Ehkki tervislike eluviiside tähtsust rõhutatakse pidevalt, mõistetakse liikumise all sageli vaid sportimist ning tulemuste saavutamist. Siin peitub aga oht: ka ühekülgsel liikumisel võivad olla negatiivsed tagajärjed. Kuidas siis liikumisest mõelda ning mida teha selleks, et see oleks võimalikult mitmekülgne, räägib Tallinna Ülikooli tervisekäitumise ja spordibioloogia professor Kristjan Port.
Millal ikkagi saab liikumisest sport või treening? Mis on nende erinevused?
See on väga hea küsimus, sest meie kultuuris ongi see ebamäärane: kohe, kui liikuma peab, nimetatakse seda spordiks. Tegelikult on liikumine igasugune keha kasutamine, energia kulutamine. Meil on näiteks kehaliselt aktiivsed töökohad ja ametid ning võiks arvata, et ka see on ju päris hea liikumine. Tegelikult on välja selgitatud, et kehaliselt aktiivsetel töökohtadel leiba teenivate inimeste elu pole kuidagi tervislikum või pikem, sest nende liikumine on väga ühetüübiline.
Sport seevastu on sihipärane liikumine, millel on juures ka võistlusmoment. Treenimine omakorda on sihipärane liikumine, millel on mingisugune eesmärk, mis ei pea ilmtingimata olema võistlus. Treenimise eesmärgiks võib olla meelehea, sõpradega ajaveetmine või rehabilitatsioon. Soomlastel on selle kohta päris hea ütlus: “hyötyliikunta” – niinimetatud kasuliikumine, näiteks rattasõit tööle või kooli, mis ei ole ilmtingimata tervise nimel. Minu arvates võiks ka eesti keeles selline sõna olla, et inimesed näeksid, et auto jätmisel parkla tagumisse otsa ja poodi kõndimisel on mitmekordne kasu.
Kas eestlastel jääb peamiselt vajaka liikumisest või sporditegemisest?
Eestlased ei erine väga palju muust Euroopast – seis on igas Euroopa riigis võrdlemisi kehv. Põhjamaades on tervisenäitajad mõistagi veidi paremad ning seetõttu on ka meie eesmärk nendele rohkem sarnaneda.
Eestis nähakse liikumist endiselt vaid spordivõtme kaudu ja ehkki arusaamine on veidi paranenud – selle tõestuseks olgu kasvõi kepikõnd, mida ei nimetata ju otseselt sportimiseks –, siis nõukogude kultuuriruumist tulenevalt on sport meie mõistes pigem noorte inimeste tegevus ja täiskasvanud peavad ise vaatama, kuidas nad hakkama saavad. Heaoluriikides on aga just täiskasvanud aktiivsed, kuna nad mõistavad, et nende heaolu sõltub liikumisest – elust võetakse seega aktiivselt osa.
Ent kuna me teeme hästi palju tööd ja tahame heaolust osa saada, veedab inimene suurema osa ajast istudes ja on siis sellest väsinud. Seetõttu mõeldakse, et kui suurema rahaga saab paremaid asju osta, siis äkki peitub ka intensiivses treeningus parem kasu. Tegelikult tehakse tihtipeale endale nii liiga, mistõttu suureneb ka stress ja võimalik kahju meie tervisele – viimane läheb lihtsalt katki. See on meile hästi iseloomulik, kuna me tahame heaoluühiskonnale kiiresti sprintides järele joosta ning teeme trenni justkui vihaga, kuna seda tuleb teha. Aga see ei ole tegelikult mõistlik.
Miks Põhjamaades see arusaamine parem on?
Meie elu on olnud suhteliselt stressirohke. Soome ja Rootsi on küll natuke erinevad, aga nende rahvastikutihedus on peaaegu poole väiksem kui Eestis. See tähendab, et seal läbitakse pikemaid distantse ja on rohkem looduskeskkonda, samuti on sport olnud kogu aeg vabatahtlik.
Meie enda spordikultuuris on näha, et kui me riigina esimest korda iseseisvusime, siis spordi kaudu enda kehtestamine maailmas oli hästi oluline. Põhjamaades on see siiani alles, aga meie identiteet kadus Nõukogude Liidu tulekuga justkui ära.
Praegu on näiteks Norras näha, et lapsed käivad täiskasvanutega koos matkamas, jalgrattaga sõitmas ja suusatamas, aga nad ei pea selleks olema tippsportlased. Nad tunnevad, et nad on osa liikumiskultuurist, mida ühiskonnas aktsepteeritakse. Kui meie kultuuris hakkab vanem inimene liikuma, siis hakatakse kohe küsimusi esitama: kas inimene on haige, hulluks läinud või mis nüüd lahti on? Seega on see rahuliku sotsiaalse protsessi tulemus. Ehkki ka Soome sai Nõukogude Liidult piltlikult öeldes kõvasti vitsa, orienteerusid ka nemad Põhjamaade järgi õigele rajale. Distantsid, keskkond ja rikkuse kasvamine soodustas ka neil sellise kultuuriruumi arengut.
Inimestel on teadupärast oletused ja kogemused. Kui alguses on paljudel inimestel teatavad eelarvamused – miski on raske, külm ja ebamugav –, siis kogemuste omandamisel hakkavad eelarvamused muutuma arusaamaks. Me peame tekitama esimesi toredaid kogemusi, et need eelarvamused saaksid kaduda ning kogemused asemele tekkida.
Kui kepikõnd tundus alguses kõigile imelik, siis kepikõnni harrastajate arvu suurenedes hakkas see ühiskonnas normaliseeruma. Julgen öelda, et hetkel on liikumine meil ikkagi signaliseerimise ja poosetamise poole kaudu. Tegelikult tuleks liikuda sellepärast, et see lihtsalt meeldib.
Tänavapildis näeb järjest rohkem ka lapsi elektritõukeratastega kooli liikumas. Kas see on igakülgse liikumise osa või mitte?
Elektrirataste ja -tõukerataste puhul on ikka loodetud, et see aitab inimesi rohkem liikuma ning toob nad autost ja ühistranspordist tänavatele. Signaalid ütlevad siiski, et inimeste kehaline aktiivsus ei ole selle tulemusel väga palju suurenenud. Samas pead sa sõiduvahendi peal tasakaalu hoidma, seega mingisugune kognitiivne väljakutse on inimkeha jaoks siiski olemas. Inimene tahab ikka mugavalt läbi ajada, kodus olla ja kiiresti kuskil ära käia, et uuesti maha istuda – see on elektriliste sõiduvahendite puhul domineerivam tunne kui see, et on tore liikuda.
On selge, et kõik liikumisviisid kõigile ei sobi ning leidub inimesi, kes käivad jõusaalis, ja neid, kes vehivad vaid vastupidavustreeninguid teha. Kuidas leida tasakaal erinevate võimaluste vahel?
Ma olen sõna “tasakaal” suhtes kriitiline, kuna see jätab mulje, et kuskil on mingisugune setpoint ja kui me selle saavutame, on kuldne võti õnnelikku maailma käes. Me oleme liikumise mõttes nagu jalgpallurid: kui mulle palli ei anta, siis me peame ikka selle palli suunas jooksma. Keha ja keskkond muutuvad kogu aeg ning kui ma hakkan teistmoodi toimetama, muutub keha kogu aeg paremaks. Aga kui seda tehakse kogu aeg ühtemoodi, muutub ka keha ühekülgseks, mis tähendab, et jälle on tarvis otsida mitmekülgsust.
Meil on laborist läbi käinud jõumehi, kes väga suuri raskusi tõstavad, ja võiks arvata, et nemad on hästi tugevad. Aga kui sa ta pikali maha paned, siis ta ei suuda sageli isegi püsti tõusta, kuna tal on nii suured lihased. Lihasmass üksi ei ole otsustaja, sest kui me ainult seda taga ajame, keerame keha vastupidiselt ootustele hoopis untsu. Ei tasu otsida tasakaalu, vaid rikaste kogemuste pagasit, et ei oldaks vaid ühes tegevuses kinni. Ma ei pea ilmtingimata trenni minema, vaid teha näiteks kaua edasilükatud kodukoristust – ka see läheb liikumisena kirja ja on tavapärasest teistsugune.
On ka näha, et pilates ja jooga muutuvad järjest populaarsemaks, kuna need haaravad kogu keha tervikuna. Me kulutame päris palju aega jõusaali ja aeroobikatundi sõitmisele, seega tasub aeg-ajalt teha trenni nii üksi kui ka koos teistega. Otsi ja mõtle, kas sul on hea olla või kas sa ikka pead, käsi rusikas, sedasama trenni kogu aeg tegema – järsku võiks aktiivsust ka teisiti kehale pakkuda.
Pime sügis on käes, talv tulemas ning inimesed eelistaksid kodus olla, mitte õues liikuda. Mida sa soovitaksid eestlastele alanud külmaperioodiks? Kuidas olla igakülgselt liikuvam?
Esimeseks soovituseks on kindlasti regulaarsus: tee iga päev midagi. Keha on keeruline ning kui harva liigutada, ei pruugi keha selle põhjusest aru saada. Kui praegu tundub viis kraadi sooja jube külm, siis kevadel jällegi, et suvi on käes. See muutus juhtub seetõttu, et meil on pidevalt jahe ja keha harjub sellega ära. Seega on regulaarsus väga tähtis.
Teine kindel soovitus on kasutada omaenda keharaskust. Väikeste kordustega oma keharaskust kasutades, erinevaid liigeseid korraga rakendades ja niiviisi harjutades võib ühel hetkel tasapisi appi võtta ka kummilindi, mis annab kehale täiendava koormuse. See on ääretult säästlik investeering ning häid harjutusi on kogu Internet täis. On näha, et inimesed hakkavad seetõttu instinktiivselt koormust tõstma, kuna tekib eduelamus.
Siit ka kolmas soovitus: ei tasu pettuda selles, et esialgne juurdekasvu paranemine on päris kiire ja tekitab rõõmu, kuid hakkab ajapikku aeglustuma. See juhtub tavaliselt põhjusel, et tehakse väga ühetüübilist trenni. Samuti ei tasu edaelamusse kinni jääda, kuna see on väga kiire kaduma. Siinkohal peaks tegema midagi täiesti teistsugust, kasvõi midagi sellist, mida on kogu aeg peetud ebameeldivaks või vastikuks. Tee täiesti teistsuguseid harjutusi, et keha saaks uuesti kohaneda. Need on kõige mõistlikumad ja odavamad soovitused: selleks ei kulu aega ega raha, seda enam, et neid harjutusi saab teha kodus.
