas võib juhtuda, et mingil hetkel kõik n-ö akumuleerub ja lõpuks annab midagi kusagil järele. 

Õige pea, 2010. aastal, viis elu Kristjani koos perega Eestist mõneks ajaks eemale. Võõras keskkonnas, lähedastest kaugel ja majanduslikult üsna raskes olukorras saabus ühtäkki ka stressi kulminatsioon. 

“Sain aina enam aru, et olen justkui kuidagi iseenese keskmest väljas, et kõik on jube raske ja elamise rõõm on üsna kadunud. Ühel hommikusel jalutusringil tekkis mingi ootamatu arusaam, et nii enam edasi ei saa. Antidepressandid ei tundunud pikaajalises perspektiivis hea lahendusena ja ma mõistsin väga tugevalt, et tuleb hakata tegelema enda mõtete ja tasakaalu leidmisega,” meenutab Kristjan.  

Ta nendib, et teekond oli väga valus. “Peaaegu iga päev käis peast läbi, et kas sel kõigel on üldse mõtet, et ehk on just täna see päev, kui loobun, viin lapse lasteaeda ja tagasiteel hüppan näiteks rongi ette. Aga mind päästis mu laps. Mõtlesin, kui tugev pidi olema tema, et tuli läbi sellisest haigusest, raskustest, mis talle olid antud. Silme ees kangastus pilt, kuidas ta lasteaias õhtul üksinda ootab, aga keegi ei lähe talle järele.”

Kristjan käis ära väga sügavas augus ega salga, et mustad mõtted olid väga tugevad, aga kuidagiviisi jõudis ta iga päeva lõpuks endaga siiski kokkuleppele, et olgu, annan endale üheks päevaks veel võimaluse, äkki hakkavad asjad homsest paremaks minema. 

Aidata saab ennast eelkõige ise

Kristjan sõnab, et inimesed on loomult äärmiselt erinevad, olukorrad on väga keerulised ja erinevad ja seetõttu võib kõrvalseisjal olla väga-väga raske aidata. Ja sageli on abivajajal raske abi ka vastu võtta. See aga tähendab, et sõbrad ja lähedased saavad ehk veidi suunata, natuke õige teeotsa poole nügida, kuid inimene, kes saab sind selles “kehvas kohas” päriselt aidata, oled ikkagi eelkõige sina ise.

“Maailm hakkas muutuma minu jaoks siis, kui jõudsin selleni, et hakkasin tegema kahte lihtsat asja. Esiteks hakkasin küsima endalt küsimusi. Näiteks, miks ma tunnen täna ennast nii nagu tunnen või miks käitusin nii nagu käitusin. Või miks mulle läheb korda, et keegi tegi nii või ütles naa. Neil momentidel hakkas muutuma ka minu mõttemaailm,” avaldab Kristjan. 

Teine oluline hetk oli tema sõnul see, kui ta võttis vastutuse kõige selle eest, mis tema elus toimub. “Lahendusi minu elule ei saa mulle tuua mingid teiste inimeste tegemised või näiteks valitsuse otsused. Mina ise, 100 protsenti mina ise vastutan, et ma olen kehvas olukorras. Ja mina olen ka ainus inimene, kes saab ennast piltlikult öeldes kõrvupidi s*** seest välja sikutada,” on Kristjan konkreetne.

Ta tõdeb, et küsimuste küsimise ja vastutuse võtmise hetkest alates hakkasid tekkima ka muutused. Ta hakkas tasapisi tajuma oma meeleolusid – millal on halb, millal hea ja mõistis, et meeleoludel on väga tihe seos sellega, mis toimub kehas füüsiliselt. See andis võimaluse võtta ette lihtsaid, aga sihipäraseid muutusi. 

Lihtsad tõed tõid august välja

Kristjan sain aru lihtsast tõest, et liigutamine teeb muidugi head füüsilisele kehale, aga see omakorda mõjutab vaimu ja kõik on omavahel seotud. “Hakkasin sööma tervislikumalt ja tegelema regulaarselt spordiga. Mingil hetkel tabasin, et lisaks paremale ja kindlamale meeleolule vähenesid ka peavalud, mis olid mind varem pea aastakümneid piinanud.” 

Kristjan täpsustab, et alustuseks sai silma peal hoitud väga lihtsatel asjadel. Näiteks, et päeva jooksul tuleb tarbida piisavalt vedelikku ja end pisutki liigutada. Nüüdseks on lihtsatest tõdedest arenenud väga selge valik, mida, millal ja kui palju on hea süüa ning Kristjanist on saanud taimetoitlane. Iga päeva alustab ta vankumatult 10–15 minutit kestvate võimlemisharjutustega. Kui õhtul saab minna sõitma jalgrattaga või teha metsas jooksutiiru, on see mõnus boonus. Ja muidugi peab ööpäeva sisse mahtuma ka piisavalt unetunde.

“Kui keha eest on hästi hoolitsetud, on vaim ka hoopis teises kohas, kui ta oleks siis, kui ma oma keha unarusse jätaksin,” teab Kristjan. “Inimese vaimne pool on tegelikult nagu hästi suureks puhutud õhupall, kus ükskõik missugune selle vastu puutuv asi võib selle ootamatult lõhkema panna. See tähendab aga, et peame oma hingega käituma õrnalt nagu õhku täis õhupalliga. Hinge tuleb hoida justkui siidikinnastega ja sellega ei tohi hooletult mängida,” toonitab ta. 

Kristjan toob välja, et raskematel aegadel aitab teda ka see, kui ta õhtul enne magama jäämist mõtleb päevale tagasi ja leiab kolm hetke, mis tegid meele väga rõõmsaks. Need võivad olla pisiasjad, näiteks hetk looduses, mida ta märkas, mõni kallistus oma lapselt või kellegi pillatud ilus sõna. Nii saab lõpetada päeva positiivse emotsiooniga, mitte argiaskeldustele mõeldes või sootuks ebameeldivate tunnetega.

Kui keegi on “raskes kohas”

Kristjan nendib, et enamasti on inimesed oma raskemeelsusega üsna üksi. Isegi kui on neid, kes tahaksid ja saaksid aidata ja toeks olla, siis vaimse tervise esmaabist meil just ülemäära palju ei teata ja see tähendab, et aidata enamasti paraku ei osata. 

Ta tunnistab, et tegelikult ei oska ka tema, kes on depressiooni teekonna läbi käinud, teisi päriselt aidata. 

“Olen ju justkui selle teemaga süvitsi tegelenud, iseendaga tegelenud, aga kui näen kõrvalt inimesi, kes on raskustes, on ikkagi keeruline aru saada, millist abi üldse vaja on, mida saaksin pakkuda ja mida hädaline minult saaks vastu võtta.” 

Seda oskab ta soovitada aga siiski, et kui märkad, et keegi on kehvas seisus, siis püüa ta harjumuspärasest keskkonnast korraks välja tuua. Kutsu inimene näiteks jalutama, koos mõnd ühistegevust tegema, sauna… See võib toimida. See võib tekitada väga rasketel hetkedel tunde, et lähed kellelegi siiski korda ja elus on ka midagi üsna mõnusat. 

Kindlasti tasub Kristjani sõnul tähelepanelik olla siis, kui keegi sulle helistab või püüab sinuga kontakti saada justkui ilmaasjata. See võib viidata sellele, et tegelikult otsib ta sinu käest abi, aga otsesõnu küsida ei oska või ei söanda. “Kui tabad hetke ja saad midagi teha, kasvõi kutsuda muremõtteis vaevleja lõunale, jalutama, kuhu iganes, võid enese teadmata inimese väga raskest kohast läbi aidata,” toob Kristjan välja tähelepanelikkuse olulisuse. 

“Kui oled parasjagu “raskes kohas” ja peast käivad läbi väga mustad mõtted, aga midagi on kellegagi kokku lepitud, võib see olla edasiviiv jõud, lootus paremaks tulevikuks. Kui on midagi oodata, on inimene üldiselt palju positiivsemalt meelestatud,” jagab Kristjan väärt mõtteid. 

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.