Eesti Statistikaameti andmetel on Eestis oodatav eluiga kasvamas, aga kahjuks tervelt elatud aastad kahanevad. Siit võib järeldada, et suureneb krooniliselt haigete, näiteks vähki põdevate inimeste hulk. Haiguste sagenedes kasvab ka vajadus haiguste ja tervisega seonduva teabe järele. 

Igal inimesel on õigus saada oma tervisliku seisundi kohta selget infot. Oluline on, et see info oleks adekvaatne, hästi mõistetav ja teaduspõhine, sest uuringud kinnitavad, et info olemasolu mõjutab positiivselt kroonilise haigusega hakkamasaamist. Teadmatus seevastu võib olla üks ükskõiksuse ja masenduse põhjuseid. 

Infokanaleid on mitmeid

Tervise ja haigustega seonduvat infot otsitakse ja leitakse erinevatest kanalitest: otse arstilt, meediast ja erinevate kampaaniate kaudu. Järjest enam on fookuses isiklik vastutus oma tervise eest ja seepärast langeb ka info otsimine suuresti patsiendi enda õlgadele. 

Covid-19 on toonud kaasa uute suhtluskanalite ja meetodite kasutuselevõtu tervishoiusüsteemis. Populaarseks on saanud telemeditsiin ja arstidega suhtlemine telefoni ja interneti teel. Ka tervisealast infot otsitakse järjest enam internetist.  

Ajakirjandus ja arstid

Aasta eest viis uuringufirma Rait Faktum&Ariko Eestis läbi uuringu, milles küsiti inimestelt, millistest allikatest otsivad nemad vähihaiguste kohta infot ning milliseid allikaid peetakse usaldusväärseteks. Tulemustest selgus, et enamik otsib vähi kohta infot internetist ja ajakirjandusest, kuid ootuspäraselt peavad kõik vanusegrupid kõige usaldusväärsemaks allikaks arste. 

Üldajakirjandusest otsib infot vähiravi kohta 62 protsenti vastanutest, aga usaldusväärseks allikaks peab seda ainult 30 protsenti. 33 protsenti kõigist vastajatest hangib infot erialasest ajakirjandusest ning usaldusväärseks peab seda 50 protsenti vastajatest.

Kõige enam otsitakse infot haiguse prognoosi, ravikulude, täiendava diagnostika ja kirurgilise ravi kohta. Üks kolmandik otsib nõu igapäevase elu korraldamiseks ja veerand tunneb huvi vähi genoomi testimise vastu. 

Milline on usaldusväärne allikas?

Meediamaastikul, kus infovahetus on kiire ja oma arvamuse võib postitada igaüks, on tekkinud olukord, kus faktide ja fiktsiooni vaheline piir on muutunud häguseks. Seega ei saa alati olla kindel, et veebist leitud faktid on asjakohased ja tõesed. Seepärast on oluline teada, millised on usaldusväärsed allikad, millest tervisealast infot hankida.

Usaldusväärsed on allikad, mille puhul on täpselt teada, kust ja kellelt info pärineb. See tähendab, et välja on toodud viited algallikale (teadusajakirjad, artiklid, valdkonna spetsialistid ja autorid), mis on usaldusväärsed vaid juhul, kui need on leitavad. Eksitav on see, kui inimesed jagavad väljaspool meditsiini- ja teadusringkondi internetis või meedias oma arusaami, esitades neid faktidena, mitte arvamusena. 

Valeinfo on terviserisk

Veebis leiduva infoga kaasnevad mitmed ohud: teave võib olla liialdatud, kontekstist välja võetud, valesti tõlgendatud, illustreeritud vale statistika ja andmetega või aegunud, või on need lausa libauudised. Kindlasti peaks skeptiliselt suhtuma kõigisse sotsiaalmeedia postitustesse, mis põhinevad vaid pealkirjadel ja millel puuduvad teaduslikud viited. 

Meditsiiniajaloos ja õigusalal kutsutakse isikuid, kes tõenduspõhisust eirates müüvad oma ravimeetodeid, toitumiskavasid ja kalleid konsultatsioone, šarlatanideks. Neil on spetsiifiline käitumismall, millega nad ohvreid püüavad, ja selleks, et mitte valeinfo ohvriks langeda, tuleb osata šarlatane ära tunda. 

Eesti keeles vastilmunud raamatust “Kes kardab vaktsiine?”, autor Itaalia meditsiiniajaloolane Andrea Grignolio, Kirjastus Argo 2020, leiab juhendi, kuidas šarlatani ära tunda:

1. Šarlatan on teinud revolutsioonilise avastuse, kuidas ravida tänapäeval ravimatuid haigusi, kuid teadusringkond seisab talle vastu ja tõrjub teda kõrvale.
2. Šarlatani sõnul takistavad tema uuenduslikku ravi võimuaparaat ja eelkõige rahvusvahelised ravimitootjad, kelle eesmärk on jätta patsiendid ravita, sest nii lõikavad nad haiguste pealt suuremat majanduslikku tulu või tõukavad kõrvale kõik, kes ei allu nende rahalisele kontrollile.
3. Šarlatan ei nõustu avaldama oma andmeid ega järgima eelnevalt kehtestatud kontrolli ja korratavuse nõudeid. Tema teooriate puhul on teistel tulemusi raske korrata või ei saa ta neid avaldada. Üldiselt leiab šarlatan, et ametlikud ravimeetodid ei ole täiesti tõhusad või nõuab neilt võimatute tõendite esitamist.
4. Šarlatan pole nõus laskma kinnitada oma teooria õigsust erialakirjanduses. Pigem kasutab ta avalikkust ja meediat ning sageli hea suhtlejana panustab süütunnet tekitavate ja emotsionaalsete teemade korral (surmahaiged patsiendid, lapsed jne) avalikule arvamusele.
5. Võte, milles šarlatan on kõige osavam, ei ole alati ilmselge: ta võtab endale vääriti mõistetud märtri rolli. 

Soolapuhuja ja rändravitseja, kes imeravimeid müües lummab terveid turuväljakuid, on sotsiaalse nähtusena eksisteerinud järjepidevalt vähemalt renessansiajastust alates ning on enam-vähem puutumatuna jõudnud ka tänapäeva. 

Tõsise tervisemure korral rääkige kindlasti oma perearsti, pereõe, eriarsti või nõustajaga ja veenduge, et teile teadaolev info haigusseisundi ja ravi osas on asja- ja ajakohane.

Uuringu läbiviimist toetas Roche Eesti. Uuringu käigus küsitleti 1002 inimest, kes moodustasid Eesti elanikkonnast sotsiaaldemograafiliselt proportsionaalse mudeli vanuse, soo, keele ja elukohatunnuste järgi. Küsitletud inimesed olid vanusevahemikus 20–75 eluaastat.