Targa patsiendi blogi

Arst selgitab: kuidas polügeensete riskiskooride näitel hinnata vähitekke riski ja mõista analüüsitulemusi? 

Riskihinnangute edastamisel tuleb arstil teha kindlaks, et patsient mõistab jagatud infot õigesti.Shutterstock

Onkoloogia on keeruline ala, kus senised peamiselt vanusepõhised riskihinnangud on täienemas erinevate geneetiliste riskifaktoritega. Luubi all on sõeluuringute, näiteks rinnavähi sõeluuringu kohandamine personaalsest riskihinnangust lähtuvalt. Riskihinnangute edastamisel tuleb arstil teha kindlaks, et patsient mõistab jagatud infot õigesti.

Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinigeneetik Neeme Tõnisson selgitab, mille järgi hinnatakse vähitekke riski ja kuidas on kujunenud sõeluuringute vanusepiirid.

Hinnang põhineb rahvastiku keskmisel riskil kas teatud vanuserühmas või haigestumiseks elu jooksul

Vanusepõhiseid haigestumisriske on uuritud pikka aega ja need on nii meil kui mujal hästi kirjeldatud. 

Vähitekke riski hinnatakse kaasajal lisaks polügeensete riskiskooridega (PRS) — need on arvutuslikud riskihinnangu vahendid ning tulevad vähiriski jaotumisest rahvastikus. Nii patsientidele kui ka arstidele on kõige arusaadavam aga suhtelise riski (riskihinnang millegagi võrreldes) või teatud ajaperioodi jooksul haigestumisriski edastamine, mida saab võrrelda vanuserühma keskmise riskiga. 

“Kui mõtleme, et senine praktika on kohandatud vanusepõhisele keskmisele riskile, siis on loogiline anda ka PRSi puhul riskihinnanguid võrdluses keskmise riskiga,” selgitas Tõnisson. PRSi varieerumine keskmise ümber on Tõnissoni sõnul igati normaalne ja peegeldab meie individuaalseid eripärasid. 

“Kuigi analüüside puhul on ajalooliselt armastatud rääkida normvahemikest, oleks sisuliselt õigem kasutada referentsväärtuste ja otsustuspiiride mõisteid,” sõnas Tõnisson. 

Referentsväärtused tulenevad ühest küljest tervete inimeste võrdlusgruppide andmetest ning  klassikaliselt kasutatakse alampiirina 3- ja ülempiirina 97-protsentiili. (Näiteks 75-protsentiil ehk 0,75 kvantiil on tunnuse väärtus, millest suuremaid või võrdseid tunnuseid on ligikaudu 25%.)

Piiride lahtimõtestamisel peaksime aru saama, et kontrolli võiks minna ka terveid inimesed, kelle teatud analüüsinäit jääb referentspiirist üles- või allapoole. “Selliseid inimesi on tegelikult väga mitmeid.”

Otsusepiirid on sellised lävendid, mille puhul tehakse patsiendi käsitluses tavapärasest erinev otsus. “Kõik keskealised teavad perearstide soovitusi, kes on soovitanud kolesteroolitaseme alandamiseks dieedi ja eluviiside muutust. Madal kolesteroolitase veres on just selline südame-veresoonkonna haiguste riskide maandamise otsusepiir. Kui vaatame kolesteroolitaset rahvastikus, on jaotus otsusepiiridest oluliselt erinev,” selgitas Tõnisson.

“Rinnavähi riski maandamisel võime kasutada otsusepiirina 50-aastaste naiste keskmist lähiaastate (nt viie- või kümneaastast) haigestumisriski ja nooremas eas riskirühmades võrrelda haigestumistaset selle piiriga,” rääkis ta.

Polügeense riskiskoori ja komplekssete riskihinnangutega püütaksegi tuvastada naisi, kelle haigestumisrisk on keskmisest riskist kõrgem ning seetõttu tuua neid sõeluuringule tavapärasest varasemas eas.

“Erijuhuks on suure mõjuga pärilikud rinnavähi riskifaktorid, kus eluaegne risk haigestumiseks on keskmisest kordades kõrgem ja sõeluuringuid alustatakse juba paarkümmend aastat enne tavapärast iga ning neid viiakse läbi ka mõned korrad aastas,” ütles ta.

Tulemusi peaks selgitama spetsialist

Referentsväärtuste ja otsusepiiride lahtimõtestamiseks on vaja omajagu eelteadmisi ja seetõttu on sarnaselt analüüsitulemuste mõistmisele oluline ka polügeensete riskiskooride hindamiseks kaasta erialaspetsialiste. 

Referentspiiride kasutamisel on vaja teada, et vahel võib terve inimese analüüsinäit olla väljaspool referentsvahemikku ja nii mõnigi kord võib ka haigel jääda näit referentsivahemikku. Organismis ei ole mõõdetavate ühendite tase pidevalt ühesugune ning teisalt sisaldab iga analüüs ka teatud varieeruvust, mistõttu arvestavad erialaspetsialistid ka bioloogilisi ja analüütilisi erisusi. 

Alati ei saa mõista ühtselt ka PRS-ide referentspiire, mida võivad mõjutada eri tootjate kasutatud analüüsimeetodeid. 

“Kõik see kokku vajab lahtimõtestamiseks omajagu eelteadmisi, mistõttu on analüüsitulemuste mõistmiseks oluline erialaspetsialistidega konsulteerida,” soovitas Tõnisson. 

Riiklikud sõeluuringute piirid on veel arutamisel

PRS kuulub pidevate muutujate hulka ja ei seostu otseselt referentspiiridega, vaid on pigem otsusepiirideks. See tähendab, et teatud väärtuste puhul pakutakse tavalisest erinevat käsitlust. “Et hetkel on tegu uue valdkonnaga, siis patsientide huvides hetkel madala riskiskoori korral sõeluuringute vähendamist või hilisemaks viimist ei planeerita,” ütles Tõnisson.

Siiski oleks otsuste tegemiseks kindlasti vaja mahukaid pikaajalisi jälgimisuuringuid.

PRSi keskmist ületava skoori puhul oleks ka variant kaasata inimesi sõeluuringutesse erinevas vanuses, näiteks rinnavähi puhul vahemikus 40 kuni 50 aastat. Keskmise ja madalama riskiskoori puhul jääks sõeluuringu alguseks 50. eluaasta piir.

Kuidas vahendada rasket infot?

Et kõrge vähiriski hinnang võib tekitada patsiendis hirmu, tuleks edastada eelkõige numbriline info ning võrrelda seda vanuserühma keskmise riskiga. 

“Ma väga eelistaksin, et inimestele antaks mõõdetav haigusinfo,” sõnas Tõnisson ja rõhutab, et kõrge vähiriski hinnangu korral peaks patsiendile alati selgitama, mida see tähendab. Nii on inimesel tulemustega kergem toime tulla ja edasi tegutseda. 

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.