Targa patsiendi blogi

ATH Liidu juht: aktiivsus- ja tähelepanuhäire on rahvusvaheliselt tunnistatud kõige levinumaks vaimse tervise probleemiks

Eesti ATH Liidu juhatuse esimehe Karl Hammerbergi sõnul on teadmised ühiskonnas kas vananenud või lausa puudulikud.Foto: erakogu

Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu (2021) järgi on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) esinemistõenäosus 8,2% elanikkonnast. See tähendab, et see vaimse tervise häire, millest viimasel ajal meedias aina sagedamini juttu on, on suure tõenäosusega aladiagnoositud ning enamik inimesi, kellel sümptomid avalduvad, ei pruugi probleemist üldse teadlikud olla.

Just teadlikkuse tõstmise on enda südameasjaks võtnud sel aastal loodud Eesti ATH Liit – juhatuse esimehe Karl Hammerbergi sõnul on teadmised ühiskonnas kas vananenud või lausa puudulikud. Küsimustele vastasid ATH Liidu juhatuse esimees Karl Hammerberg ja asutajaliige Epp Kerge.

Millisel eesmärgil ja kelle eestvedamisel sai loodud Eesti ATH Liit? 

Eesti ATH Liit sai loodud kahe algatuse natuke märgilisel kohtumisel. Nimelt oli üks sarnaste vaadetega seltskond tegemas ettevalmistusi eneseesindusorganisatsiooni loomiseks ja pidi kohtuma organisatsiooni loomise algatamise detailide kokku leppimiseks. Samal päeval lõin ma Facebookis grupi Eesti ATH Liidu loomiseks ja tegin ka ühes teises Facebooki grupis üleskutse ATH esindusorganisatsiooni loomiseks. See sarnaste vaadetega seltskond kutsus mind oma õhtusele koosolekule, kust me läksime juba ühtselt edasi. See organisatsioon oli Eestis selgelt puudu ning selle vajadust tajusid tollal paljud inimesed.

Miks on Liitu tarvis, s.t millega ATH Liit tegeleb?

Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu (2021) järgi on ATH esinemistõenäosus 8,2% elanikkonnast, mis tähendab, et ATH on tõenäoliselt ühiskonnas väga aladiagnoositud, kuigi osa vaimse tervise häireid väljendub sarnase sümptomaatikaga. ATH on rahvusvaheliselt tunnistatud kõige levinumaks vaimse tervise probleemiks ning ka Eestis vajaks fookust nii teadlikkuse pool, teaduspõhise info levitamine siht-ja sidusgruppidele, toetava ravi kättesaadavuse parandamine. Nende küsimustega olemegi tegutsema asunud. 

 Öeldakse, et ATH-d on raske diagnoosida, seda eriti täiskasvanutel. Samuti on ATH Eestis aladiagnoositud. Miks see nii on?

ATH-d ei peaks olema raske diagnoosida. Kahjuks on ühiskonnas teadlikkus ATH-st madal ja arvatakse, et tegemist on lapseea häirega või tegeletakse aastaid (aastakümneid) hoopis depressiooni, ärevushäire, sõltuvushäirete ja teiste tekkinud probleemidega ning ei süveneta piisavalt algpõhjustesse. Kui inimene jõuab ATH-teadliku arsti juurde ja too kahtlustab ATH-d, siis edasi läheb üsna kiiresti.

Aladiagnoosimise põhjus on suuresti sama, et ühiskonnas on vananenud või puudulikud teadmised ATH-st. Nimelt võib ATH ilmneda üsna erineval kujul, näiteks võib inimene olla hoopis passiivne või apaatne, nii ärev, et mitte midagi ei julge teha vms. Tavapäraselt probleemidega tegeletakse ju siis, kui need teisi (õpetajaid, kaasõpilasi, elukaaslasi) häirima hakkavad. Kui probleem on lapse või täiskasvanu sees (tavaliselt tema enda teadvustamata) või vähemalt ei häiri teisi tugevalt, siis sellega ka tavapäraselt ei tegeleta. Seepärast on väga oluline pidev teavitustöö nii meditsiini-, haridustöötajate kui tavainimeste seas. 

Suur probleem on muidugi selles, et inimesed ei lähe või ei saa minna arsti juurde. On neid, kes ei soovi pöörduda psühhiaatri poole, sest “ma olen ju alati selline olnud” või “ju ma olengi tuulepea ja ei oska neid asju” või “mina küll kuhugi hulluarsti juurde ei lähe” ning muredega tegeletakse näiteks ebatervete eluviiside kaudu. On neid, kes aastakümneid on püüdnud oma eluga hakkama saada ja ei oska arvatagi, et lihtsalt ajul on dopamiini vähe. Ja muidugi on praegu väga suur probleem ka eriarstide kättesaadavuses (riiklikes kliinikutes on ca 6 kuud järjekorrad) ning erakliinikud on kallid. 

Kuidas ATH diagnoos pannakse ning milline näeb välja tavapärane ATH ravi?

ATH diagnoosi saab välja kirjutada psühhiaater, kuid diagnostikas osaleb sageli ka teisi vaimse tervise spetsialiste. Uuritakse kogu inimese elukäiku alates vanematest, sünnist ja kooliajast kuni käesoleva hetkeni. Osa diagnostikast moodustab enamasti ka testimine.

ATH ei ole haigus vaid eripära ja seda ei saa tavamõistes välja ravida. Medikamendid on tõestatult väga tõhusad toimetuleku toetamisel, kuid lõplik otsus ravi alustamise osas tehakse pädeva psühhiaatriga koostöös. Nii nagu me kõik oleme väga erinevad, siis võib õige ravimi ja koguse leidmine võtta aega. Ravimite kõrval on olulisel kohal teraapia. Ainuüksi oma eripärast teadlikuks saamine ja selle kohta lugemine võib olla algul nii ehmatav kui võimestav kogemus. Tõenäoliselt tuleb kogu oma senine elu üle vaadata, sest (eriti täiskasvanuna diagnoosi saades) võib inimese minapildis olla suur mõra teadmatusest. Kogetud raskuste tagajärg võib olla madal enesehinnang, puudulik haridus, halvad suhted ja muud probleemid.

Milliste sümptomite puhul võiks kahtlustada ATH diagnoosi? Räägitakse ka ATH testist, kus seda teha saab?

ATH jooni on erinevaid – peamised neist hüperaktiivsus, tähelepanuhäired ja impulsiivsus. Klassikalises ATH käsitluses eristatakse kolme ATH tüüpi – hüperaktiivne, tähelepanuhäirepõhine ja kombineeritud tüüp. Mõnel ilmneb hüperaktiivsus pigem sisemise rahutuse või ärevusena.

Kui sümptomitest laiemalt rääkida, siis levinud on hajameelsus, asjade unustamine, see, et üks mõte viib teiseni ja enam ei mäleta, mida algselt tegema hakati või näiteks kust alustatud jutt pihta hakkas. Tuuakse välja erinevaid keskendumis- või tähelepanuraskusi, aktiivsust (ja ka passiivsust), ärevust, impulsiivsust, mille hulka kuuluvad näiteks kiired mõtlemata otsused, väljaütlemised. Suutmatuse korda tagada vastukaaluks võib olla hoopis tohutu korraarmastus (korravajadus). ATH-ga võivad kaasneda sõltuvushäired, depressioon, madal enesehinnang, ebapiisavuse tunne, oskamatuse tunne. Positiivselt poolelt võib aga välja tuua entusiasmi ja tohutu tööõhina ja n-ö hüperfookuse. Võidakse näiteks tunde ja tunde tegeleda millegi huvitavaga või uurida selle kohta. ATH-d seostatakse ka loomingulisema lähenemisega. Kõik oleneb inimesest, kellel millised sümptomid ja mil määral väljenduvad ning kuivõrd need teda ennast või teisi häirivad.

Mis vajaks ühiskonnas veel ärategemist, et ATH diagnoosiga inimeste elu paremaks muuta? Millest napib ning mida tuleks kindlasti veel lähitulevikus ära teha?

Üks esimesi sihte on teavitustöö kogu ühiskonnas, selgitades, mida see eripära endas kätkeb ehk vaja oleks mõtteviisi muutust nagu ATH oleks ainult problemaatiline. ATH inimesena ütleks, et see on elu edasiviiv eripära – palju maailmakuulsaid leiutajaid, innovaatoreid ja ühiskondlikult aktiivseid inimesi on ATH-ga. Kuigi tõepoolest vajame me hästi toimimiseks veidi rohkem paindlikkust ümbritsevas keskkonnas ja suhetes ning vajadusel ka ravimeid, mis tõstavad virgatsainete (näiteks dopamiin) liiga madalat taset ajus. Lähitulevikus võiks Eestis olla ravimite kättesaadavus parem ja praegu on juba töös mitmed lahendused, mis loodetavasti teevad selle olukorra paremaks.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.