Kindlasti oled retseptiravimit välja ostes märganud, et mõnikord tuleb rahakotist välja käia suurem, teinekord väiksem summa. Ehkki viimane sõltub suuresti ka ravimi hinnast, mängivad siin olulist rolli ka haigekassa poolt hüvitatavate ravimite soodusmäärad.

Kuidas otsustatakse, milline soodusmäär ravimile kehtestatakse, selgitas haigekassa ravimite ja meditsiiniosakonna peaspetsialist Marta Danilov. 

Ravimi hüvitamine peab olema põhjendatud 

Selleks, et uue ravimi saaks üldse soodusravimite hulka määrata, peavad selle jaoks olema täidetud teatud tingimused. “Ravimil peab olema müügiluba ning ravimi müügiloa hoidjal ehk ravimitootjal peab olema valmisolek seda ravimit Eestis turustada, s.t ta peab olema valmis sõlmima hinnakokkuleppe, mis muu hulgas kohustab ravimitootjat piisavas koguses ravimivaru kohalikus hulgimüügilaos,” selgitas Danilov. 

“Müügiluba on soodusravimite loetellu saamise eelduseks ühest küljest seetõttu, et näitab ravimi kvaliteeti – selle protsessi käigus hinnatakse ravimeid väga põhjalikult ning tehakse kindlaks, kas ravimist saadav kasu ületab ravimi kasutamisega kaasnevad riskid ning teisest küljest näitab see ravimitootja valmisolekut ravimi turustamiseks antud riigis. Euroopa Komisjoni väljastatud müügilubade korral ei pea see alati paika,” selgitas Danilov. 

Lisaks peab ravimite loetellu kuuluv ravim olema patsiendi poolt iseseisvalt manustatav. “Ravimeid, mida peab manustama tervishoiutöötaja, on võimalik rahastada tervishoiuteenuste loetelu kaudu. Kui need eeltingimused on täidetud, siis on võimalik ravimitootjal taotleda ravimi lisamist haigekassa ravimite loetellu,” rääkis ta. 

Ent kuidas tehakse otsus, kas konkreetse ravimi hüvitamine haigekassa vahenditest on põhjendatud või mitte? Selleks on loodud 8-liikmeline ravimikomisjon, kes lähtub järgmistest kriteeriumidest: 

● vajadus ravimi järele, sh ravimi rahaline kättesaadavus ilma soodustuseta või madalama soodusmääraga; 

● ravimi tõendatud efektiivsus ning ohutus; 

● ravimi kuluefektiivsus (hinna ja efektiivsuse suhe, hinnataseme õigustatus); ● alternatiivsete ravimite või raviviiside olemasolu; 

● ravimi väär- ja liigkasutuse võimalikkus ja tagajärjed; 

● ravimi ratsionaalse kasutuse tagamise ning jaemüügi mahu usaldusväärse prognoosi võimalikkus;

● vastavus ravikindlustuse rahalistele vahenditele, sealhulgas põhimõte, et kulud ravimihüvitistele ei või ületada ravikindlustuse aastaeelarves 20% tervishoiuteenuse hüvitise kuludest. 

Omaosalus on vajalik ratsionaalseks tarvitamiseks 

Ent tagasi põhiküsimuse juurde: nimelt rahastab haigekassa ravimeid 50, 75, 90 või 100% soodusmääraga. Kust sellised määrad õigupoolest tulid ja miks on nad just sellised? 

Põhimõtteline poliitiline otsus, mis aastatuhande alguses tehti, oli Danilovi sõnul see, et ravimite kasutamisel peab inimesel olema teatav omaosalus, mis aitaks tagada, et ravimeid kasutataks ratsionaalselt. “Algselt kehtestati kõikidele loetelus juba olevatele ravimitele 50% soodusmäär. Lisaks pidid patsiendid kandma ka kulu, mis ühe retsepti korral ületas 200 krooni. Seda võib nimetada n-ö baassoodustuseks,” rääkis ta. 

Lisaks sai otsustatud, et kui haigus on krooniline, s.t patsient peab väga pika ajal jooksul ravimit iga kuu tarvitama, siis sellised ravimid peaksid olema kättesaadavad 75% soodusmääraga. “Väga raskelt haiged patsiendid muutusid tolle aja ravivõimaluste juures sageli töövõimetuks, mis vähendas nende võimalusi ravimite eest tasumisel veelgi ning seetõttu tehti raskete haiguste korral ravimid kättesaadavaks 100% soodusmääraga,” lisas Danilov. 

Selliselt ongi soodusmäärad Eestis paika jäänud. “Lisaks on haavatavamale sihtrühmale (kes suurema tõenäosusega palgatulu ei saa) tehtud täiendav soodustus, kus 75% soodusmäära asemel rakendub 90% soodusmäär,” märkis ta. 

2018. aastal reformiti oluliselt ka täiendava ravimihüvitise tingimusi ja süsteemi ennast. “Süsteemi mõte on tagada täiendav soodustus patsientidele, kellel kulutused ravimite ostmisel on keskmisest suuremad,” selgitas ravimite ja meditsiiniosakonna peaspetsialist. Danilovi sõnul käivad arutelud veelgi paremini sihitud soodustuste võimaldamiseks patsientidele, kelle sissetulekud on väiksemad. 

Eestlaste teadlikkus võiks olla parem 

Ent kui arusaadavad on ravimite soodusmäärad tavainimestele, kes apteeki retseptiravimi järele lähevad? Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi juhataja ning sotsiaalfarmaatsia kaasprofessori Daisy Volmeri sõnul kuuleb proviisor ravimi hinna või soodusmääraga seotud küsimust vähemalt kord päevas või isegi rohkem. 

“See sõltub väga palju patsiendist – mõni on oma haigusest ja ravimite maksumusest väga hästi teadlik, teisele tuleb natuke rohkem selgitada. Inimene ei pruugi väga hästi aru saada, millise soodustuse alla ta liigitub – see sõltub patsiendi vanusest, konkreetsest haigusest ja summast, mille eest ta igal aastal ravimeid ostab, mistõttu võib olla keeruline kõigest täielikult aru saada,” selgitas ta.

Samuti valmistavad patsiendi jaoks tihtipeale segadust ravimite piirhinnad. “Kui inimesele öeldakse, et tema ravim on 50% soodustusega, kiputakse automaatselt arvama, et see on ravimi hinnast. Tegelikult tuleb mängu piirhind, millest see 50% kompensatsioon tuleb, lisaks ka patsiendi omaosalus (2,50 eurot). Just sellest mehhanismist ei pruugi suur hulk patsiente tihtipeale aru saada,” rääkis ta. 

Daisy Volmeri sõnul on ta apteegipraktikal viibinud üliõpilastelt saanud tagasisidet, et hoolimata erinevatest teavituskampaaniatest on enamik Eesti patsientidest endiselt originaalravimi usku. “Millegipärast arvatakse, et see ravim, mis on kallim, on kindlasti kvaliteetsem – inimesed on valmis maksma mitu korda rohkem, et hoiduda geneerilisest ravimist,” märkis ta. 

Kuidas siis eestlaste teadlikkust ravimitest parandada? Siinkohal mängib olulist rolli otsekontakt oma raviarstiga. “Väga oluline on selgitada patsiendile, milline ravim võiks temale kõige sobivam olla, ning rõhutada, et ravimi hind üksi ei ole määrav – kui ravimil on Eestis olemas müügiluba ja ta on soodusravimite loetelus, on tagatud ka tema kvaliteet, ohutus ja tõhusus,” rääkis Volmer. 

Samuti saab alati kõigi küsimustega pöörduda apteekri poole. “Apteek on kindlasti see koht, kust võiks küsida ravimite ja nende hindade kohta – apteeker saab seda infot patsiendile jagada ning teda kõige paremini nõustada. Kõige tõhusam meetod ongi otsekontakt patsiendiga – teavituskampaaniaid võib teha erisuguseid, kuid on selge, et kõige rohkem mõtleb inimene ravimitele ja nende hinnale siis, kui see teema teda puudutab,” sõnas ta lõpetuseks.