Puukborrelioosi ehk Lyme’i tõppe haigestumine on TAI statistika andmetel Eestis pidevalt suurenenud (v.a 2021. aastal) – igal aastaringil nakatub salakavalasse puugihaigusesse rohkem kui 2000 inimest, 2020. aastal ületas arv isegi 3000 piiri. Miks näitab arv kasvutrendi ning kas puugid on mürgisemaks muutunud, räägib Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud dr Kerstin Aimla.

Diagnoositakse antikehi, mitte haigestumist

Puukborrelioosi nakatumist kardavad paljud – seda enam, et sellega seostatakse sageli erinevaid kummalisi terviseprobleeme, millest osa lööb väidetavalt välja kuid, vahel ka aastaid hiljem ning on paljude hinnangul põhjustanud neile erinevaid püsivaid tervisekahjustusi. Ent mis on nakatumise tõusutrendi põhjus? Dr Aimla sõnul on selleks haiguse ülediagnoosimine.

“Eestis diagnoositakse puukborrelioosi antikehi, mitte haigust ennast. Puukborrelioosi puhul kasvab antikehade olemasolu tõenäosus inimese vanusega – mida vanem on inimene, seda suurema tõenäosusega on ta haiguskandjast puugiga kokku puutunud, seda eriti endeemilises piirkonnas nagu Eesti,” selgitas ta. Antikehad aga võivad püsida määrataval tasemel kogu elu, mis tähendab, et statistika ei anna meile salapärasest puugihaigusest tervikpilti.

See on tekitanud olukorra, kus arusaamatul põhjusel tekkinud kaebustele “riputatakse” teinekord külge puukborrelioosi diagnoos põhjusel, et antikehade test osutus positiivseks, jättes tervisemure tegeliku põhjuse sealjuures vajaliku tähelepanuta. “Teadlikkus puukborrelioosi kohta on kogu maailmas selgelt väga madal ning vajaks oluliselt parandamist,” märkis dr Aimla.

Nii on puukborrelioosist saanud nii Eestis kui ka kogu maailmas valestimõistetud haigus, mida inimesed sageli paaniliselt kardavad. “Paanika puukborrelioosi haigestumise pärast ei ole kindlasti põhjendatud,” lisas infektsioonihaiguste arst.

Puukborrelioos pole kõige levinum puugihaigus

Ent kas hirmuks erinevate puugihaiguste ees on siis üldse põhjust? Tervise Arengu Instituudi poolt läbiviidud teadustöö andmetel polnud puukborrelioos sugugi mitte kõige sagedasem haigustekitaja – koguni 35,1%-l puukidest leiti riketsioos, puukborrelioos seevastu oli teisel kohal (27,7%). Eestist leitud puukidelt aga tuvastati ühtekokku kuus võimalikku haigustekitajat.

“Kuigi 40–77% puukidest olid vähemalt ühe haigustekitajaga nakatunud, siis vaatamata sellele esines borrelioosi haigustekitaja vaid neljandikul puukidest. Seega pole puukborrelioos kõige levinum puugihaigus Eestis,” ütles dr Aimla.

Puugihaigustest enim avaldab arsti hinnangul inimese tervisele kahjulikke mõjusid siiski paljuräägitud puukentsefaliit, mitte -borrelioos, nagu sageli ekslikult arvatakse. “Puukentsefaliit on kõige hirmuäratavam ja ohtlikum puugihaigus, kuna sellesse nakatuda on lihtsam ning spetsiifilist ravi seni väljatöötatud ei ole. Ent selle vastu saab end õnneks edukalt vaktsineerida,” lisas ta.

Ehkki puugihammustusest tekkinud haiguseid ravitakse üldjuhul antibiootikumidega, leiab dr Kerstin Aimla sõnul liiga sageli aset antibiootikumide põhjendamatu kasutamine. “Kuna puukborrelioos on ülediagnoositud ja -ravitud, on väga suur probleem, et antibiootikume tarvitatakse valedel põhjustel ning liiga kergekäeliselt. Tulemuseks on antibiootikumresistentsus, mistõttu pole varsti enam ravimeid, millega kopsupõletikku või kuseteede infektsiooni ravida,” märkis ta.

Seega vajaks ennekõike parandamist puugihaiguste diagnostika. “Väga paljude patsientide puhul, kellel on aastaid või aastakümneid kestvad ebamäärased kaebused, on kaebuste põhjuseks valediagnoos, mitte puukborrelioos – seda enam, et kui borrelioosi esimesed sümptomid tekivad ning ravi õigeaegselt alustatakse, allub haigus väga hästi ravile,” rääkis dr Aimla.

Puukborrelioosi peiteaeg on 3 päeva kuni 8 nädalat

Puukborrelioosi diagnoosimisel on kriteeriumiks teadaolev puugihammustus ja sellele järgnenud kindlad sümptomid. Üldjuhul ilmub 65–75% nakatunute nahale iseloomulik laik ehk erüteem – selle ilmnedes tuleb pöörduda viivitamatult perearsti poole, kes määrab vastava ravi. Ühtegi analüüsi diagnoosi kinnitamiseks dr Aimla sõnul tarvis teha ei ole.

“Võib ka juhtuda, et puugihammustusest ilmub nahale allergiline reaktsioon, mitte erüteem ise. Sellisel juhul tuleb veidi oodata, kuniks allergia möödub, ning seejärel saab hinnata, kas tegemist on puugihammustusest tekkinud erüteemiga või mitte,” lisas dr Aimla.

Kui aga nahalaiku ei ilmu, võivad haigusele viidata erinevad ebamäärased sümptomid, mis ilmnevad inimesel hiljemalt kaks kuud pärast puugihammustust. “Peiteaeg on puukborrelioosil umbes kolm päeva kuni kaheksa nädalat – kui selle aja jooksul sümptomeid ei tule, ei olnud tegemist puukborrelioosiga,” rahustas arst.

Siiski rõhutab dr Aimla, et selleks, et inimene puukborrelioosi haigestuks, peab puuk olema reeglina nahale kinnitunud vähemalt 24 tundi või rohkem. “Inimene üldjuhul märkab, kui puuk tema küljes on, seega tõenäosus puukborrelioosi nakatuda on siiski suhteliselt väike,” märkis ta.

Paljuräägitud kõrge palavik ja kehv enesetunne niisiis puukborrelioosi diagnoosile ei viita. “Puukborrelioosi puhul võib mõnikord olla tüsistuseks ajukelmepõletik ehk meningiit, millega võib kaasneda ka palavik ja halb enesetunne, ent kõrge palavik ise ei ole puukborrelioosi sümptomiks,” lisas dr Aimla.

Kuidas end puugi eest kaitsta?

Väga oluline on lasta end vaktsineerida puugihaigustest ohtlikuima ehk puukentsefaliidi vastu. Vaktsineerimist viiakse Eestis läbi järgmiselt:

• kaks esimest süsti tehakse 1-kuulise vaheajaga – pärast seda on immuunsus küll hea, kuid kestab ainult ühe hooaja;
• kolmas süst tehakse aasta hiljem – see süst pikendab immuunsust;
• edasi vaktsineeritakse reeglina iga viie aasta tagant, vanemaealised (60–65+) peavad vaktsineerima iga kolme aasta tagant.

Puugihammustust tuleks siiski igal võimalusel vältida – suvisel ajal metsas jalutades võiksid seljas olla pikemad ja heledamad riided (nendelt on lihtsam puuki märgata) ning jalas kinnised jalanõud. Vältima peaks kõrge taimestikuga kohti ning hiljem kodus on vajalik end ja oma kaaslasi tähelepanelikult üle vaadata.

Ehkki suurem oht puugihammustuseks on inimestel, kelle igapäevane töö või elu on seotud õues viibimisega, pole haruldane juhus, kui puugid jõuavad ka linnaaedadesse või -kodudesse. Kuna puugid eelistavad niiskeid, varjulisemaid ning kõrge taimestikuga alasid, tasuks koduaias regulaarselt niita ning vähendada näiteks näriliste juurdepääsu oma aiale, kuna just nemad võivad olla puukidele vajalik toiduallikas.