Koroonaviirus hakkas maailmas levima 2019. aasta lõpus ning tõi endaga kaasa palju teadmatust ja ebakindlust, eriti just tervishoiu valdkonnas. Nii tervishoiuasutustes kui ka laborites sai prioriteediks viiruse leviku pidurdamine ning selle parim võimalik ennetamine, mis nüüdseks vaktsiini näol ka olemas on.
Koroonaviiruse pandeemia kõrval ei ole maailmast kuskile kadunud ka teised rasked haigused, mille ravi ja kliinilised uuringud viiruseohu tõttu edasi lükkusid. Jaanuaris toimus koostöös ravimifirma Roche’iga virtuaalne üritus “Vähi immuunravi: tuleviku vaade”, kus oma ala eksperdid rääkisid sellest, mida tähendab maailmas valitsev olukord patsiendile, haiglatele ja teadlastele ning mida toob tulevik.
Kaksikprioriteet
Pandeemia tähendas vähipatsientide ravis kahekordset väljakutset: kuidas vältida viirusesse nakatumist, aga tagada elutähtsa ravi jätkumine ja kättesaadavus? “Kui patsiendil on diagnoositud vähk, on plaanipärase ravi võimaldamine elulise tähtsusega, aga paraku tõusis kahest prioriteedist esikohale viiruse vältimine,” rääkis Londoni King’s College’i eksperimentaalse vähiravi professor James Spicer. “Kahtlemata mõjutas olukord vähiravi, sest haiglates oli oht nakatuda viirusesse, intensiivraviosakonnad olid koroonaviirusesse nakatunuid täis ning meditsiinipersonal pidi olukorra kontrolli alla saamiseks töötama topelt koormusega.”
Paratamatult jäi sellises keerulises olukorras muude haiguste ja vaegustega tegelemine ajutiselt pausile, kuid õnneks kohaneb maailm uute oludega kiiresti. Meditsiinitöötajad ja teadlased ühendasid jõud selle nimel, et leida turvaline viis jätkamaks plaanilise raviga. Vähk on raske haigus ning olemasolevate ravimite kõrval on samaväärse tähtsusega uute ravimite väljatöötamine ning kliinilised uuringud.
Mis sai pooleliolevatest uuringutest?
Kliiniliste uuringute puhul tuleb teadlastel lähtuda paika pandud reeglitest ja nõuetest, kuid pandeemia muutis selle pea võimatuks. “Viiruse esimene laine oli kliiniliste uuringute seisukohast kahtlemata väga raske — arvestada tuli lisaks olemasolevatele reeglitele ka uute, viiruse leviku tõkestamiseks loodud regulatsioonidega, mis muutis protsessi keerulisemaks,” selgitab Milano Ülikooli professor ja Euroopa Onkoloogia Instituudi ravimite arenduse juht Giuseppe Curigliano. Suureks takistuseks kujunes asjaolu, et mitmel pool olid liikumispiirangud, mis tähendas, et paljud uuringus osalenud patsiendid ei saanud nakkusohu tõttu kohale tulla. Nii vähenes osalejate arv, mis tähendas juba protokolli rikkumist ning uuringu jätkamise küsimus tuli ravimifirmadega läbi arutada.
“Mitmed ravimifirmad seadsid esikohale patsiendi heaolu ning töötasid välja kompromissi, mis võimaldas uuringutega jätkata ning tagada osalejatele plaanipärane ravi mõne mööndusega,” rääkis Curigliano. “Näiteks sai mõnel juhul patsientidele ravi koju kohale toimetada ning neid virtuaalselt jälgida. Mõned firmad aga jätsid uuringud ajutiselt pooleli ning jäid ootama viiruse leviku vaibumist.”
Millised olid olulisemad õppetunnid?
Oluline osa kliiniliste uuringute läbiviimises on patsientide seisundi pidev jälgimine. Seda tehakse üldiselt haiglate intensiivraviosakondades, aga pandeemia tõttu olid palatid haigeid täis. “See võiks olla meie esimene õppetund: vähihaigetele peaks looma haiglates eraldi osakonnad, mis töötavad ohutult ja segamatult ka pandeemia ajal,” rääkis Roche’i varajaste kliiniliste uuringute osakonna juht Dominik Ruettinger. Vähi puhul on ravi aegkriitilise tähtsusega ning iga viivitus mõjutab patsiendi elu — sellised osakonnad võimaldaks jätkata nii ravi kui kliiniliste uuringutega.
“Oluline õppetund on kindlasti ka see, et raskel ajal tuleb olla paindlik,” lisas Spicer. “Kui olukord seda nõuab, tuleb ümber hinnata näiteks need kliiniliste uuringute nõuded, mis puudutavad katsete läbiviimise asukohti. Kui uuringuks on paika pandud mõni kindel haigla või asutus, siis tegelikkuses teatud protseduure, nagu regulaarsed vereproovid ja muud uuringud, võiks läbi viia patsiendile lähimas asutuses,” selgitas Spicer. Nii ei peaks patsiendid uuringus osalemiseks pikki vahemaid läbima ning viirusesse nakatumise oht langeks.
Uued ravimid hilinevad
Teadustöö laborites ei saanud pandeemia ajal toimida tavapärases mahus ning kõik patsiendid ei saanud kohal käia. Seepärast lükkub mitmete ravimite turule jõudmine mitme kuu, mõnel juhul isegi aasta jagu edasi. “Täpne aeg sõltub sellest, millises faasis kliiniline uuring pooleli jäi. Varajases faasis tuleb patsiente pidevalt jälgida ning selleks on vaja intensiivravipalateid, mida lihtsalt ei olnud,” räägib Spicer. “See tähendab, et kui alternatiive ei leitud, lükkub ravimi valmimine edasi mitme kuu jagu. Õnneks on aga mitmetesse kliinilistesse uuringutesse kaasatud mitu eri riiki ning see võimaldas pandeemiast sõltuvalt keskenduda rohkem ühele või teisele piirkonnale, kus oli võimalik katsetega jätkata.”
Spicer rõhutab, et vähiravi kliinilistes uuringutes osalevad inimesed on patsiendid, mitte terved vabatahtlikud, keda uuringu seiskumine otseselt ei mõjuta. Vähihaige elu ja tervis võivad sõltuda sellest, kas uuring kulgeb plaanipäraselt või mitte. See tähendab, et viivituste tegelikku mõju ei saa praegu täiel määral hinnata ning seda näeme alles aastate pärast. Samuti saab ajaga selgeks see, milline mõju on pandeemia tõttu hilinenud diagnoosidel, plaanilise ravi edasi lükkamisel ja arstiabi kättesaadavuse vähendamisel.
Kõigest hoolimata on tulevik helge
COVID-19 vaktsiin näitas, milleks on maailm ja teadlased võimelised, kui tehakse koostööd, et lahendada globaalselt raske olukord. “Kümne kuuga töötati välja vaktsiin viiruse vastu, mille olemasolust me 12 kuud tagasi isegi ei teadnud,” selgitas Ruettinger. “See on hämmastav tulemus, millest on palju õppida ka teiste haiguste ravis. Sai selgeks, et kui keerulises olukorras veidi piire nihutada, on võimalik teha suuri asju, ning seda võiksime teha ka vähiravi puhul.”
