Küllap oled elu jooksul mõnelt suurürituselt või valjult kontserdilt koju naastes tundnud kõrvades vilinat või kuminat, mis paari tunni või päeva möödudes tasapisi hajub. Kõrvakuulmise pealtnäha iseeneslik paranemine on aga väga laialt levinud eksiarvamus – audioloog Maris Kruusmaa sõnul jääb valju müra keskel viibimisest pöördumatu jälg, mis omakorda võib viia kuulmishäire, aga ka mõne muu tõsise terviseprobleemi väljakujunemiseni.

Kuulmiskahjustus on peidetud kahjustus

Vaatame alustuseks laiemat pilti: WHO prognoosib, et aastaks 2050 on kuulmislangus välja kujunenud umbes 2,5 miljardil inimesel üle kogu maailma, kellest omakorda 700 miljonit vajavad ühel või teisel viisil tervishoiusüsteemi abi. Veelgi enam: et pidev kokkupuude mürarikka keskkonnaga võib suurendada erinevate vaimsete ja füüsiliste häirete, sealhulgas südame-veresoonkonna haiguste, une- ja ainevahetushäirete või depressiooni väljakujunemist, mõjutab kuulmiselundi heaolu inimese tervist rohkem, kui sageli ekslikult arvatakse.

Kuid kui silmade ja naha kaitsmine päikesekiirguse eest on justkui iseenesestmõistetav, siis miks me kõrvade heaolule nii vähe tähelepanu pöörame? Audioloog Maris Kruusmaa sõnul on üks põhjustest kindlasti see, et kuulmiskahjustus on n-ö peidetud. “Me ei tunneta seda, kui see tekib. Päikesepõletus seevastu võib sama päeva õhtul end kibedalt meelde tuletada,” selgitab ta.

Tõsiasi, mida inimesed enesele sageli ei teadvusta, peitub sõna otseses mõttes kuulmiselundi sisemuses: nimelt on inimesel sündides vaid kindel kogus rakke, mis saavad müra, haiguste ja vanuseliste muutuste mõjul aja jooksul kahjustada või hävinevad täielikult. Ja ehkki võiks arvata, et kontserdijärgne kumin või vilin läheb mööda ja kõrv paraneb iseenesest – need rakud ei taastu ja neid ei saa vahetada või parandada.

Ligihiilivat kuulmishäiret hakatakse tajuma sõltuvalt individuaalsetest eripäradest. “Mõni võib tajuda, et midagi on valesti, juba siis, kui vaid väike kogus rakke on kahjustada saanud, teine aga alles siis, kui juba 50% või rohkem,” räägib audioloog.

Kuivõrd igasugune akustiline trauma ehk kokkupuude valju müraga kahjustab mingit hulka rakke, tekib mürarohkes keskkonnas viibimine ajutist kuulmislangust ja ajutist tinnitust. “Sõna “ajutine” on aga seal eksitav, kuna viitab ainult sümptomile. Isegi kui järgmiseks päevaks on sümptomid (tuhm kuulmine, kõrvavile, kumin kõrvus) ära kadunud, siis kahjustus rakkudesse jääb ikka alles,” ütleb Kruusmaa.

Just see tegur võibki tekitada eksitava turvatunde, nagu kõrvade kahjustus poleks midagi püsivat, kuna mida suuremaks rakkude kahjustus aja jooksul läheb, seda suurema tõenäosusega jäävad sümptomid püsima. Sellest annavad reeglina märku püsiv või sagedasti esinev kõrvavile või -kohin ehk teisisõnu tinnitus, aga ka tekkivad kuulmisraskused.

Mida kauem valju müra keskel viibitakse, seda suuremad on tagajärjed

Ent mida püsiva kuulmiskahjustuse all õigupoolest mõistetakse? Nimelt sõltub selle väljakujunemine suuresti mürarikkas keskkonnas viibimise ajast: mida kauem valju müra keskel viibitakse, seda suurema tõenäosusega kahjustus tekib. Valju müra all peetakse silmas rohkem kui 85 dB valjusega helisid. “Kui jalutada lühiajaliselt tänaval mõõduka müra sees, siis see ei vaja kaitset. Kui töötada päev läbi sellise mõõduka müra (~65–85 dB) sees, siis see mõjub kuulmissüsteemile juba kurnavamalt.”

Sellisel juhul vajavad kõrvad vastavate kaitsevahendite abi, olgu nendeks spetsiaalsed kõrvaklapid või -tropid. “Müra suhtes on kõige haavatavamad kõik inimesed, kes töötavad igapäevaselt selle sees – näiteks tööstuses, ehituses või meelelahutusasutustes –, kuid ka need, kes töötavad regulaarselt mõõduka müra sees – kooli- ja lasteaiaõpetajad, kaubanduses töötavad inimesed, juuksurid, tänavamüras või lennukis töötavad inimesed,” tõi ta erinevaid näiteid.

Kuivõrd kuulmiskahjustuse tekkimise tõenäosus sõltub mürarikkas keskkonnas viibimise pikkusest, on erineva kõvadusega helidel soovituslik aeg, mida ei tohiks võimalusel ületada. “Detsibelli puhul on tegemist logaritmilise skaalaga: kuna helilaine jõud kahekordistub iga 3 dB helitugevuse tõusuga, siis see aeg, kui kiiresti püsib kahjustus tekib, lüheneb väga kiiresti,” märgib Kruusmaa.

Kui viibida kontserdil, kus keskmine helitugevus on 100 dB, rohkem kui 15 minutit, saavad kõik ilma kõrvatroppideta külastajad endale mingis ulatuses kõrvas asuvate rakkude kahjustuse. “Mida rohkem sellist kahjustust aja jooksul tekib, seda kiiremini tekivad ka püsivad kuulmishäired nagu tinnitus, kuulmislangus või helitundlikkus. Mõnel inimesel võivad püsivad häired tekkida juba ka ühe sellise kogemuse järgselt,” sõnas Kruusmaa.

Kõrvad vajavad kaitsmist ainult valju müra eest. “Meil ei peaks tekkima soov kaitsta oma kõrvu ka igapäevaseid toimetusi tehes, kuna kuulmissüsteem peab puutuma kokku erineva tugevusega helidega – välja arvatud väga tugevad helid, mis tekitavad kuulmiskahjustust juba sekundite ja minutite jooksul. Liigne kõrvade kaitsmine igapäevaseid toimetusi tehes võib teatud probleeme hoopis ise kaasa tuua, näiteks viia helitundlikkuse süvenemiseni,” sõnab audioloog.

Kas kõrvaklapid teevad kuulmisele karuteene?

Üheks ülemaailmseks murekohaks on, et kõrvaklappidega valju muusika kuulamine on suurendanud kuulmiskahjustuse esinemist noorte seas. Seda ei seostata audioloogi sõnul ainult kõrvaklappide kasutamise, vaid ka muu meelelahutusmüraga nagu kontserdid, ööklubid ja spordiüritused. Kruusmaa sõnul pole aga kõrvaklapid üdini halvad – neid tuleks kasutada mõistuspäraselt.

Kuivõrd tööstusmüra on aja jooksul õpitud paremini reguleerima ja kontrollima, on audioloogi sõnul suuremaks probleemiks meelelahutusüritustest tekkiv müra, kus inimesed viibivad vabatahtlikult ning mõtlevad kuulmise kaitsmise olulisusele väga harva.

“Kõrvaklappide puhul kehtib samasugune mürakahjustuse tekke põhimõte nagu ka tööstus- või meelelahutusmüra puhul: mida valjem on heli, seda lühemalt tohiks seda kuulata. Kõrvaklappide puhul soovitatakse meeles hoida 60:60 reeglit, mis tähendab, et kõrvaklappe tohiks kasutada 60 minutit järjest 60%-lise helitugevusega ning seejärel võiks kõrvadele puhkust anda,” ütles ta.

Esimesena kaovad kõrvust kõrged helisagedused

Sõltuvalt, mis on kuulmiselundi kahjustuse põhjuseks, võib tekkinud kuulmislangus avalduda erinevalt. Müra puhul tekib kahjustus sageli tasapisi – välja arvatud püssipaugu, plahvatuse või muu väga tugeva heli korral, kus tuntav kahjustus tekib koheselt.

Mürakahjustuse puhul saavad Kruusmaa sõnul sageli esimesena “pihta” kõrgete helisageduste kuulmise eest vastutavad rakud, mistõttu muutuvad just kõrgemad toonid raskesti kuuldavamaks. “Kõige selgemalt avaldub see kõne puhul, kuna kõrgete toonide abil kuuleme kõnes konsonante,” lisab ta.

Ajaga muutub inimeste kõne niisiis vähem selgemaks ning inimesele hakkab tunduma, justkui teised inimesed mõmiseksid või on nende diktsioon järjest halvenenud. Kõige rohkem avalduvad probleemid müra sees viibides. “Kodus võib tunduda, et televiisor peab olema järjest tugevamini, teatris on järjest raskem kõnest aru saada, telefoniga rääkimine on keerulisem,” tõi Kruusmaa erinevaid näiteid. Kuivõrd inimene ise võib olukorraga kiiresti harjuda ning raskused tekivad reeglina tasapisi, võib juhtuda, et raskuseid märkavad esimesena hoopis pereliikmed või lähedased.

Kuulmislanguse ja erinevate kuulmiselundiga seotud probleemidega tegeleb vastav tervishoiuspetsialist ehk audioloog või kõrva-nina-kurguarst. Ehkki seisund on enamasti püsiv, leidub Kruusmaa sõnul juhtumeid, kus mõne haiguse tõttu tekkinud kuulmislangust on võimalik raviga leevendada. 

“Müra tõttu tekkinud kuulmiselundi kahjustus on püsiv ning audioloog seda n-ö välja ravida ei saa,” kinnitab ta. Kuulmislanguse puhul leidub tema sõnul kvaliteetseid kuuldeaparaate, millega igapäevast toimetulekut parandada, kuid siiski tuleb arvestada, et need ei taasta kunagi täielikult nn loomulikku kuulmist.

Kruusmaa sõnul on väga tähtis just probleemi ennetada, kuna ühegi audioloogi soov ei ole kedagi hirmutada. “Meie kuulmismeel on nii väärtuslik ning vajalik väga paljudes igapäevastes olukordades. Sageli saadakse sellest aru alles siis, kui kuulmine hakkab kaduma. Me saame ise väga palju ära teha selleks, et nautida head kuulmist ka aasta(kümne)te pärast,” ütleb ta lõpetuseks.