Pole saladus, et tõeliselt tubli tööloom teenib töökaaslastelt, ülemuselt kui ka ühiskonnalt sageli ülistavaid plusspunkte, seda enam, et küsimus “kuidas ta küll jõuab?!” sisaldab eneses korraga nii kaasteeliste imetlust kui ka kiidusõnu. Kui aga seesama töörügaja järsku varasemaga võrreldes sama efektiivselt töötamast lakkab, on küsimusi rohkem kui vastuseid.
Läbipõlemine võib ligi hiilida, ilma et selle kohalolu päriselt teadvustataks. Siiski on tekkinud probleemiga võimalik tegeleda ka siis, kui tundub, et töökuhi on nii suur, et põgenemiseks on juba liiga hilja. Psühholoogi ja koolitaja Pärtel Poopuu sõnul ei tohiks ükski inimene end defineerida vaid läbi töö, kuna sellel võivad olla ohtlikud tagajärjed.
Stress ei tähenda ilmtingimata läbipõlemist. Kuidas defineerida läbipõlemist, mis sellele viitab?
Läbipõlemise all mõistetakse füüsilise ja vaimse kurnatuse seisundit, mis tekib kroonilise stressi tagajärjel. On aga mõistetav, et iga inimene kogeb aeg-ajalt stressi ning ka stressitaluvus on inimeseti erinev. Küll aga tasuks mõelda, et mis see stress siis õigupoolest on – nimelt defineeritakse stressi kui emotsionaalset kogemust, mille korral inimene tajub, et olukorra nõudmised ületavad isiklikke ressursse.
See tähendab, et kaalukausil on kaks poolt. Nõudmiste kaalukausil võib näiteks olla see, et tööd on väga palju, töö on pingeline või emotsionaalselt kurnav, tööülesanded on ebaselged, tööalaselt on liiga palju vastutust või kohustusi. Nõudmiste koha pealt on just subjektiivne kontrollitaju nende üle väga oluline stressi tekkimist mõjutav faktor.
Teisel kaalukausil on aga isiklikud ressursid – kuidas ma varasemates sarnastes pingeolukordades olen toime tulnud, mis on minu probleemilahendusoskused, kui optimistlik ma olen, kas ja kui palju oskan abi küsida, kui palju kontrolli oman töökeskkonna üle ja kui psühholoogiliselt vastupidav ma olen. Ehk siis läbipõlemine tekib siis, kui nõudmised on pikemat aega ületanud inimese isiklikke tööga toimetuleku ressursse.
Kõigil on tööl aeg-ajalt raskeid hetki. Ent millal läheb asi tõeliselt hapuks ning tegemist võib olla just läbipõlemisega?
Läbipõlemine on sündroom, millel on kolm põhilist sümptomit. Esimene on emotsionaalne ja füüsiline kurnatus, kus inimese meeleolu on langenud, esineb jõuetust ja lootusetust, puhkamisel ei toimu taastumist ja hommikul ärgates on ikka väsinud olla, motivatsioon on samuti juba madal ja meeleolu on üldiselt depressiivne.
Teiseks sümptomiks on küünilisus – inimene ei hooli enam oma tööst ja kolleegidest või klientidest ega võta enam nii palju vastutust. Sageli on tal oma projektidest või ülesannetest ükskõik. Ja kolmandaks sümptomiks on enesetõhususe ja -kindluse vähenemine, mis võib olla vaadeldav nii objektiivse kui subjektiivsena. Ühest küljest võib inimene ise tunda, et ta ei saa oma tööga hakkama ning teeb seda halvemini kui varem, teisest küljest antaksegi näiteks vahetult juhilt tagasisidet, et inimese tööga ei olda enam rahul.
Meie ühiskond kipub raske töö tegemist sageli ülistama, ka meie kirjanduses on sellele palju viiteid. Kas selle tõttu, et “töö peabki raske olema”, on meil palju just neid inimesi, kes ei soovi läbipõlemist enesele tunnistada?
Läbipõlemisel võib eristada tegelikult kuute erinevat faasi. Mida varem inimene aru saab, kui läbipõlenud ta on ning millisesse faasi ta on endaga jõudnud, seda lihtsam on tegeleda ka hilisemate tagajärgedega.
Esimeses faasis on inimene mõistagi väga tubli ja ambitsioonikas ning võtab endale hästi palju tööülesandeid – psühholoogina olen sageli täheldanud, et see tuleneb sageli kas madalast enesehinnangust või perfektsionismist ja liigsest nõudlikkust iseenesele, mistõttu inimene tunneb, et ta ei ole kuidagi piisav, kuid samas soovitakse enesele tõestada, et see ikka ei ole nii. Läbi raske töö saab inimene justkui valideeringu, et ta siiski saab elus hakkama. Siis aga juhtub, et neid projekte ja kohustusi on nii palju, et järsku on raske kõigega toime tulla – ja saadakse uuesti kinnitus sellele, et ikkagi ei olda kuidagi piisavad ja kuri nõiaring hakkab otsast peale.
Teises faasis, kus on enesele võetud väga palju kohustusi, jäävad selle tõttu rahuldamata inimese baasvajadused – tasapisi hakatakse une arvelt tunde näpistama, jäetakse söögikordi ja trenne vahele, samuti kannatavad sotsiaalse suhted.
Kolmandas faasis hakatakse muudatusi tegema oma väärtussüsteemis – tegeletakse ainult tööasjadega ning võetakse seda kui ülimat väärtust. Järsku ei olegi lähedased enam nii tähtsal kohal, trenn ja uni ei oma samuti mingit tähendust ning inimese aeg kulub seeläbi ainult töö tegemisele.
Kõige selle mõjul hakatakse neljandas faasis kõigest muust täielikult võõranduma. Kuna töökuhi on nii suur, hiilib tasapisi ligi ka lootusetuse tunne. Seega mõeldakse järjest rohkem, kuidas selle kõigega ikka hakkama saada, sest koorem, mida õlgadele võeti, on tohutu suur. Kusjuures siin faasis võib täitsa mõistlik toimetuleku strateegia mõnikord olla nii-öelda päev korraga võtmine.
Viiendas faasis hakkabki tasapisi kohale jõudma, et midagi on ikka väga valesti, mistõttu tekib muserdumine ja masendus, energiat ei ole, meeleolu langeb, motivatsioon töö tegemiseks kaob ning sisuliselt sarnaneb see seisund väga palju depressioonile.
Kuuendaks faasiks on täielik vaimne ja füüsiline kurnatus, kus inimene pole enam võimeline keskenduma ega füüsiliselt ja vaimselt tööd tegema ning on langenud väga suurde auku. Siin faasis võivad esineda ka suitsiidsed mõtted.
Tähtis on teada, et igas faasis on võimalik midagi ette võtta. Kui inimesel on palju tööülesandeid, õnnestub need ehk jagada prioriteetsemateks ja vähemtähtsateks või delegeerida kellelegi teisele. Järsku tegeletakse juba praegu mõne projektiga, mis tegelikult vajaks tähelepanu alles paari kuu pärast? Kas on võimalik mõnedele kohustustele hoopiski “ei” öelda? Alati on võimalik olukorda parandada. Kõige tähtsam on niisiis aru saada, mis täpsemalt probleeme põhjustab ja kus läbipõlemise faasis ollakse.
Kas läbipõlemine on nn tubli inimese sündroom või saab see tekkida ka inimesel, kelle töökoormus on tegelikult igati mõistlik?
Kindlasti võib iga inimene läbipõlemist tunda, kuna faktoreid, millest see sõltub, on tegelikult väga palju – näiteks võivad vahetud juhid olla liiga nõudlikud või esineb perekonnas suuri raskusi, võetakse lisakohustusi ja palju muud. Igal inimesel on erinev koormustaluvus, seega on see inimeseti väga erinev.
Aga kui me räägime läbipõlemisest, siis ei ole see vaid indiviidiga seotud probleem. Palju sõltub ka töötaja ja töökoha omavahelisest suhestumisest, kuna töötaja ja töökoha koosmõjul kujuneb nii töökoormus, kontroll töö üle, kolleegide ja juhi toetus, õigluse ja turvatunne, aga ka ettevõtte väärtused. Neid aspekte saab mõjutada organisatsioon tervikuna, tiim või ülemus. Seega on siin erinevaid tasandeid. Otsese juhina on näiteks oluline töötajate käest küsida, et mida nad vajavad, et töökeskkond oleks vähem pingeline. Kas uus lauatennise laud on ikka see, mida töötajad tegelikult vajavad?
Läbipõlemine ei ole vaid tunne. Mis on halvim, mis läbipõlemisega kaasneda võib?
Füüsiline ja vaimne kurnatus ei ole kindlasti naljaasi ning läbipõlemise puhul ei piisa sageli ühest-kahest kuust, et sellest taastuda. Võib minna aasta-kaks, et töövõime ja usk endasse taastuks. Samuti võib krooniline stress viia immuunsüsteemi nõrgenemiseni ja sellest tingitud suuremate füüsilise tervise probleemideni. Olukorras, kus inimene on sisuliselt vaimselt ja füüsiliselt kokku kukkunud, võib tagajärgedega tegelemine võtta aga mitmeid aastaid.
Kui töö on ainus väärtus inimese elus, siis on tema emotsionaalne seisund väga palju mõjutatud sellest, kuidas tal parasjagu tööl läheb. Unustatakse aga ära kõik teised rollid või võimalused, läbi mille end defineerida saab. Järsku ma ikkagi olen lisaks tublile töötajale ka hea kaaslane, suurepärane lapsevanem või sõber, tubli vabatahtlik? Rõhutan veelkord, et igas staadiumis on võimalik väga palju ära teha, et inimene järgmisse faasi ei jõuaks.
Väga oluline on hoida tugevat vaimse tervise vundamenti: uni, toitumine ja liikumine peavad olema korras. Võta aega sotsiaalseteks suheteks ja vajadusel ventileeri lähedastele, mitte ära hoia kõike enda sees. Ka viiendas ja kuuendas faasis on võimalik kindlasti abi otsida: depressiooni ja muude vaimsete probleemide puhul pole spetsialisti poole pöördumine või haiguslehe võtmine enam ammu tabu.
Sageli märkavad läbipõlemise sümptomeid ka kodused või kolleegid, kuid takerduvad, sest inimene ei taha abi ja tal on niigi palju kohustusi. Kuidas läbipõlemise äärel olevat inimest aidata?
Väga tähtis on hoiduda millegi pealesurumisest, pigem võiks astuda ukseavaja rolli: näiteks öelda, et inimene näeb väsinud või kurb välja ning küsida kas ta sooviks seda arutada. Samuti saab rahulikult kirjeldada, milliseid negatiivseid muutusi teise juures viimasel ajal on tähele pandud, ning väljendada oma muret teise suhtes.
Inimene, kellel on esmased läbipõlemise sümptomid, saab ka ise väga palju ära teha, et läbipõlemist ennetada. Kindlasti soovitan alustada hommikut mõne meeldiva rahustava tegevusega, mediteerida, lugeda midagi endale meelepärast või lihtsalt olla hetkes ja näiteks jälgida, kuidas lumi akna taga langeb. Abi võib olla ka lühikeste pauside võtmisest tööajal, et teha mõni lõdvestusharjutus või suhelda kolleegiga. Väga tähtis on seada endale konkreetsed piirid, mis kell või kui kaua tööd tehakse, kuna tegeletakse hobidega, millised on nädalavahetuse plaanid. Kui ma planeerin, et lähen õhtul jalutama, siis ma teen seda suurema tõenäosusega kui siis, kui seda plaani pole võtnud.
Võib-olla kõige olulisem on olla mitte liiga enesekriitiline – mõtle, mida ütleksid või soovitaksid teha oma heal sõbral, kui ta oleks sarnases olukorras. Enese vastu sõbralik olles on võimalik endale ka puhkamist lubada ja niiviisi suuremate probleemide teket ära hoida.
