Kuidas tekib posttraumaatiline stresshäire? Kliiniline psühholoog: pole olemas piiratud loetelu sündmustest, mis võiks selle esile kutsuda

Traumaatilise kogemuse võib põhjustada sellises sündmuses osalemine, selle tunnistajaks olemine või oht vigastustele või surmale.Foto: Shutterstock

Uuringute järgi kogeb posttraumaatilist stresshäiret (PTSH) elu jooksul umbes 6–9% inimestest. Siiski ei pruugi iga traumaatiline sündmus areneda probleemiks, mis vajab ilmtingimata ravi. Kuidas saab traumast posttraumaatiline stresshäire ning milline näeb välja selle ravi, räägib Põhja-Eesti Regionaalhaigla kliiniline psühholoog Marko Neeme.

Mida mõistetakse psühholoogilise trauma kui definitsiooni all, kuidas seda diagnoositakse? Millal saab traumast psühholoogiline probleem?

 „Trauma“ tuleb kreekakeelsest sõnast τραῦμα ja tähendab haava või vigastust. Algupäraselt tähendas see kehalisi vigastusi, kuid kaasajal öeldakse ka psühholoogilise trauma kohta sageli lihtsalt „trauma”.

Psühholoogiline trauma tähendab reaktsioone erakordsele stressitekitavale sündmusele. Psühhotraumeerivalt võivad mõjuda erakorralised sündmused, mis hõlmavad ohu kogemist, millega kaasneb tugev hirm ja äärmine abitusetunne. Traumaatilise kogemuse võib põhjustada sellises sündmuses osalemine, selle tunnistajaks olemine või oht vigastustele või surmale.
Traumaatilise kogemuse mõjul tekkivad psüühikahäired on RHK-10 (Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon, 10. väljaanne) järgi äge stressreaktsioon ja posttraumaatiline stresshäire (PTSH). Neid häireid diagnoositakse inimese kaebuste/sümptomite põhjal, kasutades selleks intervjueerimist ja vastavaid küsimustikke.

Äge stressreaktsioon tekib vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile ja tavaliselt vaibub tundide või päevade vältel. Sümptomid on mitmekesised ja muutlikud – kannatanul võib esineda nõutust, viha, lootusetust, ärevust, hüperaktiivsust ja muid tugevaid emotsionaalseid reaktsioone.

Ent kuidas saab traumast posttraumaatiline stresshäire?

Posttraumaatiline stresshäire tekib hilinenud reaktsioonina erakordselt hirmutavale või katastroofilisele elusündmusele või situatsioonile (näiteks loodusõnnetus, sõda, raske õnnetus, surma pealtnägemine, vägistamine). Tüüpilisteks sümptomiteks on trauma korduv läbielamine pealetükkivates kujutluspiltides ja unenägudes. Tavaliselt tekib hirm traumat meenutavate situatsioonide ees ja nende vältimine. Esineb ülivirgus, tugev ehmumisreaktsioon ja unetus. Samuti võib inimene muutuda emotsionaalselt tuimaks ja eralduda teistest, olla võimetu rõõmu tundma.

RHK-11-s (rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon, 11. väljaanne) on lisandunud ka kompleksne PTSH, mis tekib korduvate ja kestvate traumeerivate sündmuste kogemise tagajärjel (näiteks piinamine, orjastamine, kestev koduvägivald, korduv kehaline või seksuaalne väärkohtlemine lapsepõlves). Lisaks tüüpilistele PTSH sümptomitele esinevad selle häire puhul tõsised ja püsivad probleemid emotsioonide reguleerimisel, väärtusetus- ja süütunne ning raskused läheduse tundmisel ja suhete hoidmisel teiste inimestega. Need sümptomid põhjustavad olulisi raskusi isiklikus, töö-, pere-, kooli- või tööelus.
Samuti võivad psühhotraumeeriva sündmuse järel tekkida depressiooni või ärevushäirete sümptomid, ilma tüüpilise posttraumaatilise stresshäire haiguspildita.

Trauma tekib sageli psühholoogilisest läbielamisest, kusjuures juhtumid võivad olla väga erinevad. Miks võib ühe potentsiaalselt traumeeriva situatsiooni läbielamine lõppeda ühe inimese jaoks traumaga, teise jaoks jällegi mitte? Mis on trauma tekkemehhanism?

„Potentsiaalselt traumeeriv situatsioon“ on õnnestunud väljend, sest tõepoolest ükski konkreetne kogemus ei tekita kõigil inimestel posttraumaatilist stresshäiret, samas on suur hulk üleelamisi, mis võivad osadel inimestel PTSH esile kutsuda.

Isegi kõige raskemate üleelamiste korral (sõda, eluohtliku vägivalla ohvriks langemine) kujuneb PTSH erinevate uuringute põhjal viiendikul kuni pooltel kannatanutest, kuid mitte kõigil.

Uuringud näitavad, et PTSH tekkimiseks on mitmesuguseid riskifaktoreid. Kannatanuga seotud faktorid on näiteks varasemad traumaatilised kogemused, muude psüühikahäirete esinemine, teatud isiksuseomadused nagu kõrge neurootilisus. Traumeeriva intsidendiga seotud faktoritest ennustab näiteks selle pikem ajaline kestus ja intensiivsus PTSH teket, samuti trauma ajal dissotsieerumine – kannatanu tunneb end ümbrusest, oma kehast või tunnetest eraldatuna. Sündmuse järgselt tõstab lähedaste toetuse puudumine häire kujunemise riski.

Trauma tekkemehhanism on kompleksne ja selle kohta on erinevaid teooriaid, laias laastus võib needa jagada füsioloogilisteks ja psühholoogilisteks. Ühine joon neis teoorias on, et erakordselt stressoorse sündmuse mõjul tekivad organismi talitluses püsivad muutused. Füsioloogia tasandil on leitud trauma järgselt muutusi aju mahus, organismi biokeemias (hormoonide ja neurotransmitterite tasemes). Psühholoogilised teooriad käsitlevad muutusi mälu ja tähelepanu funktsioneerimises, trauma teket võivad mõjutada ka inimese tõlgendused ja uskumused juhtunust. 

Kas on ka situatsioone, mis pealtnäha ei tohiks inimesele traumeerivalt mõjuda, kuid põhjustavad siiski pikaaegse trauma või posttraumaatilise stresshäire? Mis võib olla inimese jaoks potentsiaalselt traumeeriv ja mis mitte?

On olukordi, mis tekitavad märgatavat stressi peaaegu kõigil inimestest – katastroofid, sõjad, rasked õnnetused, terrorism, surma pealtnägemine jne. Samas ei ole olemas piiratud loetelu sündmustest, mis võiks PTSH esile kutsuda. On sündmusi, mille puhul PTSH teke on tõenäolisem, ja sündmusi, mille puhul see on vähem tõenäoline. Näiteks ühes juhtumiuuringus (case study) on kirjeldatud meest, kes sõi kogemata ussitanud kommi ning tal kujunesid hiljem PTSH-le omased sümptomid. Antud näitest ilmneb, et häire teke sõltub ka inimese tõlgendustest ja hinnangutest juhtunule (kui häirivaks, ohtlikuks või tülgastavaks inimene juhtunut peab), samuti tema kultuuritaustast ja senisest elukogemusest. Kellegi jaoks on ussi allaneelamine šokeeriv, kellegi teise jaoks võib see neutraalne kogemus. 

Kuidas traumasid käsitletakse ja ravitakse, millal ja kuidas muutub trauma posttraumaatiliseks stresshäireks? Milline näeb välja selle ravi?

Vahetult pärast potentsiaalselt traumeerivat intsidenti on soovituslik kannatanule pakkuda psühholoogilist esmaabi. See on inimlik toetav vestlus, mille käigus kannatanule antakse infot tema stressreaktsioonide ja nendega toimetuleku kohta, aidatakse tal rahuneda, antakse abi praktilistes küsimustes.

Tavaliselt esmased reaktsioonid (tugevad emotsioonid, korduvad mälupildid juhtunust, suutmatus lõpetada sellest mõtlemist) mööduvad mõned päeva või nädalaga. PTSH võib tekkida mõningase viivitusega, mõni nädal või mõni kuu hiljem.

Kaebuste tekkimisel oleks vaja lasta end spetsialistil hinnata. Seda saavad teha psühhiaater ja/või kliiniline psühholoog. Tüüpiliselt see hõlmab intervjueerimist, sageli ka küsimustike täitmist.

Milline on posttraumaatilise stresshäire ravimeetod?

PTSH peamine ravimeetod on psühhoteraapia. Suurem osa kaasaegseid psühhoteraapiad on rõhuasetusega traumamälestuste desensibiliseerimisele (emotsionaalse ülitundlikkuse järk-järgulisele vähendamisele), integreerimisele või muutmisele. See tähendab, et harjutuste ja tehnikate abil kannatanu emotsionaalsed reaktsioonid trauma ja sellega seotud mälestuste suhtes leevenevad, tema tõlgendused juhtunust muutuvad.

Eduka psühhoteraapia käigus väheneb kannatanu tundlikkus „päästikute“ (traumat meenutavate stiimulite) suhtes, väheneb kehaline erutuvus ja vältiv käitumine, tahtmatud mälupildid ja trauma taasläbielamine taanduvad.

Lõpetuseks: kas meil on võimalik traumasid ka kuidagi ennetada?

Keegi ei ole õnnetuste eest kaitstud ja kõik inimesed võivad elu jooksul sattuda olukordadesse, mis neid psühholoogiliselt traumeerivad. Uuringute järgi kogeb PTSH-d 6–9% inimestest elu jooksul.

Kui potentsiaalselt traumeeriv juhtum on toimunud, tuleks esiteks kannatanule osutada psühholoogilist esmaabi. See aitab inimesel rahuneda, saada infot oma reaktsioonide kohta ning saada praktilist abi ja juhiseid edasiseks – see võib aidata ennetada PTSH teket.
Seejärel oleks hea kannatanut mõne aja vältel jälgida, temaga kontakti hoida. Kui tal peaksid kaebused tekkima, on võimalik juba varakult sekkuda ja talle psühhoteraapiat pakkuda. 

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.