Targa patsiendi blogi

Miks on autoimmuunhaigusi järjest rohkem? Dr Andreas Abel: arvatakse, et see võib olla tingitud liiga puhtast lapsepõlvest

Dr Andreas Abeli sõnul ei ole maailmas endiselt veenvat teadmist, et autoimmuunhaiguseid õnnestuks ennetada.Foto: Haigekassa

Autoimmuunhaigusi diagnoositakse maailmas järjest rohkem, ent ravi salapärasele haigusele kahjuks ei leidu. Qvalitase meditsiini juhi dr Andreas Abeli sõnul arvatakse, et autoimmuunhaiguste levimus on vähemalt osaliselt tingitud praegusest ülemäära puhtast lapsepõlvest. Kuid mida autoimmuunhaigus inimese organismiga teeb ning miks ei leidu nendele tõhusat ravi?

Tekkepõhjus on seni teadmata

Dr Abeli sõnul on autoimmuunhaigused seotud inimese sisemiste kaitsemehhanismide keerulise süsteemiga, mida kutsutakse immuunsüsteemiks. Immuunsüsteemi ülesandeks on tõrjuda organismi tungivaid kahjulikke mikroorganisme, võõraineid või ka kasvajarakke ning samal ajal tolereerida organismile omaseid ja vajalikke rakke, aineid jms.

Autoimmuunsuse korral on aga kaitse mingil põhjusel valesti suunatud keha enda rakkude ja kudede vastu. “See tähendab, et piltlikult hakkab meie keha iseennast tõrjuma ja kahjustama,” selgitas ta.

Autoimmuunhaiguste tekkepõhjuste kohta on erinevaid teooriaid. “Mõnel inimesel on selleks pärilik eelsoodumus. Näiteks tõstab luupuse või sclerosis multiplex’i riski nende haiguste esinemine perekonnas.”

Inimese arengus ja varases lapsepõlves on rinnaku taga asuv harknääre oluline immuunvastuse regulaator. “Seal eemaldatakse muu hulgas lümfotsüüdid, mis tunnevad ära enda kudede struktuure ja võiksid olla kehale ohtlikud. Mõnel inimesel on see protsess häiritud ja nende enda kudede vastu programmeeritud lümfotsüüdid jäävad aktiivseks,” rääkis dr Abel.

Haigestumise riski võivad tõsta erinevad tegurid

Kuid miks autoimmuunhaigused siiski tekivad? “Arvatakse, et autoimmuunhaiguste (ja allergiate) levimus on vähemalt osaliselt tingitud praegusest ülemäära puhtast lapsepõlvest. Peame senisest vähem tegelema looduses leiduvate mikroobidega,” märkis ta.

Et immuunrakud puutuvad vähem kokku erinevate rakkude ja ainetega, võivad nad seetõttu olla vähem tolerantsed. “See häirib immuunsüsteemi küpsemist, mille tagajärjel võib reaktsioon liigse valvsuse tõttu tekkida ka enda kudede vastu.”

Ent lisaks on vaja ka väliseid tegureid, milleks võivad olla teatud bakterid või viirused, mille struktuurid sarnanevad mõne inimkoe struktuuriga sedavõrd, et lümfotsüüdid ei erista neid üksteisest. 

“Sellisel juhul võivad bakterite vastu moodustunud lümfotsüüdid hakata organismi enda kudesid kahjustama. Ent autoimmuunhaiguste tekke riski võivad tõsta ka näiteks naissugu, suitsetamine, rass või teatud ravimid,” loetles ta.

Millised on sümptomid?

Autoimmuunhaiguste puhul kahjustab immuunsüsteem järk-järgult konkreetset elundit või konkreetseid rakke. See protsess on dr Abeli sõnul tavaliselt aeglane ja võtab aastaid. “Lõpptulemus on see, et elundi funktsioon on häiritud ning haiguse sümptomid võivad siis avalduda juba vägagi kiiresti ja tuntavalt. Näiteks, kui kahjustub hormoone tootev kilpnääre, väheneb lõpuks selle võime hormooni toota,” tõi ta näite.

Kui protsess on suunatud liigesekapsli struktuuride vastu, tekib pikaajaline ja valulik liigesepõletik, nagu näiteks reumatoidartriidi korral. “1. tüüpi diabeet tekib, kui kriitiline hulk insuliini tootvaid kõhunäärme rakke on hävinenud. Kui sihtmärgiks on punased verelibled, on tulemuseks rakkude lagunemine ja hemolüütiline aneemia,” selgitas dr Abel.

“Autoimmuunhaiguste sümptomid sõltuvad seega enamasti sellest, milline organ on haaratud ja mis konkreetse organi puudulikkuse korral häiritud on.”

Tähelepanu tuleks pöörata ka vaimse tervise toetamisele

Kahjuks ei ole maailmas endiselt veenvat teadmist, et autoimmuunhaiguseid õnnestuks ennetada. See aga ei tähenda, et haiguste riske tõstvaid tegureid ei saaks vältida. “Võiksime püüda elada võimalikult tervislikult, mis muuhulgas tähendab soovitust olla füüsiliselt aktiivne, toituda tervislikult ja mitmekülgselt ning hoiduda suitsetamisest,” sõnas dr Abel.

Samuti puudub ravi, mille toel õnnestuks autoimmuunhaigusi välja ravida. Kaasaegne ravi on enamasti suunatud immuunsüsteemi liigse aktiivsuse allasurumisele ning tekkinud sümptomite leevendamisele.

“Näiteks võidakse immuunsuse ja põletikulise reaktsiooni pärssimiseks kasutada glükokortikoide, põletikuvastase toimega valuvaigisteid või bioloogilisi ravimeid.” Organkahjustuse sümptomite leevendamiseks võib olla vajalik näiteks hormoonravi (nt insuliin I tüüpi diabeedi või kilpnäärmehormoon autoimmuunse kilpnäärme põletiku puhul), kahjustunud liigese asendamine proteesiga või organi asendamine doonorelundiga (nt neer, maks, kõhunääre).

“Kindlasti on vajalik pöörata tähelepanu ka autoimmuunhaiguse diagnoosiga inimese vaimse tervise toetamisele,” lisas dr Abel.

Hetkel kasutusel olevad ravimid pärsivad organismi kaitsevõimet ka väliste tegurite või kasvajarakkude vastu. “Tuleviku olulisim perspektiiv oleks välja töötada efektiivsed meetodid mõjutamaks spetsiifiliselt ainult konkreetset autoimmuunhaigust põhjustavaid tegureid,” ütles ta lõpetuseks.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.