Ehkki sügisene seenehooaeg pole veel haripunkti jõudnud, laekub Terviseameti mürgistusteabekeskuse infoliinile juba praegu murelikke kõnesid korilastelt, kes on söögiseente asemel pistnud nahka tundmatud seened. “Häid seeneäppe tuleb tikutulega taga otsida ning vaid äpi kasutamine seente korjamisel on üks kindlamaid viise, kuidas mürgistus kindlasti saada,” räägib Terviseameti mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder. 

Milliste muredega Terviseameti mürgistusteabekeskuse poole pöördutakse?

Põhimureks on hetkel ikkagi see, et külla minnes või külalisi võõrustades süüakse üheskoos juba varem purki pandud seeni või mõnda seenetoitu, seejärel minnakse koju, kus tuntakse end kehvasti, mistõttu helistatakse meile ja küsitakse, kas meie oskame öelda, missuguseid seeni söödud sai, ja lisatakse, et need olid pruuni värvi.

Täiesti omaette gruppi kuuluvad lastel esinevad seenemürgistused: süüakse näiteks täiesti tavalisi kukeseeni, pärast mida hakkab peres vaid laps oksendama ning see kestab pikemalt. Seetõttu meeldetuletus lapsevanematele: alla 3-aastastele lastele seenetoitu ei tasu anda, kuna lapse organism ei suuda seda veel seedida.

Samuti on muidugi ka juhtumeid, kus inimesed sõid tavalisi puravikke, ent tunnevad end ikka halvasti. Sellisel juhul tuleb selgeks teha, kas söögiseente kõrvale tarvitati näiteks alkoholi või alkoholi sisaldavaid ravimeid – seda tuleb sageli ette just eakamatel inimestel, kes unustavad ära, milliseid ravimeid nad tarvitavad ja mida need sisaldavad.

Nii et alkohol ja seened ei käi kokku?

Teatud seente puhul ei tohi kindlasti söömise kõrvale alkoholi tarvitada. Samuti sisaldavad alkoholi ka erinevad tõmmised, toonikud või eliksiirid ning sellisel juhul tuleks teatud seente söömisest kindlasti eemale hoida.

Kuid miks seentest siis nii palju lugu peetakse?

Eks seentest mõeldakse lisaks mõnusale ajaviitele metsas jalutamisest sageli ka kui metsast tasuta saadud toidust. Tegelikult on söögiseente protsent kõikidest metsas kasvavatest seentest ikkagi väike. Kui plaanis on ikkagi metsa seenele minna, siis on ülioluline seen tuvastada, ja mitte ainult kübara, vaid kogu seene väljanägemise põhjal, et olla 100% kindel, millise seenega on tegu. Pelgalt toidunaudingu nimel ei tasu seada ohtu ei ennast ega oma pereliikmeid, tuttavaid.

Koroonapandeemia ajal kohtas väga palju selliseid juhtumeid, kus metsa läksid inimesed, kes muidu seal nii tihti ei käi, ja korjasid üles pea kõik seened, mis vähegi ette sattusid. Sellistel juhtudel pole aga kodus enam seente tuvastamine võimalik, sest seened pole enam terved. Seetõttu jõudis meieni tol perioodil ka väga palju mürgistusjuhtumeid. Sel aastal on õnneks hetkel veidi vaiksem periood, ent möödunud nädala lõpus nõustasime juba kaht valge kärbseseene sööjat, keda transporditi haiglasse ja kasutada tuli ka vastumürki. Seega on seenemürgistuste suur hooaeg avatud ja metsas tasub olla topelt ettevaatlik.

Seetõttu tuletame igal sügisel inimestele meelde, et seened pole kuidagi energiaallikaks ega igapäevamenüü oluline osa, vaid lihtsalt gurmee-elamus. Kui te pole kindlad seentes, mida te sööte, või teile pakutakse tundmatuid seeni, siis mõelge läbi, kas see elamus on ikka väärt tervisega riskimist.

Millised seeneliigid on üksteisega äravahetamiseni sarnased, mistõttu eestlased kipuvad neid mõne teisega sassi ajama?

Eks roheline ja valge kärbseseen satuvad inimeste menüüsse sageli just seetõttu, et valget aetakse sassi kitsemampliga ning rohelist pilviku või mõne teise taolise seeneliigiga. Tuleb olla väga tähelepanelik ning keskenduda lisaks sellele, kas seenel on seelik seljas, ka tema juurtele. Samuti on väga oluline jälgida, millisest allikast otsite infot söögiseente kohta. Sotsisaalmeedia pole usaldusväärne infoallikas igal juhul. Samuti ei tasu oodata erinevates foorumites asjalikke vastuseid küsimusele: kas korjatud seen on ohutu? Pildi järgi ei tuvasta seent ka seeneteadlased.

Lisaks tasub seenetoidu valmistajatele meelde tuletada, et päeval korjatud seened tuleks puhastada samal päeval. Seen hakkab peale korjamist lagunema ega püsi pikalt värske, tekivad laguproduktid, mis omakorda seedesüsteemi ärritavad. Lisaks tuleb seenetoidu valmistamise ajal tagada köögis piisav ventilatsioon. 

Millised on seenemürgistusele iseloomulikud nähud?

Kui me räägime sümptomitest, siis need algavad peamiselt iivelduse ja tugeva oksendamisega. Mõne aja pärast läheb küll paremaks, ent kui inimesel uuesti halb hakkab, on mürgistus juba väga tõsine.

Mürgised vöödikud, mis sisaldavad orellaniini ja mille mürgistusi tuleb ette igal aastal, on sümptomite vaates erandiks: tervisekaebused võivad vallanduda  24–36 tunni möödudes pärast seene söömist. Orellaniini mürgistusele viitavad pigem tugev, põletav janu ja paha maitse suus, mis vallanduvad esimestel päevade jooksul seene söömise järel. Esimese faasi sümptomid on sageli nii tühised, et ei anna põhjust arstile pöördumiseks. Kühmvöödik, tuntud ka kui tore vöödik, mõjub eelkõige inimese neerudele halvasti (tekib neerukahjustus), millest ka janutunne. 

Seenemürgistust võivad tekitada ka seedetrakti ärritavad seened. Kaebused hakkavad 0,5–2 tundi pärast söömist, kestavad umbes kaks tundi ning teiseks päevaks on inimene juba paranenud.

Sestap on ka sel aastal oluline meelde jätta, et kupatatavad ehk töödeldud seened nagu riisikad võivad pärast kuuma ja kuiva suve tekitada inimestel keskmisest rohkem seedetrakti ärritusi, mis võib väljenduda tugevas ent mööduvas iivelduses või oksendamises.

Millist pikaajalisemat ohtu seened meie tervisele kujutavad?

Peale neerutoksiliste seente on inimestele tuttavad valge ja roheline kärbseseen ning jahutanuk, mis on maksatoksilised ning hävitavad meie maksarakke. Nii nagu mürgised vöödikuliigid lõhuvad neerurakke. Sellisel juhul on vaja haiglaravi ja kiiret aktiivsöe manustamist. 

Endiselt leitakse ja korjatakse metsast vahel ka kärbseseeni, mis tekitavad küll lühiajalist eufooriat ja meeltesegadust, ent sellest väljatulemine on väga ebamugav ning võib vajada töövõimetuse tõttu haiguslehte.

Kui tihti seeni süüa võib: kas igal nädalavahetusel seenesousti tegemine on mõeldav ja ohutu?

Kui inimese organism söögiseeni talub, siis üldjuhul ei juhtu nädalavahetuseti seeni süües  midagi halba. Ainuke erand seente puhul on tavavahelik, mida vanasti peeti küll heaks söögiseeneks, kuid on avastatud, et korduvas annuses söömine tekitab tervisele ohtlikku aneemiat, mistõttu on see liigitunud mürgiseente hulka.

Arvestada tuleb ikka mitmekülgse toitumise põhimõtetega: kuna seente toiteväärtus on väga madal, ei tasu pideva söömisega riskida. Inimese organismil pole tegelikult seeni väga lihtne seedida, mistõttu juhtubki, et mõnikord tulevad nad inimese seest välja sama teed pidi, nagu sisse läksid. See ei ole tervisele kuidagi kasulik ega hea.

Mida sooviksite inimestele alanud seenehooajaks südamele panna?

Kõige olulisem põhitõde, mida meeles pidada, on korjata ainult neid seeni, mida täiesti kindlalt tuntakse ja teatakse. Kui sa ei ole kindel või kahtled, siis jäta seen korjamata, kuna vastasel juhul lõpeb see kõnega meie infoliinile, kust küsitakse sageli ka infot, mis seen täpsemalt metsast üles korjatud sai. 

Teine väga oluline punkt, mida silmas pidada, on korjata täpselt nii palju seeni, kui suudetakse sama päeva jooksul kodus ära puhastada. Seened hakkavad seismisel lagunema, mistõttu võivad samuti tekkida erinevad toksiinid ja see võib viia seedetrakti vaevusteni.

Kui seenetoitu tehakse, tuleb see ära süüa samal päeval. Seda ei tohi soojendada järgmisel või ülejärgmisel päeval. Seega on väga tähtis mõelda läbi nn toiduhügieeniga seotud detailid.

Kõige tervislikum jaht igasugustele seentele on fotojaht.

Mürgistuskahtluse korral helista Terviseameti mürgistusteabekeskuse infoliinile 16662, mis on eritasuta ja anonüümne. Valve on ööpäevaringne ja töötab ka kõikidel pühadel. Kõnesid võtavad vastu mürgistusvaldkonna eriõppega õed, kes oskavad mürgistuse puhul leida kiiresti kõige sobivama tegutsemisskeemi. Keskmiselt kestab kõne infoliinile alla 3 minuti, seega säästate aega guugeldamiselt ja välistate seeläbi võimaliku väärinfo.