Selleks, et organism saavutaks teatud viiruse suhtes immuunsuse, tuleb talle seda eelnevalt tutvustada. Kuidas seda tehakse ning kas vaktsiiniga satub meie organismi ka killuke viirusest, räägib Tartu Ülikooli genoomika instituudi funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner.
Põhimõte on sama
Ehkki esimesi vaktsiine hakati maailmas kasutama juba 18. sajandil, pole nende alusidee sadade aastate jooksul väga palju muutunud.
“Mõte on tegelikult lihtne: me süstime inimesele nõrgestatud kujul haigustekitajat või midagi ligilähedast, mis inimest haigeks ei tee. Selle tulemusel tekib selle haigustekitaja suhtes immuunreaktsioon, mistõttu on inimene edaspidi immuunne ega haigestu,” kirjeldas Erik Abner.
Küll aga on viimaste aastasadade jooksul muutunud tehnoloogia ja lähenemisviis, kuidas haigustekitajat või viirust imiteerida saaks.
“Kui vaadelda vaktsiine, mis loodi paarkümmend aastat tagasi ja millest osad on kasutusel ka täna, siis üldiselt kasutati meetodit, kus võeti elusviirus, mis surmati, tehti nõrgemaks ning süstiti inimese sisse. Mõningad vaktsiinid kasutavad seda meetodit ka tänapäeval,” sõnas ta.
Uuenduslik tehnoloogia
Koroonaviiruse vastu võitlemiseks võeti kasutusele aga uuenduslik tehnoloogia, kus inimesele enam tervet viirust ei süstita.
“RNA vaktsiini puhul võetakse pärisviirusest ainult väga väike osake, mis tähendab, et inimesele ei süstita enam nõrgestatud viirust, vaid ühte väikest komponenti sellest,” selgitas teadur. Organismis tekib selle tulemusel sama immuunreaktsioon, nagu tekiks pärisviiruse süstimisel.
Ent kuidas see ikkagi võimalik on? Nimelt koosneb viirus teatud valkudest ja genoomist, mis tähendab, et RNA genoom on sees ka tavalises viiruses.
“Selliste vaktsiinide puhul võetakse RNA genoomist väike jupike ja süstitakse inimesele, mille tulemusel hakkab organism ise vajalikke valke tootma — koroonaviiruse puhul siis ogavalku, et selle vastu immuunreaktsioon tekiks,” selgitas Abner. See tähendab, et ülejäänud pärisviiruse komponente vaktsiinist ei leia.
Viirus ei saa paljuneda
Niiviisi tegutsedes pole viirusosake võimeline enam organismis paljunema. “Kui me vaatleme SARS-cov-2 genoomi, siis tervest viirusest kodeeritakse tavaliselt 20 erinevat valku, mis kõik on vajalikud selleks, et viirus saaks paljuneda. Vaktsiini puhul kodeeritakse aga ainult ühte valku: sellega on 100% välistatud, et see organismis paljuneda saaks,” rääkis Abner.
Seega, vaktsiinis leidub vaid 10% kogu viiruse genoomist, paljunemiseks on aga vaja tervet, 100% viirust. “Ülejäänud 90%, mis vaktsiinist välja lõigatakse, ongi need osad, mis vastutavad selle eest, et viirus paljuneda saaks. See on ka põhjus, miks viirus meid haigeks teeb ja vaktsiin mitte,” märkis ta.
Organism vajab väljaõpet
Vaktsiini abil loodud antikehad on võimelised viiruse vajadusel tuvastama ka siis, kui see organismi uuesti ründama peaks. Ent kui kaua koroonaviiruse antikehad meie organismis täpsemalt püsivad, pole veel teada.
“Pole välistatud, et see aeg võib venida 12 kuu või kahe aasta peale. Ühtlasi olen kuulnud julgemaid ütlemas, et antikehad võiksid püsida 10 aastat, aga mina nii julge ei oleks,” sõnas Abner ning lisas, et see sõltub konkreetsest haigusest.
Kui vaadelda näiteks selliseid haiguseid nagu leetrid, mumps või punetised, siis neid põeb inimene elus läbi ühe korra ja jääb kogu ülejäänud eluks immuunseks. Sellel on Abneri sõnul mitu põhjust.
“Üks põhjus seisneb selles, et need viirused ei muteeru väga kiiresti, mis tähendab, et meie immuunsüsteem ei pea pidevalt kohanduma ning uusi antikehi tootma. Kui aga tekib uus tüvi, on vaja tekitada ka uued antikehad ehk keha peab uuesti välja õpetama,” sõnas teadur.
Seega, kui viirus väga tihedalt ei muteeru, pole vaja ka antikehi uuendada. “See on ka põhjus, miks me ei saa HIVi ja gripi vastu vaktsineerida, sest need haigused on võimelised nii-öelda meil eest ära muteeruma,” lisas ta.
Külmkapist välja
Teine põhjus, miks teatud viiruste antikehad püsivad organismis kauem ja teised mitte, on teaduri sõnul immunoloogiline.
“Mõningatel juhtudel kestavad antikehad teatud haiguste puhul terve elu ja teiste puhul jällegi lühemat aega,” tõdes Abner. Nimelt on organism väga tark ja talletab igasugust informatsiooni, mida talle varasemalt on tutvustatud.
“On olemas spetsiaalsed rakud, kes antikehi toodavad, ja neid hoitakse organismi poolt igaks juhuks pidevalt reservis. Kui haigus peaks uuesti organismi sisenema, saab need taaskord piltlikult öeldes külmkapist välja võtta ja kasutusse panna,” selgitas ta.
Kuna koroonaviiruse puhul lisandub pidevalt uusi mutatsioone ning oma rolli mängib ka immuunsüsteem, siis on raske öelda, kui kaua võiks immuunsus koroonaviiruse vastu kesta.
Kas oodata on ravimit?
Kuigi vaktsineerimine käib maailmas täie hooga, võib tekkida küsimus, kas lähiajal on oodata ka koroonaviiruse ravimit. Erik Abner sellesse ei usu, seda põhjusel, et viirusevastaseid ravimeid on väga raske toota. Seda põhjusel, et bakterid ja viirused on väga erineva ülesehitusega.
“Tänaseks suudame väga hästi ravida bakteriaalseid haiguseid. Bakterite kõrval on viiruste genoomid väga väikesed, neil on vähe valke ning nad käituvad nagu parasiidid, kes hakkavad eluspüsimiseks meie rakkude mehhanisme ära kasutama,” tõi ta välja.
Niisiis tuleks viiruse vastu võitlemiseks luua ravim, mis mõjutaks ka meie ülejäänud organismi. “Tõenäoliselt tekitaksime niiviisi ka organismile mõne kaasuva nähu, mis on ka suurim põhjus, miks viirusevastast ravimit seni loodud ei ole,” selgitas Abner.
Teaduri sõnul ei tohi aga lootust kaotada. “Veel aasta tagasi poleks ma öelnud, et vaktsiinid ühe aasta jooksul tulevad, seega ei saa öelda, et lootust üldse ei ole. Ravimikandidaate on teadupärast palju ning neid uuritakse ja testitakse pidevalt. Küll aga näitab ajalugu, et viiruste vastu on ravimitega väga raske võidelda ning kindlamalt saab loota just vaktsiinide peale,” tõdes ta.
