Kristiina Aaslaid naasis 10 aastat tagasi juuksuri juurest tõdemusega, et viimane avastas tema peast värvimise käigus täiesti karvutu laigu. Siiski ei osanud 37-aastane naine tookord arvata, et vaid paari kuu möödudes ei jää tema kehale mitte ainsatki karva peale alumiste ripsmete. Ent mis salapärane haigus on alopeetsia ning mida sellega elamine õigupoolest tähendab?

Lõpliku diagnoosi saamiseks kulus aega

Karvutu laigu juurpõhjust pidi Kristiina otsima ootamatult kaua – et perearst polnud selliste sümptomitega samuti kokku puutunud, palus naine abi erinevatelt nahaarstidelt.

“Arusaamist, mis mul viga võib olla, ei tekkinud veel tükk aega – ma ei osanud aimata, millise arsti valdkonda selline juhtum üldse kuuluda võiks,” rääkis ta. Et esimene nahaarst ei osanud teda aidata, hakati teise nahaarstiga koostöös asja põhjalikumalt uurima.

Lõpliku diagnoosi saamiseks tuli Kristiinal käia erinevate spetsialistide, sealhulgas nii endokrinoloogi, günekoloogi kui ka mammoloogi juures – kõik oli vajalik selleks, et teised haigused välistada. “Kui see oli tehtud, sai nahaarst panna diagnoosi, et ilmselt on tegemist alopeetsiaga,” meenutas ta. 

Haigusest polnud Kristiina varem midagi kuulnud – seda ei esinenud ühelgi tema pereliikmel, sugulasel, sõbral ega ka tuttaval. “Ma ei teadnud absoluutselt, et selline haigus üldse olemas on. Minu jaoks oli see täiesti uus teadmine,” tunnistas ta.

Juuksed kukkusid Kristiina peanahalt ära vaid üürikese kahe ja poole kuu jooksul. “Duši all käies võtsin ma peast pöidlajämedusi juuksepahmakaid korraga peast ära – see oli täiesti šokeeriv. Ma ei osanud arvata, et mul terve pea paljaks läheb, aga see kõik käis väga ruttu,” rääkis naine.

Järgmisena kadusid ka kõik kehakarvad, sealhulgas kulmud ja ülemised ripsmed. “Ainult alumised ripsmed olid alles, ja need ei tulnudki lõpuks ära, vaid jäid ainsateks karvadeks, mida kehalt leida võis,” lisas ta.

Pole teada, mis haigust põhjustab, kuid see võib välja lüüa igaühel

Alopeetsia puhul on tegemist autoimmuunhaigusega, mida esineb nii erinevas vanuses meestel kui naistel. Tekkepõhjused võivad olla väga erinevad, pärilikkusest stressi ja depressioonini. Üldjuhul ei esine patsientidel muid kaebusi peale juuste ja kehakarvade väljalangemise – nii läks ka Kristiinal. “Ainukeseks kaebuseks oli madal B12 vitamiini tase veres.”

Täiesti kiilakas oli Kristiina poolteist aastat, seejärel hakkasid oodatud karvad vaikselt tagasi kasvama. Naine käis arsti soovitusel nii elektri- kui nõelravis ning kasutas pähemääritavaid salve, kuid lõpuks kirjutas arst välja prednisolooni.

“Kuigi see ravim pole mõeldud otseselt juustekasvu toetamiseks, vaid immuunsüsteemi allasurumiseks, võib selle kõrvalnähuks siiski olla ägenenud karvakasv. Prednisolooni tarvitasin ma kokku kümme aastat ning lõpetasin alles paar kuud tagasi, sel kevadel,” rääkis ta.

Siiski ei pruugi üks ravim kõigile alopeetsia diagnoosi saanutele ühtmoodi sobida. “Tean juhtumeid, kus prednisoloon tekitas alopeetsikul kõrvaltoimeid – sellisel juhul võib olla abi mõnest muust tõenduspõhisest ravimist, kuid väga palju variante pole tegelikult tänase päevani olemas,” nentis Kristiina.

Alopeetsia diagnoosist Kristiinal pääsu enam ei ole. “Kui sa oled alopeetsik, siis sa ka jääd alopeetsikuks. Võib juhtuda, et juuksed kukuvad ära vaid ühe korra elus ning rohkem haigus ei ägene, kuid kunagi ei tea, kas see jäi esimeseks või viimaseks korraks,” nentis ta.

Möödunud aastate jooksul on Kristiina leidnud peast veel paar väikest karvutut laiku ning ei saa välistada, et ühel hetkel kogu episood uuesti ei kordu.

Juuksed hakkasid Kristiinal tagasi kasvama täpselt samas järjekorras, kuidas need välja kukkusid. “Pealaelt, meelekohtadelt ja külgede pealt aitasin vahepeal järele tumeda lauvärviga – pimedas peoruumis jäi paljudele mulje, nagu oleksid juuksed tagasi kasvanud,” tõi ta näite. 

Eestlaste teadlikkus on väga madal

Oma lugu on Kristiina korduvalt meedias jaganud, ja seda põhjusega: et haigus on haruldane, on ka inimeste üleüldine teadlikkus väga madal, mistõttu seostati Kristiina haigust sageli näiteks vähi või hoopis maailmavaateliste erinevustega, seda enam, et naine kandis paruka asemel rätikut.

“Ma rääkisin hästi avatult, millise haigusega tegemist on, ja mida see täpsemalt minuga teeb. Pidin korduvalt selgitama, et ma olen füüsiliselt täiesti terve, valusid või muid kaebusi ei ole,” selgitas ta. Sealt sündis ka otsus parukast loobuda. “Ma ei tahtnud oma ilusaid juukseid millegagi asendada. Seetõttu otsustasin kanda rätikuid – neid oli mul tohutu hulk ja sain neid erinevate riietustega kanda.”

Sellegipoolest tõi selline valik kaasa inimeste kohatud kommentaarid ja hinnangute andmise. See aga tugeva iseloomuga Kristiinat ei morjendanud, vaid andis veelgi rohkem jõudu selgitustööd teha. Siiski rünnatakse tema hinnangul eesotsas naisi, mitte mehi.

“Kiilakat meest peetakse tavaliseks, naiste puhul kohtab ütlemisi ja kiusamist rohkem, kuna see on nii erakordne juhus. Väga tähtis on inimestele vastu seista ja rahulikult selgitada,” julgustas ta.

Teistele alopeetsikutele on Kristiinal soe soovitus. “Kui keegi tuleb midagi ütlema, siis kommenteerijate vastu aitab alati see, kui neile väga rahulikult selgitada, millega haiguse näol täpsemalt tegemist on. See paneb ka võõrastel inimestel suu kinni, kuna just teadmatus on sageli põhjus, miks kohatuid kommentaare tehakse. Sellega aga peab veel kõvasti tööd tegema,” ütles Kristiina lõpetuseks.