Elu kulgeb enamasti tõusude ja mõõnadega ning keegi ei ole kaitstud õnnetuste või kriiside eest, mis pööravad seni mõnusalt omal rajal püsinud tee pea peale. Raskes olukorras osutub sageli tähtsaks õlekõrreks suhtlemine kellegagi, kes on sarnasest olukorrast väljapääsu juba leidnud. 

Näiteks oskab enesetapukatsest toibunu suunata sarnases seisus olijat taastumisprotsessis. Ratastooli sattunu aga teab, kuhu ja kuidas ratastooliga ligi pääseb või missugused avaldused täita abivahendite saamiseks. Just sellist praktilist hädavajalikku nõu ja muidugi ka emotsionaalset tuge oskavadki jagada kogemusnõustajad, kelle abiga võib üsna lootusetuna tunduva olukorra pöörata sootuks helgemaks. 

Kogemusnõustaja ei õpeta elama, vaid aitab näha lahendusi

Eesti kogemusnõustajate koja juhatuse liige Urme Puntso sõnastab, et kogemusnõustaja on inimene, kes on välja tulnud keerulisest olukorrast, sellele lahenduse leidnud ning tahab oma kogemusega julgustada ja toetada sarnases olukorras olijat.

Kogemusnõustaja tööd kirjeldades palub Urme kujutada ette, et istute laua taga, millele on asetatud piimapakk, millel näete vaid paki ühte külge. Pakil võib olla ka näiteks lehma pilt, aga ega see päris kindlalt ei ütle, mis paki sees on. 

Ta selgitab, et tavaolukorras saadakse aru, et paki sisu välja selgitamiseks on vaja näha ka paki teisi külgi, taibatakse, et selleks on tarvis pakki keerata ning leitakse lahendus, kuidas seda teha. Kui inimesel on aga mure, vahib ta parasjagu ees olevat külge ega oska teist näha. 

“Murega inimene ei suuda mõelda laialt ja n-ö koridor, mida ta näeb, on väga kitsas. Siin saabki appi tulla kogemusnõustaja, kes oskab aidata “pakki keerata”, vaatenurka laiendada, suunata, kuidas leida keerulistele olukordadele lahendusi ja paremini tavaellu naasta,” kirjeldab Urme kogemusnõustamise olemust. 

Ta rõhutab, et kogemusnõustaja kuulab abivajaja ära ja pakub emotsionaalset ja vaimset toetust, kuid ei õpeta kedagi, kuidas elada, ei analüüsi kellegi minevikku ega ravi. Selleks on olemas psühhiaatrid, vaimse tervise õed, psühholoogid, terapeudid. Kogemusnõustaja vaatab hädasolijaga koos pigem tuleviku poole, toetab teda taastumise teel ning aitab leida lahendused praktilistele küsimustele või ummikseisudele. 

“Me ei lähe mitte kunagi rääkima näiteks lapsepõlvest, ei analüüsi, miks miski juhtus, vaid oleme toeks siis, kui inimene on teinud otsuse, et ta tahab hakata taastuma, minna edasi ja naasta normaalsesse ellu. Kui sel momendil on kõrval keegi, kes on midagi sarnast juba kogenud ja aitab leida õige teeotsa või tunneb teed läbi bürokraatiarägastiku, on taastumine ning tavaellu naasmine kergem,2 sõnab Urme.

Ta toob näite, et just ratastoolis nõustaja oskab anda ratastoolielus “algajale” nõu, missugusesse söögikohta ratastoolis saab minna, sest ta on kõik need restoranid ise läbi kolistanud ja teab, kus on sobilik kaldee või laiad uksed. Abivahendeid vajav nõustaja on aga pidanud ise bürokraatia kadalipu läbima ja teab, kuidas taotleda mõnd toetust ja missugune paberimajandus on selleks vaja korda ajada. 

Kogemusest üksi on vähevõitu

Urme Puntso täpsustab, et kogemusest üksi on teistele adekvaatse nõu andmise jaoks pisut vähe ja päris igaüks kogemusnõustajaks ei sobi. Et nõustama asuda, peab olemas olema vähemalt kesk- või kutsekeskharidus, soov inimestega töötada ja vastavad isikuomadused. 

“See, et oskan näiteks sõbrannale hästi nõu anda, ei tähenda, et sobin ka nõustajaks. Selleks peab olema sisemine südamesoov. Ja muidugi vastav väljaõpe, omandatud teooria, tehtud praktika,” ütleb Urme. Ta rõhutab, et kindlasti peab enne kogemusnõustaja õppe alustamist olema ka isiklik kogemus läbi töötatud ja läbi elatud. Alles siis saab hakata abistama abivajajaid. 

Tänu teoorias õpitule ning isikliku praktilise kogemuse olemasolule oskab kogemusnõustaja, kelle ülesanne on olla eelkõige kuulaja, esitada “õigeid” küsimusi, mis toppama jäänud inimese edasi aitavad. 

“Vastused on kõik tegelikult meie sees olemas, tuleb lihtsalt osata vajalik küsimus esitada,” lausub Urme. Ta lisab, et hea kogemusnõustaja näeb ära ka olukorra, kus tema ei saa toeks olla ja oskab siingi juhatada või lausa aidata astuda üle õige lävepaku, et inimene ei jääks abita. 

Urme toob näiteks juhuse, kus inimesel oli krooniline depressioon, kuid spetsialisti vastuvõtt õnnestus saada alles kolme kuu pärast. Abi saamiseks pöördus ta kogemusnõustaja poole. “Kogemusnõustaja tugi oli nii hea, et olukord ei muutunud selle kolme kuu jooksul halvemaks ning inimene jõudis abi ära oodata,” räägib ta.    

Veel teab Urme kogemusnõustajat, kes läks kliendiga kaasa psühholoogi vastuvõtule, sest inimene ei julgenud sinna ärevushäire tõttu üksi minna. “Ideaalis teebki kogemusnõustaja ravimeeskonnaga koostööd. Seda muidugi hoolealuse loaga ja vastavalt andmekaitse seadusele,” ütleb ta.

Urme viitab, et kogemusnõustajate teenust kasutatakse praegu juba paar korda enam kui mõni aasta tagasi. See tähendab, et inimesed on hakanud aru saama, et selline abi on olemas ja võimalik. “Meie eesmärk on, et kunagi oleks kogemusnõustamine võimalik igas linnas või lausa külas,” toob ta välja kogemusnõustamise vajalikkuse.

Seda, missugustes valdkondades on kogemusnõustamist võimalik saada, vaata Kogemusnõustajate koja kodulehelt siit. Kogemusnõustamise saad broneerida ka Stebby keskkonnas siin.