Targa patsiendi blogi

Eestlane ravimeid ei armasta, kuid paranemiseks tuleb neid siiski võtta

Ravisoostumust mõjutavad erinevad tegurid ning selle juures mängivad rolli kõikvõimalikud osapooled.Shutterstock

Kõneldes ravimite tarvitamisest, räägitakse tihti ka ravisoostumusest ehk patsiendi nõusolekust ja tahtest arsti määratud ettekirjutusi täita.

Muret valmistab eelkõige asjaolu, et Eesti inimesed kipuvad ravimitest kõrvale hiilima ning kannatavad parema meelega haiguste sümptomeid, kui et tarvitavad selleks ettenähtud ravimeid. Millised tegurid ravisoostumust mõjutavad ning kuidas võiks olukorda eestlaste seas parandada?

Teadlikkus on oluline

Ravisoostumust mõjutavad erinevad tegurid ning selle juures mängivad rolli kõikvõimalikud osapooled ravimeeskonnast proviisori ja patsiendini. Perearst Triinu-Mari Ots leiab, et suurel hulgal mõjutab ravisoostumust arsti selgitus ravi vajalikkusest. “Inimene peab aru saama, miks ja millisel eesmärgil ta mingit ravimit võtab,” ütles ta.

Samuti mängib rolli, kui pikk on patsiendile määratud ravikuur. Nimelt peab paika, et mida lühem on ravikuur, seda tõenäolisem on ka see, et inimene teeb ravikuuri lõpuni.

“Kui me räägime “eluaegsest ravist”, siis on väga oluline, et inimene teaks, miks ja mille vastu tal mingi konkreetne ravim on. Kui seda selgitustööd piisavalt ei tee, jätavad inimesed sageli rohu lõppedes uue retsepti välja ostmata või küsimata,” selgitas perearst.

Mõjutavateks teguriteks võib pidada ka patsiendi haridustaset ja teadlikkust, mille puudujääke on võimalik hea selgitustööga tasa teha. “Mingil määral mängib kindlasti rolli ka hind, eriti jälle pikemate ravikuuride korral,” sõnas Ots.

Isetegevust tuleb ära hoida

Ka Proviisorite Koja juhatuse esimees Karin Alamaa-Aas leiab, et kõige sagedamini mõjutab ravisoostumust patsientide teadmatus.

“Ja siin ma ei mõtle seda, et patsient oleks kuidagi rumal, vaid seda, et patsiendiga ei ole sel teemal piisavalt suheldud, ta ei ole oma ravist korralikult aru saanud ja skeemi olulisust teadvustanud,” selgitas ta.

Alamaa-Aasa sõnul on selle põhjus arusaadav: kui seni terve inimene satub terviseprobleemiga arsti juurde ja on ärevuses, siis talle ei jää uus info korraga meelde, eriti kui ravimeid on mitu.

“Enamasti kirjutavad arstid patsientide jaoks annustamisskeemi üles, kuid ka apteegis käime selle veel kord koos üle,” rääkis ta. “Vastasel juhul võib tekkida isetegevus ning patsient hakkab ravimeid kaootiliselt tarvitama,” lisas ta.

Tema hinnangul kohtab apteegis sageli ka segadust, mis on tingitud pidevast brändide vahetamisest. “See on vana näide, aga endiselt päevakorras: patsient, kellele oli välja kirjutatud vererõhu alandajaks amlodipiin, võttis ühe nimega amlodipiini hommikul, teise nimega õhtul, teades, et võtab erinevaid ravimeid, kuni apteeker seda märkas,” näitlikustas ta.

Alamaa-Aasa hinnangul ongi apteekrite töö selliseid vigu märgata. “Peame patsiendiga suhtlema, et aru saada, kuidas ta oma ravimeid kasutab, ning suunama teda seda õigesti tegema,” märkis ta.

Valu kannatamine pole lahendus

Ravisoostumust mõõdetakse protsentides ning erinevate uuringute kohaselt jääb see Eestis vahemikku 50–70%, samal ajal kui heaks ravisoostumuseks peetakse vähemalt 80%. Triinu-Mari Otsale tundub, et suuresti on süüdi asjaolu, et eestlane on “maausku” ning kogu ravimine on olnud võimalikult looduslähedane.

“Väga sageli kuulen inimestelt väljendit: “Ega ma ravimeid eriti armasta.” Kui ma uurin, mida täpsemalt selle all mõeldakse, saan sageli selgituseks, et eelistatakse “valu kannatada”, ravida looduslikult,” tõi ta välja.

“Kahjuks on patsiendil sageli raske mõista, et teatud haigusi ei saa paarikuuliste tabletikuuridega “välja ravida”. Pideva raviga saame teatud näitusid — näiteks vererõhku ja veresuhkrut — ohjes hoida. Siis mängib vähe rolli see, kas inimene ravimeid “armastab” — neid tuleb siiski võtta,” rõhutas ta.

Sõltub ravimist ja haigusest

Perearst Triinu-Mari Ots rõhutab, et mida selgem ja konkreetsem on haigus ning mida selgemalt antud ravim toimib, seda parem on ka ravisoostumus. “Kui inimesel on ikka põiepõletik, mille ravi on viiepäevane antibiootikumikuur, siis sellistel haigetel on ravisoostumus päris suur,” tõi ta välja.

Kõige raskem on tema hinnangul kolesterooli ja mingil määral ka veresuhkrualandajatega — eriti kui inimesel endal olulisi kaebusi pole ja ravim inimese enesetunnet paremuse poole ei mõjuta.

“Kõige raskem on motiveerida inimest ravimit võtma, kui me ravime “riskifaktorit”. Inimene ei tunne niiviisi mõõdetavat kasu ja kui siin jääb ka arsti selgitustöö puudulikuks, on üsna naiivne loota, et ravisoostumus väga hea oleks,” tõdes ta.

Ravimite kasutamist tuleb õppida

Karin Alamaa-Aas leiab, et kindlasti leidub patsientide gruppe, kes teavad oma raviskeemi hästi ja peavad sellest kinni. Heaks näiteks võiks tema sõnul tuua astma või diabeediga patsiendid, kuna neid on õpetatud ravimeid õigesti kasutama ja selle käigus on mõistetud ka ravisoostumuse olulisust.

“Mõlema grupi juures võib välja tuua selle, et nende ravimite puhul on oluline seadme õige kasutamise oskus,” märkis ta. “Ilmselt paneb siin patsient ise ka rohkem tähele, kuna haigused on keerulised,” lisas Alamaa-Aas. “Probleeme ravisoostumusega on näha vast kõige rohkem eakatel patsientidel, kes peavad kasutama korraga mitut ravimit,” tõdes ta.

Kuidas olukorda parandada?

Nii perearst Triinu-Mari Ots kui ka Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimees Karin Alamaa-Aas on ühel nõul, et kuna inimest pole võimalik ravida, kui ta ise sellega nõus ei ole, saab ravisoostumust parandada selgitustöö abil.

“Kui veel 10–20 aastat tagasi piisas, kui ma ütlesin, et kirjutan sellise rohu, siis nüüd pean ma alati natuke selgitama ka ravimi toimet, selle oodatavat efekti ja ka võimalikke stsenaariume, mis juhtub, kui inimene ravimit ei võta,” tõdes Ots.

Tema hinnangul kulub sellele küll oluliselt rohkem aega, kuid siiski leiab perearst, et see on väga oluline. “Ma võin ükskõik kui hea ja moodsa ravimi välja kirjutada, aga kui inimene seda lihtsalt ei võta, siis pole sellest vähimatki kasu,” sõnas ta.

Karin Alamaa-Aas nõustub samuti, et mida rohkem patsiendiga tema ravimitest ja raviskeemist räägitakse, seda parem on ka tema ravisoostumus.

Kindlasti peab arsti väljakirjutatud skeem leidma kinnitust, toetust ja meeldetuletamist ka apteegist. Seega oleks vajalik, et retsept sisaldaks täpset juhist, kuidas ravimit võtta — seda eriti juhtudel, kui tegemist on ravimiga, mille annused võivad päevade lõikes erineda.

Näiteks võib juhis “võtta skeemi järgi” jääda vanemaealiste või mäluhäiretega patsientide jaoks napiks ning tekitada selguse asemel segadust.

“See, et valest ravimitarvitamisest tingitud hospitaliseerimisi saab ravisoostumuse parandamisega ära hoida, on ammu selge,” näitlikustas ta. “Apteegis pöörame kindlasti sellele rohkem tähelepanu kui varem, see on raviminõustamise üks osa,” sõnas Alamaa-Aas.

Selged sõnumid

Kaudselt puudutab patsienti iga sõna, mida meedik või ka apteeker kuskil ütleb kellegi teise välja kirjutatud ravimi kohta, eriti kui see on negatiivne. Triinu-Mari Ots on veendunud, et mida ühtsemad ja selgemad on sõnumid nii õdede, arstide kui apteekrite poolt, seda suurem on ravisoostumus.

“Kui ühel juhuslikul õhtusöögil või apteegis ravimit ostes keegi poetab “Oi, see ravim on küll liiga tugev, nõrk, vale, ohtlik”, siis on väga raske teda ümber veenda,” ütles perearst.

Karin Alamaa-Aas leiab, et kaasa saavad aidata ka proviisorid. “Sageli unustavad patsiendid, eriti kui neil on mitu ravimit, et millal mida võtta tuleb, mida õhtul, mida hommikul, mida enne ja mida pärast sööki. Seda kõike oskab ja saab proviisor täpsustada ja patsiendile meelde tuletada ning vajadusel teha arstile ettepanekuid skeemi muutmise osas,” selgitas Proviisorite Koja esimees.

“Rõhutan siin, et proviisor ravi ei muuda, vaid analüüsib ja annab tagasisidet ning kui näeb, et patsient teeb ravimi võtmisel vigu, üritab aru saada, millest viga tuleb, ja proovib olukorda parandada. Samuti jagab proviisor infot arstiga,” lisas ta.

Alamaa-Aasa sõnul vastab tõele, et mida paremini arsti skeemi lahti kirjutab, seda parem on proviisoril patsienti nõustada. “Ma saan aru, et see väli, kuhu arstid praegu annustamise kirjutavad, väga palju rohkem infot välja ei kannata,” märkis ta. Seetõttu tuntakse vajadust võimaluse järgi, mille abil saaks arstidega infot vahetada.

“Näiteks saab arst jätta apteekrile sõnumi, et ta jälgiks patsiendi ravimi kasutust — siis on see mitmelt poolt toetatud ja tulemus kindlasti parem. Sama kehtib apteekri poolt arstile sõnumi jätmise kohta. Me oleme ju üks ravimeeskond ja tegutseme patsiendi huvides,” sõnas ta.

Vaja on muuta suhtumist

Ravisoostumuse parandamiseks tasub alati arstiga ka oma ootustest rääkida. “Mõni häda, mis võib olla ajas limiteeruv, ei vajagi tõepoolest kohe raskekahurväge appi, kuid võib näiteks selle tõttu kauem kesta. Kui aga inimese jaoks on vaevused väga häirivad ja ta tahab neile iga hinna eest leevendust, leiame koos sobivaima lahenduse,” selgitas ta.

“Seega väidan taaskord: tegu on arstikunstiga, kus suur osa on suhtlusel ja selgitustööl,” ütles perearst.

Samuti on palju vaja ära teha ühiskonnal ja meedial, kes suhtub ravimeid tarvitavasse inimesse sageli kui haigesse, mitte tervesse ja normaalsesse. Triinu-Mari Ots leiab, et kui vanasti oli “terve” inimene see, kes ühtegi ravimit ei võtnud, siis tänapäeval võib olla inimene ka täiesti terve just tänu sellele, et ta võtab regulaarselt ravimeid.

“Alati ei tähenda “peotäie” ravimite võtmine, et tegu on haige inimesega, vaid tegu võib olla inimesega, kes oma tervisest väga hoolib,” rõhutas ta.

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.