Igaühele, kes mõnda ravimit elu jooksul tarvitama on pidanud, peaks kõlama tuttavlikult järgmine stsenaarium: avad hoolsalt ravimikarbi, leiad sealt lisaks ravimitele eest infolehe, mille eeskujulikult lahti voldid ja läbi loed, ent kui seda tagasi kokku panema hakkad, jääd lootusetult hätta, kuna infoleht ei allu enam voltimise seaduspäradele.

Eelnevalt kirjeldatud sündmustik tundus vahest liigagi optimistlik — kahjuks on karm reaalsus, et infoleht mõjub inimesele pigem tarbetu paberilipikuna ning lõpetab seetõttu teekonna sageli prügikastis või ravimisahtli põhjas teiste omataoliste vahel. Kuidas ikkagi tuleks infolehega ümber käia?

Standard paigas

Infolehe funktsioon peaks olema igati arusaadav: anda informatsiooni antud ravimi kohta, informeerida võimalikest kõrvaltoimetest ning juhendada inimest ravimi tarvitamisel.

Roche Eesti ravimiohutuse spetsialisti Maaja Ivaski sõnul peab pakendi infoleht sisaldama võimalikult põhjalikku, samas selget ja arusaadavat teavet ravimi ja selle kasutamise kohta. “Selleks on pakendi infolehele ette nähtud kindel standard ja struktuur,” rääkis ta.

Küll aga sõltub pakendi infolehe teave konkreetsest ravimist, näiteks sellest, kas tegemist on suukaudse või süstitava ravimiga. “Pakendi infoleht koostatakse ravimi tootja poolt seda standardit ja konkreetset ravimit arvestades ning vaadatakse üle ja kinnitatakse ravimiameti poolt,” sõnas Ivask.

Kerge ja loetav

Ravimite pakendeid ja nendes sisalduvaid infolehti valmistavad trükikojad, kes teavad väga täpselt, milline peab üks infoleht olema, et see ravimikarpi ära mahuks. Üheks selliseks trükikojaks on Lõuna-Eestis tegutsev TT Print, kes teeb muuhulgas koostööd ka erinevate ravimifirmadega.

TT Printi esindaja Maarja Haikara sõnul on kõige tähtsam, et infoleht oleks loetav, ent arvestada tuleb ka paberi kaalu — viimane on ka põhjus, miks infolehed on võrdlemisi õhukesest paberist valmistatud.

“Infolehe paber peab olema võimalikult väikese grammkaaluga: kuna see volditakse mitmeks kokku, muutub infoleht paksemaks. Kui paber oleks paksem, oleks teda raskem ka karpi mahutada,” selgitas Haikara.

Ent kuidas infolehte ikkagi kõige paremini lahti ja kokku voltida? Haikara sõnul on sobiva voltimisstiili leidmise puhul tegemist kahepoolse kokkuleppega trükikoja ja ravimifirma vahel.

“See sõltub väga palju karbi suurusest, kuhu infoleht sisse läheb. Kui on teada infolehe ja karbi mõõdud, saame öelda, mitmeks see volditakse,” ütles ta. “Ühtlasi sõltub voltimine sellest, kas tegemist on pudelikorgi- või karbitootega,” lisas Haikara.

Voltimisstiile on trükikoja kogemusel väga palju erinevaid. “Mida vähem volte, seda lihtsam on teda ka tagasi kokku voltida. Põhimõtteliselt peaks inimene lihtsalt meelde jätma, kuidas infoleht lahti volditi — muud erilist kunsti siin pole,” sõnas ta.

Kindel struktuur

Nagu öeldud, on infolehel alati kindel struktuur ning sealt leitavate peatükkide täpne sisu sõltub alati konkreetsest ravimist.

“Iga infoleht algab üldiste juhistega, kus seisab, et infoleht tuleb alles hoida, lisaküsimuste korral palutakse pöörduda arsti või apteekri poole, retseptiravim on välja kirjutatud kindlale inimesele kindlal näidustusel, seda teistega jagada ei tohi ning kõrvaltoimete korral tuleb pidada nõu arsti või apteekriga,” ütles Roche Eesti ravimiohutuse spetsialist.

Sageli võib infolehe päises näha kolmnurkset (▼) tähist, mille tähendus võib ravimi kasutajale teadmata olla.

“Kõigi ravimite ohutust jälgitakse ja analüüsitakse väga hoolikalt — teatud puhkudel, eriti näiteks uute ravimite puhul, on see järelevalve aga veel intensiivsem. Seda eelkõige seetõttu, et sel juhul ei saa veel olla ravimi kohta nii palju infot kui juba kaua kasutusel olevatel ravimitel,” selgitas Maaja Ivask. Sellisel puhul on infolehe päises kolmnurkne tähis.

Juhised on järgimiseks

Infolehe esimene peatükk ütleb, millise ravimiga tegu on ning mis puhul ehk millise haiguse või kaebuse korral seda kasutatakse.

Teises peatükis räägitakse, mida on vaja enne ravimi kasutamist teada, mis puhul seda võtta ei tohi, millised on hoiatused ja ettevaatusabinõud. Antud ravim ei pruugi kõigis olukordades selle haiguse või kaebuse raviks sobida.

“Väga oluline on teada, milliste kaasnevate haiguste või seisundite puhul ei tohi kõne all olevat ravimit kasutada ning mis puhul tohib, kuid ettevaatusega,” rõhutas Ivask. Sama lugu on teiste samaaegselt kasutatavate ravimitega, kuna kõik ravimid lihtsalt ei pruugi kokku sobida,” lisas ta.

Oluline on teada alkoholi mõju ravimi kasutamisele, ühtlasi räägitakse eraldi ka ravimi kasutamisest raseduse ja imetamise ajal. “Kui ravimit sel ajal kasutada ei tohi, on see selgelt öeldud. Sama kehtib ravimi kasutamise kohta erinevatel vanuserühmadel,” rääkis ravimiohutuse spetsialist. Ravimi mõju inimese reaktsioonikiirusele on alati kirjas alalõigus “Autojuhtimine ja masinatega töötamine”.

Infolehe kolmas peatükk annab juhised, kuidas ravimit kasutada — näiteks, milline on tavaline annus, milline on lubatud suurim annus, mida teha, kui ravimit on võetud ettenähtust rohkem või on annus hoopis võtmata või manustamata jäänud.

“Mõningaid suukaudseid ravimeid tuleb võtta enne või siis hoopis pärast sööki, sest toit võib mõjutada ravimite imendumist või kõrvaltoimete avaldumist. Samas teiste ravimite puhul see oluline ei ole,” näitlikustas Ivask.

Kõrvaltoimeid võib, aga ei pruugi tekkida

Neljas peatükk käsitleb väga olulist informatsiooni: võimalikke kõrvaltoimeid ehk kirjeldab tekkida võivaid kõrvaltoimeid, kui sagedasti neid selle ravimi puhul tekkida võib, kui tõsised nad olla võivad ja mida sel puhul ette võtta. “Oluline on teada, et kõik ravimid võivad põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki,” rõhutas spetsialist.

Kõrvaltoimete tekkimise korral tuleb nõu pidada arsti või apteekriga. Nende tekkimisest on patsiendil võimalus teada anda ka otse ravimiametile, mille jaoks leiab juhised samuti infolehest. “Konkreetse ravimi puhul tekkida võivad kõrvaltoimed ja tegutsemisjuhised on alati pakendi infolehes kirjas,” ütles Ivask.

Viies peatükk kirjeldab, kuidas tuleb ravimit säilitada — nimelt on ravimile ette nähtud kindlad säilitamise tingimused ja kõlblikkusaeg, mille juures ravim säilitab oma omadused ja millest kindlasti tuleb kinni pidada.

Kuues peatükk kirjeldab, milline ravim välja näeb, milline on tema pakend, kes on ravimi tootja ja kohaliku esinduse kontaktandmed.

Teave uueneb

Ravimeid puudutav teave uueneb pidevalt. “Näiteks võivad kasutamise käigus avalduda kõrvaltoimed, mida tuleb ette nii harva, et enne ravimi registreerimist tehtava kliinilise uuringu käigus ei ole neid võimalik avastada,” tõi Ivask välja.

“Samuti võib patsientidel olla erinevaid kaasuvaid haigusi ja ravimeid, mis kõrvaltoimete avaldumist mõjutavad. Igal juhul jälgitakse pidevalt, et ravimi kasutamisest tulenev kasu patsiendile oleks alati suurem kui seonduv risk,” selgitas ta.

“Kogu ravimi kasutamise käigus saadav teave ravimi kasutajatelt — arstidelt ja patsientidelt, analüüsitakse ja hinnatakse nii ravimi tootja kui ravimiametite poolt ning vajaduselt täiendatakse pakendi infolehte,” ütles ravimiohutuse spetsialist.

Niisiis näitab infolehe uuendamise kuupäev, millal viimati ravimiamet seal sisalduvat infot hindas ja leidis selle olevat sobiva ravimi õige kasutamise tagamiseks.

Kui infoleht on kadunud

Ravimi infolehte on vaja säilitada väga lihtsal põhjusel — selleks, et sealt vajadusel üle vaadata info ravimi kasutamise kohta. Nagu on kirjas ka pakendi infolehel: “Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.” 

Ehkki infolehe säilitamise vajalikkusest räägivad nii raadio- kui telereklaamid, võib siiski juhtuda, et inimene ei leia enam pakendi infolehte üles või on see ära visatud. Kui infoleht läheb mingil põhjusel kaduma, pole patsiendil siiski põhjust muretseda.

“Kaasajastatud pakendi infoleht on alati saadaval Ravimiameti kodulehel www.ravimiamet.ee — lõigu “Otsi ravimit” alt ravimiregistrist on see võimalik kenasti üles leida,” soovitas ravimiohutuse spetsialist Maaja Ivask.