Vähki aitab varakult avastada ja ravitulemusi parandada sõeluuringutel osalemine, kuid Eestis jäetakse uuringukutsed pahatihti tähelepanuta. Miks terviseuuringuid edasi lükatakse või pelgama kiputakse ja kuidas lähedast sel puhul aidata, selgitab kliiniline psühholoog Inna Narro.  

Kas parem on õudne lõpp või lõputu õudus?

Inna Narro töö on toetada neid onkoloogilisi patsiente, kes seisavad silmitsi surmaga. Ta lausub, et inimesi, kes on jätnud sõeluuringu kutse tähelepanuta või on saatusliku diagnoosi kartuses sümptomeid eiranud ja arstivisiiti edasi lükanud, kohtab ta oma töös kahjuks liigagi sageli.

“Selle pärast tuntakse surivoodil süüd ja mõeldakse, et  “oleks ikka pidanud, ehk oleks see aidanud”, aega tagasi pöörata aga ei saa,” nendib Narro.  

Uuringute pelgamise peamine põhjus on Narro sõnul kartus, et “äkki nad leiavad midagi”. Hirm diagnoosi ja võimaliku surma ees paneb tihti uuringutest sootuks loobuma. Aga kas ei ole nõnda, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus? 

Narro noogutab, et ka raske diagnoosi teada saamine on mõnikord tõepoolest kergendus. Ta selgitab, et teadmatus ja ka uuringujärgne vastuse ootamise aeg on kõige enam inimese vaimu kulutav ja hävitav. Seda isegi alateadlikult. Kui aga diagnoos, olgu see pealegi keeruline, on käes, saab juba tegutseda ja planeerida edasisi samme ning see teeb olukorra teatud mõttes lihtsamaks.       

Uuringuhirmust kõneldes märgib Narro ka, et vahel on pea liiva alla peitmise põhjus see, et peres on olnud pahaloomulisi kasvajaid ning peljatakse saada sama diagnoosi. Samas võib päriliku kasvaja kartus mõjuda hoopis vastupidi ning tekitada harjumuse kontrollida oma tervisenäitajaid väga regulaarselt.  

Laias laastus võib öelda, et sõeluuringuid ja infot oma tervisliku seisundi kohta kardavad teistest enam neurootilised inimesed ja sellised asjad panevad neid muretsema. “Mul on olnud paar juhtumit, kus täiesti terve naine keeldub sõeluuringule minemast, kuna ei taha teada, et võib-olla on ta haige. Lihtsam tundub igaks juhuks pea liiva alla peita. Mis siis veel kõnelda neist, kel tõesti kuskilt valutab,” toob Narro näite. 

Ta lisab, et meie ühiskonnas on tegelikult levinud ka stereotüüp, et arstil igaks juhuks ei käida ja vastuvõtule või uuringutele pöördumine on õigustatud ainult juhul, kui on terviseprobleemid. Teisalt on viimasel ajal tekkinud aina enam ka seda tüüpi inimesi, kelle terviseärevus on lihtsalt nii suur, et nad käivadki ainult mööda arste, uuringuid ja analüüse ning on seetõttu tervishoiusüsteemile omamoodi koormaks.

Seega tuleks leida kuldne kesktee – kuulata oma keha ja käituda nii nagu on mõistlik. Ning kui näed, et lähedane vaevleb hirmu küüsis, talle abikäsi ulatada.  Lihtne öelda, raske teha? 

Kuidas ennast või lähedast aidata?

Inna Narro sõnul aitab uuringuhirmu puhul ehk kõige enam ammu korratud mõttetera, et varakult avastatud pahaloomuline kasvaja on alati paremini ravitav ja varane avastamine tagab pikema elulemuse, kui hilises staadiumis leitud kasvaja. 

Parem seega ikkagi minna kontrolli varem, ennetavalt. “Ma olen näinud oma praktikas päris palju patsiente, kes ei ole läinud õigel ajal arstile. Suurem osa neist tunneb selle pärast hiljem süüd ja mõtleb, et “oleks ikka pidanud”. Ja neid olekseid on teisigi. Et olekseid ei tuleks, on soovitatav asi võimalikult varakult ära teha,” paneb Narro südamele.

Ta rõhutab, et uuringu edasilükkamine diagnoosi ju ei muuda, asjad on täpselt nii nagu nad on. Ühel päeval tuleb niikuinii uuring ära teha ja vajadusel diagnoosiga silmitsi seista. “Teadmatus on sageli hullem ja teada saamise hirmus ei ole lihtne elada. Et mitte hiljem süümepiinu tunda, tasub ennast siiski kokku võtta. Enda peale vihane olek siis, kui enam midagi ei saa ette võtta, ei ole kerge,” teab Narro.

Ta lisab ka, et süütunne või viha, kuigi need on igati normaalsed tunded, ei aita raviprotsessile sugugi kaasa. Tähtsad  on hea meelestatus ning valmisolek võtta ravi vastu –  see aga on hoopis lihtsam enese vastu lahke olles. 

Abi võib olla psühholoogist

Narro nendib, et Eestis oleks vaja senisest hoopis enam psühhoharimist, et kõik soovid, tunded, hirmud nii-öelda normaliseerida. “Et iga haiguse või haiguse kartusega käib kaasas teatud hirm ja ärevus, on tegelikult igati normaalne. Oleks väga imelik, kui inimesel on keeruline haigus ja see teda üldse ei liiguta,” lausub Narro.

Ta suunab, et vajadusel tasub kindlasti otsida spetsialisti abi. “Psühholoog aitab tunded ja mõtted paika saada, hirmudega toime tulla ja edasi liikuda. Aru saada et kõik, mis on vaja tunda, tuleb ära tunda,” viitab Narro, et kinni jooksnud tunded, mõttemustrid ja psüühiline ärevus ei tule ei diagnoosi oodates ega hiljem raviprotsessis kuidagi kasuks. 

“Mulle on öeldud, et võõra inimesega on tunduvalt lihtsam kõnelda, sest vähihirmu või -diagnoosiga patsiendid ei taha panna oma lähedastele hingelist koormat ja kaob ära n-ö vastutus teise heaolu rikkumise eest,” ütleb Narro ja nendib et seegi on täiesti normaalne tunne. 

Ka ühest käigust hingearsti juurde, kui rohkemaks ei ole aega, raha või soovi, võib Narro kinnitusel olla palju kasu. Inimene saab teraapias  teda vaevavatele küsimustele vastused, mõnele mõttele kinnituse, mõne ümber lükata ning edasi liikumine tundubki kergem.