Vaimse tervisega seotud muresid ei tohi jätta tähelepanuta – et keha ja vaim on üks tervik, võivad nii stressist tingitud unepuudus, muutused toitumises kui ka halvenenud suhted lähedaste või töökaaslastega hakata mõjutama organismi tervikuna, viies suuremate terviseprobleemide väljakujunemiseni. Sellegipoolest võib abi otsimisel saada esimeseks takistuseks küsimus, kelle poole oleks tarvis pöörduda. Kuidas õige spetsialisti vastuvõtule jõuda?

Psühholoog ja kliiniline psühholoog – kes on kes?

Et erinevaid spetsialiste on palju erinevaid, võib loetelu esmapilgul silme eest kirjuks võtta – kuidas selgitada välja kas minu vaimse tervise probleem vajab psühholoogi, kliinilise psühholoogi, psühhiaatri või terapeudi abi? Järgnevalt teemegi selgeks, milles seisnevad vaimse tervise spetsialistide peamised erinevused.

Eeskätt võib asjatundmatule valmistada segadust, mis vahe on psühholoogil ja kliinilisel psühholoogil. Ehkki mõlemad spetsialistid tegelevad psühholoogilise nõustamisega, siis kliiniline psühholoogia tegeleb eesotsas erinevate psüühikahäirete uurimise ja ravimisega. Ühtlasi eristab kliinilist psühholoogi vastav kutsetunnistus ehk kvalifikatsioon. Kuid kumma vastuvõtult kindla mure korral siiski abi otsida?

Kui psühholoogi juurde võib pöörduda näiteks stressi, suhtekriisi või igapäevaprobleemide korral, siis kliinilisel psühholoogil on olemas oskused psüühilise negatiivse stressi, väljakujunenud psüühika- ja käitumishäirete ja riskikäitumise hindamiseks, leevendamiseks, raviks ja ennetustööks. Seetõttu töötavad kliinilised psühholoogid sageli käsikäes teiste tervishoiutöötajatega, kohaldades patsiendile vajadusel neuropsühholoogilist või psühhoteraapilist ravi. Samuti võivad kliinilised psühholoogid taotleda lisaspetsialiseerumist ka neuropsühholoogia, lapsepsühholoogia või psühhoteraapia valdkonnas, mille kinnituseks on samuti vastav kutsetunnistus.

Psühhoterapeut võib olla nii psühholoog kui ka psühhiaater

See omakorda viib meid järgmise vaimse tervise eksperdi juurde: mille poolest erineb eelnevalt kirjeldatud spetsialistidest psühhoterapeut? Psühhoteraapiat viib läbi psühholoog või psühhiaater, kes kasutab oma töös teaduslikult tõestatud meetodeid. Siiski ei tähenda see vaid paari teraapiakoolituse läbimist – psühhoteraapia hädavajalik eeltingimus on komplekssete, kaasaegsete ja tõenduspõhiste teadmiste olemasolu psühholoogia ja psühhopatoloogia kohta.

Psühhoteraapiat tehakse nii individuaalteraapiana, grupis, paaridega kui ka näiteks perekonnaga kohtumistel, mis on kindla struktuuri ja korduvusega. Seega kuuluvad psühhoteraapia alla näiteks paariteraapia, kognitiiv-käitumuslik teraapia, gestaltteraapia, draamateraapia kui ka palju muud. Psühhoteraapiat ei rakendata ilmtingimata kindla vaimse tervise probleemi olemasolul: näiteks kasutatakse psühhodraamat sageli ka meeskonnatöö ja enesearengu kontekstis, nii isiklike suhete kui ka professionaalsel tasandil.

Et Eestis puudub tänaseni eraldiseisev psühhoterapeudi kutsestandard, saavad psühholoogid ja psühhiaatrid seda taotleda lisaspetsialiseerumisena ehk kliinilise psühholoogi või psühhiaatri kutsele lisaks. Selle jaoks on tarvis läbida vastav väljaõpe, mis sisaldab nii teoreetilist kui praktilist õpet ning mille kohta väljastab teraapiaühing vastava tunnistuse. Näiteks tegelevad Eestis väljaõppega Eesti Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon, Eesti Pereteraapia Ühing, Eesti Psühhoanalüütiline Selts jt.

Psühhiaater on arst

Eelnevalt kirjeldatud vaimse tervise spetsialistidest eristub selgelt psühhiaater. Eristuse tingimuseks on vastav väljaõpe – kui psühholoog on psühholoogiaalase haridusega, siis psühhiaatri puhul on tegemist meditsiinialase akadeemilise haridusega ehk arstiteaduskonna lõpetanud arstiga, kes on spetsialiseerunud psüühika- ja käitumishäirete ravile.

Psühhiaatri peamiseks ülesandeks on pakkuda psühhiaatrilist abi, mis võib, aga ei pruugi lähtuda patsiendi vabast tahtest, mistõttu töötavad psühhiaatrid sageli ka patsientidega, kes ise abi otsinud ei ole või seda ei soovi. Et arstina on psühhiaater võimeline hindama inimese psühhiaatrilist seisundit, võib ta välja kirjutada ka farmakoteraapia ehk vastavad psühhiaatrilised ravimid, mida (kliiniline) psühholoogil voli teha ei ole. Seetõttu töötavad kliiniline psühholoog ja psühhiaater sageli koostöös, et just vastava väljaõppega spetsialist saaks vajadusel määrata patsiendile ka vajalikud ravimid.

Ravimid saab välja kirjutada ka perearst, kes peaks vaimse tervise murede korral olema patsiendi esimeseks kontaktiks. Järjest rohkem töötab erinevates tervishoiuasutustes ka vaimse tervise õdesid, kes täpsustavad ja hindavad patsiendi vaimset seisundit ning suunavad vajadusel edasi psühhiaatri vastuvõtule.

Vaimse tervise probleemidega seotud sümptomeid on palju erinevaid – tuleb aru anda, et kõik päevad pole vennad ning kõigil esineb tavapärasest keerulisemaid eluperioode. Asjatundja konsultatsioonile on mõistlik pöörduda siis, kui tundub, et sümptomid on kestnud rohkem kui mõne päeva või nädala ning hakkavad igapäevaelu häirima, mistõttu võib olla keeruline teatud ülesannete ja kohustustega hakkama saada.

Kõige tähtsam on niisiis teadvustada, et sinu psüühiline seisund on muutunud – see on igati piisav põhjus vastava spetsialisti poole pöördumiseks. Kui kahtled, kust abi otsimisega alustada või vajad abi kiiremas korras, siis keeruliste otsuste tegemisel aitab sind Peaasi Abi otsimise ABC.