Tänase lastekaitsepäeva puhul on paslik meelde tuletada, et õnnetus ei hüüa tulles: kuna eesootav suvi on ennekõike sobiv seiklusteks ja vabas õhus toredalt aja veetmiseks, tuleb lastega paratamatult ette tavapärasest rohkem õnnetusjuhtumeid. Üldarst Kristin Ly Järving tuletab meelde, kuidas käituda lapsega toimunud õnnetusjuhtumi korral ning mida peaks sisaldama kodune esmaabikomplekt.

Lastega juhtub erinevaid õnnetusi

Järvingu sõnul on suvi laste traumapunktis tavaliselt väga kiire aeg ning õnnetusi, mille tõttu tervishoiutöötajatelt abi otsitakse, võib olla väga palju erinevaid. “Lapsed on suure osa päevast õues või muudmoodi aktiivsed. Seetõttu moodustavad suure osa traumadest kukkumised. Kukkuda võib nii (elektri)tõuksi kui ka jalgrattaga, rulluiskudega sõites, mänguväljakul või puu otsas turnides, batuudil hüpates kui ka mujal,” tõi ta erinevaid näiteid.

Samas jäävad mõningad traumad aastaringselt samaks: kui spordiga tegelevad lapsed kipuvad sageli liigeseid väänama, põrkavad omavahel kokku või saavad palliga pihta, siis väikelaste puhul tuleb ette rohkem näiteks diivanilt või voodilt kukkumisi, aga ka põletushaavu, mis on tingitud kuuma vedelikuga kokkupuutumisest.

“Suuremate laste puhul võib osaliselt öelda, et tegijal juhtub, kuid õnnetuste tagajärgi on kindlasti võimalik vähendada kiivri või kaitsmete kandmisega. Väikelapsed peaksid kindlasti kodus olema pideva järelevalve all ning lapsevanem peab pidevalt meeles pidama, kui ootamatult võib beebi end voodilt maha veeretada või kui kiiresti haarab lapse käsi kuuma kohvitassi järele. Ka sel puhul tuleb tõdeda, et täielikult kõiki õnnetusi ära pole võimalik hoida ja traumapunktis keegi lapsevanemat selle pärast viltu ei vaata,” kinnitas arst.

Millal pöörduda EMOsse?

Kuivõrd nooremad lapsed kipuvad kukkudes või haiget saades kõvasti nutma, ei pruugi lapsevanem kohe aru saada, kui tõsine õnnetus on juhtunud ning kuidas tuleks sellele reageerida. Järvingu sõnul on väga oluline, et lapsevanem säilitaks rahu ja oskaks olukorda adekvaatselt hinnata. 

“Lapsevanemate käitumisest saavad lapsed kohe suure osa infot ja juhised, kas võib püsti tõusta ja edasi joosta või on nüüd juhtunud midagi eriti koledat. On tõsi, et trauma tõsiduse hindamine võib olla keeruline ning kui asi tundub väga kahtlane, siis on parem pöörduda traumapunkti,” julgustas üldarst.

Järvingu sõnul tuleks EMOsse kiiresti pöörduda suuremate haavadega või haavadega, kust tuleb palju verd (tavaliselt peapiirkonna haavadest tuleb päris palju verd) või ka näopiirkonnas olevate haavadega, mille puhul on oluline parim võimalik kosmeetiline tulemus.

“Peatraumade puhul tuleb kindlasti pöörduda, kui laps korduvalt oksendab, kaebab nägemishäireid, haarab asjadest mööda, räägib ebaadekvaatset juttu või tundub muudmoodi ebatavalise käitumisega. On aga hea meeles pidada, et kerge peatrauma järgselt on unisus ja soov magada täiesti normaalsed ning last ei ole tarvis vägisi ärkvel hoida, kuid teda ei tohiks ka vähemalt esimese 24 tunni jooksul üksi koju jätta,” rõhutas arst.

Jäsemetraumade korral tuleks kindlasti pöörduda traumapunkti, kui jäse on deformeerunud või kaotanud oma funktsiooni. “Sageli võib aga esialgu kasutada koduseid ravivõtteid: 20 minuti kaupa panna vigastatud kohale peale midagi külma (külma eseme ja naha vahele peaks jääma nt rätik), tõsta see kõrgemale ning võtta valuvaigistit. Kui järgmiseks hommikuks pole olukord paranenud, tuleks suunduda traumapunkti,” ütles ta.

Kõhutraumasid juhtub lastel õnneks veidi harvem, kuid ka nende puhul tuleb kindlasti last jälgida. “Kui kõhuvalu püsib või laps muutub loiuks, siis tasub samuti pöörduda arsti poole.”

Iga haav on veidi erinev

Värske haava puhul on oluline seda hoolikalt puhastada. “Haava puhastamiseks sobivad hästi apteegis müügil olevad vahendid, näiteks Prontosan lahus või Asept. Haavast tasub eemaldada või loputuslahuse abil minema uhuda suuremad kivikesed ja muu sodi, kuid kõige väiksemate kübemete eemaldamiseks haava veel enam traumeerida ei ole mõtet – normaalne immuunsüsteem saab nendega ise hakkama. Kokkupuutel mullaga tuleks kindlasti üle kontrollida, et lapsel on tehtud või uuendatud teetanuse vaktsiin,” toonitas Järving.

Kuivõrd haavade paranemine võib võtta aega ja nõuda kannatust, on iga haav veidi erinev – sestap sõltub paranemisperiood suuresti haava asukohast, aga ka lapsest endast. “Kui laps on väike ja haav kergesti ligipääsetavas kohas, siis tuleks jälgida, et laps pidevalt haavale moodustuvat koorikut ei nokiks,” lisas arst.

Esialgu on hea haav kinni katta, et vältida täiendavaid traumasid või riiete hõõrdumist, mis võiks haava paranemist takistada või tekitada valu. “Aeg-ajalt tuleb haava uuesti puhastada ja katta puhta sideme või plaastriga, et jälgida paranemist ja vältida põletiku tekkimist. See on eriti oluline suvel, sest soe ja niiske keskkond on bakterite kasvuks ideaalne,” juhendas Järving.

Lisaks puhastamisele võib kasutada ka haavageeli. “Kui nahapind on tervenenud, võib soovi korral armi paranemise soodustamiseks kasutada silikoongeeli,” lisas ta.

Millised esmaabitarbed võiksid kodus olemas olla?

Erinevate õnnetusjuhtumite jaoks võiks Kristin Ly Järvingu sõnul üle vaadata suvise esmaabitarvete komplekti, mille sisu peaks eelkõige vastama pere tavapärastele tegevustele, aga ka soovidele ja oskustele.

“Kindlasti peab olema igal lastega perel olemas lapse kaalule vastavalt doseeritav valuvaigisti, mida õnnetuse puhul anda. Hea, kui sügavkülmas on olemas külmakott või kasvõi pakk külmutatud herneid, mida pole kahju köögirätiku sisse mässida ja vigastatud kohale asetada,” tõi ta välja.

Haavade koduseks raviks võiks olemas olla puhastusvahend ja mõned erineva suurusega plaastrid või näiteks haavatampoonid ja rullplaaster, et kinni katta pindmiseid marrastusi. “Samuti soovitan kodus hoida põletusgeeli, mida vajadusel paksu kihina põletuspiirkonnale kanda.”

Suvises esmaabikotis võiks leida koha ka puugikonks või pintsetid. “Puugi eemaldamine pole sugugi raketiteadus ning selle jaoks traumapunkti ootama minna ei ole mõtet, samuti ei tehta seal puugile (ega inimesele) haigustekitajate suhtes analüüsi. Pärast puugihammustust on siiski tarvis last jälgida ning haiguse kahtluse korral pöörduda perearsti poole,” sõnas üldarst lõpetuseks.