Vähi diagnoosi saamine mõjub raskelt isegi siis, kui selle haiguse tekkimise võimalus on varem olnud teada. Tasakaal perekonnas pannakse tõsise katsumuse ette – diagnoosi oleks saanud justkui kogu pere. Kuidas lähedast sellises olukorras toetada?
Kuidas diagnoosiga toime tulla?
Arstide ja vähihaigete hooldajate jaoks on raskete diagnooside tegemine igapäevaelu osa, kuid perekonnale võib haiguse kahtlustamine või avastamine olla tõeline šokk. Selliseid kogemusi mõistavad päriselt vaid need, kes on selle ise läbi elanud või näinud oma lähedase pealt. Kui peres haigestub keegi vähki, raputab see tavaliselt kogu perekonda.
Tõene ning asjakohane teave aitab tegeliku olukorraga silmitsi seista ja vältida asjatuid hirme, samuti saada selgust oma tunnetes. Kuid mitte alati ei oska arst, kes peab edastama haigusega seotud infot, ette näha ja arutada teemasid, mis haigestunud inimest ja tema lähedasi vaevavad. Seetõttu on tähtis esitada ise julgelt küsimusi, et saada olukorrast paremini aru.
Lähedaste toetus on tähtis
Vähi diagnoos mõjub igaühele erinevalt. Kui elu on olnud üldiselt turvaline ja saab toetuda teiste abile, siis on raskusi kergem ületada. Aga ka vastupidi: kui elu on sujuvalt kulgenud ilma suuremate probleemideta, võib raske haigusega silmitsi seismine olla tõeline šokk. Sageli kerkib esile küsimus: “Miks mina?” või “Miks nüüd?”
Peredes, kus on varem haiguste või muude probleemidega kokku puututud, võib leppimine olla kergem, kuid haigusega toime tulemine on alati keeruline. Varasemad kogemused, kus on olnud võimalik ausalt ja avameelselt raskustega silmitsi seista, probleemidest rääkida ja need lahendada, aitavad taas tasakaalu leida. Samas, kui rasked tunded on kõrvale lükatud ja unustusse jäetud, tuleb kriisiga toimetulemine veelgi raskemalt.
Kust veel tuge leida?
Haiguse põhjustatud kriisile reageerimisel pole õigeid ega valesid viise. Igaüks reageerib neile uudistele erinevalt ja võib kuluda aega, enne kui suudetakse olukorraga leppida. Ahistust tekitavat teadmist võidakse eemale tõrjuda erinevatel viisidel, näiteks liigselt alkoholi tarbides, tööle keskendudes või isegi haiguse olemasolu eitades.
Kriisiolukorras saavad inimesed tuge oma lähedastelt ja sõpradelt, kuid kui neid toetavaid inimesi pole lähedal või on vaja rohkem abi, võib tuge otsida vastava ala professionaalidelt, näiteks vähihaigete ühendustelt, Tartu Ülikooli Kliinikumi Vähikeskusest, Ida-Tallinna Keskhaiglast ja muudest nõustamiskeskustest, või samasuguseid kogemusi omavatest inimestest koosnevatest toetusgruppidest.
Ole lihtsalt olemas
Kriisiga toimetulek nõuab aega. Parim viis kriisis inimese aitamiseks on olla tema jaoks olemas, kuulata teda ausalt ja hoolivalt. Oluline on mõista, et igaüks läbib kriisi omal unikaalsel viisil.
Hoolimine ja toetus on vajalikud ka siis, kui haigestunu ei reageeri pakutavale abile nii, nagu me ootame. Hoolimata sellest, et mõnikord võib tunda, et abi on tagasi lükatud või ebaoluline, hinnatakse tihti hiljem seda, et oldi kohal ja toetati ka kõige raskematel hetkedel.
Vähist ning enda ja lähedaste toetusvõimalustest saab täpsemalt lugeda kasvaja.net veebilehelt.
