Targa patsiendi blogi

mRNA vaktsiin ei sündinud paari kuuga. Selleks läks mitukümmend aastat

Kes oleks osanud arvata, et sellest saab meie uus reaalsus? Või veel: et just selle teadlase elutöö saab aluseks maailma ajaloo kõige edukama vaktsiini loomisele?Foto: Shutterstock

Iga suure laevaga kaasnevad karjuvad kajakad ning mRNA sünd ei ole siinkohal erand. Kui levinud eksiarvamuse kohaselt loodi uuenduslik koroonavastane vaktsiin paari kuuga, siis selle tegelik sünnilugu ulatub juba paarikümne aasta taha ning saab alguse naisest, kes suuresti vaid üksinda oma töö tähendusse uskus.

Esialgne idee tundus hullumeelne

mRNA saamislugu ei pärine sugugi sellest sajandist, vaid ulatub ligi 30 aasta taha, mil Ungari päritolu biokeemik Katalin Karikó ragistas ajusid tol ajal pea hullumeelse idee kallal. Tema ja immunoloog Drew Weissman olid veendunud, et mRNA peidab tohutut potentsiaali, ravimaks keerulisi ja seni puuduliku või suisa olematu raviga haiguseid.

Siiski tundus idee molekulidest, mis annaksid rakkudele juhendi organismis uue valgu valmistamiseks, teadusmaailmale tol hetkel liiga hullumeelne – loodetud auhindade asemel tõi see Karikó jaoks kaasa tupiku ning teadustöö jätkamiseks vajalikust rahastusest ilmajätmise.

Sellest laborist saab tulevikus muuseum

2013. aastal lahkus Katalin Karikó Pennsylvania ülikooli laborist viimast korda. Tema ülemusel polnud siis veel aimugi, kui suur viga oli lasta teadlasel lahkuda. Naine ei tundnud kahjurõõmu seoses tulevikuga BioNTechis – biotehnoloogiaettevõttes, mida paljud seostavad elupäästva vaktsiiniga, kuid mis oli siis veel alles lapsekingades. Selle asemel ütles naine ülemusele täieliku enesekindlusega: “Sellest laborist saab tulevikus muuseum. Ärge puutuge seda.”

Veel vähem kui 10 aastat tagasi olid sellised laborid inspiratsiooniks kassahittidest linateostele või menukatele romaanidele sajanditagusest gripiepideemiast. Kes oleks osanud arvata, et sellest saab meie uus reaalsus? Või veel: et just selle teadlase elutöö saab aluseks maailma ajaloo kõige edukama vaktsiini loomisele?

Karikód ei huvitanud kuulsus või auhinnad, ehkki mõningaid ta siiski oma elu jooksul saanud oli. Siiski tundis ta rõõmu sellest, et unistusest oli saanud reaalsus – tema hinnangul mõõdetakse teadusliku töö väärtust selle tegeliku mõjuga. Tänaseks on ta näinud, kuidas see täide läks.

Aastatepikkune töö viib sihile

Karikó tegevust saatis 90ndatel ebaõnn ning võib öelda, et tema uurimistöö oli oma ajast ees – katsetused, mida ta mRNA võimaluste väljaselgitamiseks teha soovis, ei pälvinud rahalist toetust ei valitsuselt ega eraettevõtetelt, samuti nappis teadlasel kolleegide toetusest.

Paberil näis kõik ju loogiline. Ka looduses toetub organism miljonitele pisikestele valkudele ning kasutab mRNAd selleks, et öelda rakkudele, milliseid valke nad tootma peavad. Põhimõtteliselt kujutas mRNA endast sama protsessi “kaaperdamist” selleks, et kasutada seda näiteks vaktsineerimiseks, haruldase haiguse ümberpööramiseks või ka näiteks kahjustatud kudede parandamiseks.

Katsetused õnnestusid 1990. aastal isegi hiirte peal. Karikó soov oli viia asi kaugemale, kuid lahendamist vajas probleem: nimelt on sünteetiline RNA organismi loomuliku vastupanuvõime suhtes väga haavatav, mis tähendab, et suure tõenäosusega hävitab organism selle enne, kui see rakkudeni jõuab, või tekib soovimatu immuunreaktsioon.

1995. aastal oli Karikó teel täisprofessori ametikoha poole, kuid kuna mRNA uuringutega seotud töö toetuseks raha ei laekunud, ei näinud ülikool mõtet ka seda toetada. Nii langes naine tagasi teadusakadeemia madalamatele tasanditele ehk sinna, kust kunagi alustas.

“Tavaliselt jätavad inimesed sel hetkel lihtsalt hüvasti ja lahkuvad, sest see on niivõrd õudne,” on Karikó meenutanud. Lisaks tööalastele muredele tabasid Karikód samal aastal ka eraelulised probleemid: tal kahtlustati vähki ning abikaasat, kes pidi parasjagu lahendama probleeme viisaga ning oli seetõttu Ungaris lõksus, polnud naise kõrval rasketel hetkedel toetamas.

Mõistagi mõtles naine ka millelegi muule keskendumisele. “Ma arvasin, et järsku ma pole piisavalt hea või tark. Aga üritasin endale sisendada, et kõik, mis vaja, on mul olemas, pean lihtsalt paremaid katsetusi tegema,” ütles ta.

Väikesed avastused viivad suurte tegudeni

Paistab, et vaja läks vaid natuke rohkem aega: pärast kümmet aastat katsetusi ja ebaõnnestumisi avastasid Karikó ja tema pikaajaline “kaasosaline” Drew Weissman mRNA kauaoodatud Achilleuse kanna. Selleks, et organism ei hakkaks mRNA vastu sõdima, oli tarvis lihtsalt vahetada välja vaid üks “rehv” – nii loodi teadlaste poolt hübriid-mRNA, mis sai organismis hiilida rakkudesse, ilma et viimane end selle eest kaitsma peaks.

Seda avastust on alates 2005. aastast kirjeldatud väga paljudes teadusartiklites. Ehkki Weissmanni sõnul ei tehtud sellest alguses suurt numbrit – mis seal salata, teadusmaailma reaktsioon oli põhimõtteliselt olematu –, oli see esimeseks nurgakiviks kõigele sellele, mis järgnes hiljem ning millest on tänaseks saanud ajalugu. Koroonapandeemia on mRNA kallal tehtud uuringute vajalikkuse lõplikult ära tõestanud.

Siiski ei piirdu mRNA mõju Karikó ja Weissmani jaoks ainult vaktsiinidega. Töö käib juba järgmiste teadusprojektide kallal, kus mRNAs nähakse tohutut potentsiaali. Väga suur osa Karikó päevast läheb ka vaktsiiniskeptilistele inimestele vastamisele, kes otse tema poole pöördunud on. “Teadlasena pead mõistma, et oled ühtlasi ka tõlk,” märkis ta.

Seega tõestab mRNA juhtum, et tasub unistada suurelt ning hoida kinni sellest, millesse usud – vastasel juhul võiksime praegu vaid ette kujutada, milline oleks pandeemia praegune olukord maailmas.

Artikli kirjutamiseks kasutatud materjalid:

The Scientist Who Saved the World

The story of mRNA: How a once-dismissed idea became a leading technology in the Covid vaccine race

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.