Kindlasti on arst aeg-ajalt sinu vererõhku mõõtnud ning tulemuseks saadud numbripaari kohta öelnud, et see on liiga madal, kõrge või täiesti normaalne. Kuidas vererõhumõõtja need arvud käe pealt üles märgib ning mida need tegelikult tähendavad?
Esiteks tuleb teada, et vererõhk on surve, millega süda verd mööda artereid kehasse laiali pumpab, ja vere ringlemiseks vajaliku rõhu tekitavad südame kokkutõmbed.
Vererõhk on erinevates kehapiirkondades veidi erinev ning täpse tulemuse saamiseks mõõdetakse seda just käsivarrelt, sest südamest tulevale vererõhule vastab kõige rohkem see tulemus, mille saab käsivarrelt mõõtes. Kui aga mõõta seda näiteks näpult, on rõhk juba madalam.
Mida tähendavad vererõhunäitajad?
Vererõhku saab määrata, mõõtes seda kas kodus spetsiaalse masinaga või arsti juures, kus kasutatakse selleks mansetti ja stetoskoopi.
Mõõtmistulemus annab alati kaks numbrit, millest ülemine ehk süstoolne vererõhk on südamest väljuva vere surve, mille tekitajaks on vasaku vatsakese kokkutõmbed ning mis näitab südame tööjõudlust. Ülemise numbri puhul on normi ülemine piir 140 mmHg (millimeetrit elavhõbedasammast), kuid näiteks südamehaigetel ja suhkruhaigetel püütakse tihti hoida rõhku alla 130 mmHg.
Teine number on alumine ehk diastoolne vererõhk, mis näitab südamesse ringiga tagasi jõudva vere survet, ning selle põhjal saab hinnata arterite seisundit. Selle numbri puhul peetakse normaalseks alla 90 mmHg ja selle näitajani jõudmine on eesmärgiks ka kõrgvererõhktõbe põdevatel inimestel. Juhul kui sul on aga diabeet või oled varem läbi põdenud südamelihase infarkti, tuleks diastoolne vererõhk hoida raviga isegi madalamal kui 80–85 mmHg.
Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, mis on sinu pulsirõhk ehk ülemise ja alumise vererõhu vaheline erinevus. Eakamatel inimestel on see tavaliselt kõrgem kui noortel, sest vananedes väheneb inimese veresoonte elastsus, kuid muidugi on veresoonte elastsuse vähenemisel ja pulsirõhu tõusul ka teisi põhjusi, näiteks pikaajaline vererõhuhaigus. Mõnevõrra oleneb pulsirõhk ka verevoolu kiirusest, mis sõltub omakorda vasaku südamevatsakese kokkutõmbumise ajast.
Kuidas mõõta vererõhku käsitsi?
Vererõhku saab mõõta kas vererõhumasinaga või käsitsi, kasutades selleks mansetti ja stetoskoopi, kusjuures käsitsi mõõtes saab kõige täpsemad ülemise ja alumise vererõhu näitajad.
Kõigepealt seob arst ümber sinu õlavarre riidega kaetud kummimanseti, millesse ta pumpab õhku. Rõhku mansetis näitab manomeeter, mis on ühendatud voolikuga. Kui õhurõhk mansetis ületab vere maksimaalse ehk süstoolse rõhu väärtuse, siis vere ringvool käes lakkab ja stetoskoobist, mis tavaliselt asetatakse küünarnuki juures arteri kohale, alguses mingit heli kuulda ei ole.
Seejärel avab arst kummiballooni ventiili, mille järel langeb mansetis rõhk, ja osa verest pääseb manseti alt arteritest läbi ning seda kuuleb arst stetoskoobist kui tümpsuvat heli. Rõhk mansetis heli tekkimise algul võrdub süstoolse rõhuga ning manomeetri näit helide kadumisel võrdub diastoolse vererõhuga.
Kui rõhk mansetis langeb diastoolsest rõhust väiksemaks, siis voolab veri manseti alt vabalt läbi ja teravam heli kaob ning alles jääb ainult südamelöökidega võrdse sagedusega rõhu kõikumine, mille järgi oskab arst juba kuulates vererõhunäidud kirja panna.
Mis saab, kui vererõhk on liiga kõrge või liiga madal?
Kõrge vererõhk tekib siis, kui organismi hapnikurikka verega varustavate veresoonte – arterite ja nende peenemate harude arterioolide ja kapillaaride – toonus on tõusnud. See võib olla inimesele ohtlik, sest taolistes tingimustes peab süda rakendama suuremat jõudu, et suruda verd läbi ahenenud soonte ja hoida kudede hapnikuga varustatust endisel tasemel.
Ulatuslikud uuringud kinnitavad, et nii diastoolse kui süstoolse rõhu tõusuga suureneb ajuinsuldi ja südamelihase infarkti tekke risk. Vananedes ei peaks vererõhk tõusma ning kõrge vererõhk on ka eakatel inimestel haiguslik. Kui sinu vererõhk on kõrgenenud, tuleb seda kindlasti regulaarselt jälgida. Seda, kui tihti vererõhku mõõta, soovitab perearst.
Liiga madala vererõhu käes kannatavad enamasti teismelised ja naised, kuid madal vererõhk võib vahel esineda ka eakatel inimestel, kui see on tingitud veresoonte toonuse vähenemisest. Madal vererõhk ei ole alati halb – vahel on see pärilik iseärasus või esineb ka väga hea füüsilise vormi saavutanud inimestel. Madalat vererõhku diagnoositakse siis, kui korduvatel vererõhu mõõtmistel on rõhk olnud alla 90/60 mmHg.
Kui vererõhk püsib madal pikema aja jooksul, võib see põhjustada meeleolu- ja mäluhäireid, nõrkust, liighigistamist, peavalu, unehäireid ning libiido langust. Vererõhku võivad langetada ka mitmed ravimid, isegi juhul kui neid ei kasutata vererõhu langetamise eesmärgil (sellised on näiteks eesnäärme haiguste raviks mõeldud ravimid).
Tuleb pidada meeles, et ükski vererõhunäit ei ole tegelikult kivisse raiutud suurus ning rõhunumbrid võivad muutuda nii füüsilise koormuse kui ka erutuse korral, puhkeasendis lebades ja lihtsalt päeva jooksul. Lisaks olenevad näitajad ka mõõteriista täpsusest või kehaasendist mõõtmisel. Seega tuleks kontrollida enda vererõhku eelkõige perearsti juures ning järgida arsti antud soovitusi, millal ja mis tingimustes vererõhku mõõta.
