Veri annab inimese tervisliku seisundi kohta väga palju informatsiooni. Ent kas oled kunagi mõtisklenud, miks võetakse vereproovi just sealt, kust seda võetakse?

Erinev veri, erinev informatsioon

Veresooni on inimese kehas kolme põhilist liiki: arterid, veenid ja kapillaarid. Kui tekib vajadus teha vereproov, võetakse verd eesmärgist lähtuvalt ühest eelnimetatud veresoonest. Kõige laiemalt kasutatakse proovide jaoks venoosset verd, mis nagu nimigi ütleb, tähendab vereproovi võtmist veenist. Kuid verd võetakse ka kahest teisest kohast: kapillaarvere saab kätte sõrmeotsast ning üksikutel juhtudel võetakse verd ka arterist.

Erinevast kohast võetud verest saab erinevat informatsiooni. Sõrmeotsast võetud kapillaarveri sobib hästi näiteks kolesterooli ja veresuhkru määramiseks või mõne muu näitaja esmaseks hindamiseks, seda tehakse kas perearsti juures või doonorvere esmase sobivuse hindamisel. Kui eesmärk on lasta verd laboris analüüsida, eelistatakse selleks eeskätt veenist võetud verd.

Veenist ja sõrmeotsast võetud veri võivad koostiselt erineda — sõrmeotsast võetud veres võib sisalduda näiteks koevedelikku, mis verd omakorda lahjendab ja analüüside tulemusi mõjutab. Lisaks säilib kapillaarveri venoossest verest oluliselt kehvemini ning võib kiiresti hüübida, mistõttu on põhjalikumate analüüside jaoks sellest vähe kasu.

Miks just vasaku käe neljas sõrm?

Ent miks võetakse kapillaarverd ikkagi sõrme otsast, sealjuures just vasaku käe neljandast sõrmest või vahel ka kolmandast? Miks mitte näiteks pöidlast või teistest sõrmedest? Põhjuseid selleks on mitu.

Vasakut kätt eelistatakse paremale, kuna suurem osa inimesi on paremakäelised ning kasutab vasakut kätt igapäevategevustes vähem. Kuna neljas sõrm liigub teistest sõrmedest vähem, paraneb ta kiiremini, vähendades seeläbi infektsiooni tekke riski. Samuti sobib neljas sõrm vereprooviks kõige paremini, sest selle sõrme lõpplüli on vähese kasutuse tõttu teistest oluliselt pehmem ning vereproovi võtmine on tänu sellele lihtsam ja valutum.

Sõrmeotsast vere võtmisel on veel üks lihtne põhjus: nii on kõige mugavam. Sõrmed pole inimesel tavaliselt riiete all peidus ning selle asemel et näiteks näopiirkonda torkida või paluda patsiendil riideid vähemaks võtta, saab kapillaarvere kõige lihtsamini just sõrmeotsast kätte.

Et verd saaks põhjalikumalt analüüsida, on vaja, et see ei puutuks proovi andmisel kokku hapniku ning nahal olevate bakteritega. Selle vältimiseks võetakse tihti verd otse veresoonest, milleks on tavaliselt veen. Veeniverd võetakse enamjaolt küünarlohu piirkonna keskmisest soonest. Ent veenid on inimese kehal näha ka mujal, seega miks just sealt?

Üheks põhjuseks on ka siin mugavus: käise saab kergelt ja kiiresti üles rullida ning nii pääseb vajalikule piirkonnale kõige paremini ligi, ilma et peaks riideid eemaldama või asendit muutma. Ent see pole ainus põhjus.

Olgu öeldud, et mida lähemal on veresoon nahale, seda vähem valu nõelatorge patsiendile teeb. Küünarlohu keskmine veen on tavaliselt teistest suurem ning kuna asub nahale lähedal, siis on see ka selgemini märgatav ning fikseeritud asendis, mistõttu pääseb talle kõige paremini ligi.

Alternatiivina saab verevõtukohana kasutada ka küünarvarre seesmise pinna-, randme ja käeseljaveene, samuti on veeniverd võetud jalapiirkonnast, ent see on tavaliselt ebamugav nii proovi andjale kui verevõtjale. Seetõttu on küünarlohk veenivere võtmiseks kõige kindlam ja mugavam viis.

Arteriaalne veri vajab oskusi

Harvadel juhtudel võetakse vereproov ka arterist. Seda tehakse siis, kui on vaja mõõta vere omadusi, mida venoossest verest ei leia. Kuna arteriaalne veri on väga hapnikurikas, siis üldjuhul tehakse seda selleks, et hinnata vere happe-aluse tasakaalu või veres sisalduvaid gaase.

Arteriaalset verd võetakse tavaliselt randmest, mis on verevõtmise jaoks soovituslik esimene valik. Kuna arterist vereproovi võtmine on pigem harv nähtus, nõuab see tegijalt kindlat kätt ja oskusi.

Arteriaalse vere proovivõtmist peetakse ka teistest valusamaks, kuna arterite seinad on seal voolava vere rõhu tõttu paksemad ning samuti pole arterid nahapinnale nii lähedal kui veenid. Need on ka peamised põhjused, miks laborianalüüside jaoks eelistatakse alati pigem veeniverd.