Alkoholi tarvitamine on Eestis kurvas kasvutrendis. Ehkki suur hulk inimesi ei pea napsutamist suureks probleemiks, hiilib alkoholisõltuvus salakavalalt ligi paljudele, hävitades nende elusid. Millal saab alkoholi tarvitamisest sõltuvus ning kuidas sellest vabaneda, räägib sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu.
Millest saab alkoholisõltuvus alguse ning miks väga suur hulk inimesi alkoholist sõltuvusse jääb?
Alkoholisõltuvus saab alguse juhuslikust tarvitamisest ja sellele, et see võib viia sõltuvuse tekkimiseni, ei mõelda. Elame maailmas, kus põhjuseid joomiseks on oluliselt rohkem kui sellest loobumiseks. Mitte keegi, kes on sattunud oma joomise tõttu raskustesse, ei uskunud, et tema kuulub nende hulka, kelle elu see hävitab, kui võttis oma esimese joogi.
Sageli arvavad inimesed, et neil ei ole sõltuvust, samuti osatakse seda väga hästi varjata. Kuidas alkoholisõltuvust ära tunda?
Sõltuvus on progresseeruv haigus, negatiivsed tagajärjed avalduvad hiljem ja enamik inimesi arvab, et nad võivad lõpetada joomise, kui nii otsustavad. Sellise lähenemise puhul püütakse haigust ravida tahtejõuga ja arvatakse, et probleem seisneb ainult selles, et ei suudeta kontrollida koguseid, aega ja kohta. Et kui see kontroll õnnestuks, olekski kõik korras.
Tegelikkuses on sõltuvus oluliselt tõsisem haigus ja mõjutab kõiki eluvaldkondi. Mida tõsisem on sõltuvus, seda karmimad on tagajärjed. Inimesed võivad oma sõltuvust aastaid saladuses hoida ning sagedased töölt puudumised, varjamine ja valetamine kuulub selle juurde. Valetatakse ka arstile, kurdetakse depressiooni ja unetust või muid kaasuvaid probleeme, mis on sageli esmane pöördumise põhjus.
Nii võib juhtuda, et võetakse aastaid antidepressante, käiakse psühholoogi juures, kulutatakse aega pereteraapias, aga juurpõhjusest ei räägita või seda ei osata ka ise näha. Sõltlane võib ka väga head spetsialistid valele teele juhtida. Põhjuseks, miks sõltlane oma joomisest ei räägi, on mitmeid, aga kindlasti üks on häbi ja teine hirm. Mõte, et peab alkoholist loobuma, ei tundu tore, sest kardetakse, et jäädakse ilma ka sellest üürikesest rõõmuhetkest, mida tarvitamine pakub, ja sõltuvuse süvenedes võib see olla inimese jaoks päeva parim osa.
Milline on esimene samm sõltuvusest vabanemiseks?
Üks sõltuvuse sümptomitest on eitamine või väliste põhjuste leidmine oma tarvitamisele. Edukas taastumine algab aususest, vastutuse võtmisest ja loobumisest mõttest, et tahtejõuga suudetakse oma joomist kontrollida. Joomise lõpetamine on alles tervenemise algus.
Tõeline tervenemine eeldab uute toimetulekuoskuste omandamist kainelt elada ja võimet oma emotsioonidega hakkama saada, seda alkoholi tarvitamata. See tähendab elus tasakaalu ning seda pole võimalik saavutada ainult joomisest loobudes või näiteks tahtejõu abil 1–2 kuud kaine püsides. Kui seada omale eesmärk, näiteks olla kaine kindla perioodi jooksul, hakkab inimene alateadlikult või teadlikut liikuma joomise, mitte kainuse suunas. Sõltuvuse puhul saame küll rääkida taastumisest, millega kaasneb oma elu üle kontrolli taastumine.
Tõenäoliselt teab iga eestlane vähemalt ühte inimest, kellel on (esinenud) probleeme alkoholi tarvitamisega. Justkui ükski sündmus ei möödu alkoholita. Kas teie hinnangul on alkoholi tarvitamine Eesti ühiskonnas liiga tolereeritud?
Sõltuvus mõjutab alati sotsiaalseid suhteid ja toimetulekut. Alkohol on ju ammu tuntud kui n-ö sidusaine, et jutt jookseks ja tantsupõrandal oleks lihtsam liikuda. Kui lõpetada tarvitamine, leitakse ennast olukorrast, kus neid oskusi ei ole, puudub ka võime öelda “ei” ja julgus välja tuua tõelist põhjust keeldumiseks.
Nii võibki otsus juua vähem või tarvitamine lõpetada osutuda üle jõu käivaks ülesandeks. Paraku on meie ühiskonnas joomine elu normaalne osa. Tervenemise protsessi üks oluline osa on sotsiaalne toimetulek kainena.
Ühelt poolt on ühiskonnas väljakujunenud hoiakud, mis teevad kaine elu alustamise sageli keeruliseks. Sotsiaalne keskkond on see, mis tõmbab tagasi. On üsna kindel, et inimene, kes oma joomisega on nurka aetud, on seal kas väga üksi või koos nendega, kes toetavad joomist.
Sageli teeb inimene ise enda mittejoomisest probleemi ja arvab, et see, kas ta joob, läheb kõigile korda. Tõsi on aga see, et tegemist on olulise teemaga, mida ei tohi alahinnata ja tervenev sõltlane vajab nende küsimuste puhul nõu ja tuge.
Edukaks tervenemiseks on vaja nii toetavat keskkonda kui uusi oskusi. See võib tähendada vana elu ja sõpradest eemaldumist, mis on üks põhjuseid, miks sellega hakkama ei saada, sest üksi ei ole hea olla. See on ka sageli põhjus, miks üksi ja eraldatuses ei ole paranemine edukas.
Kui sageli juhtub, et alkoholisõltuvust ei suudeta endale tunnistada? Miks selline tunne tekkida võib? Kuidas saavad siinkohal aidata lähedased?
Sõltlase perekond ja lähedased on keerulises olukorras, sest sageli nad ei tea, mida teha. Selgeks õpitakse reegel: “Ära räägi, ära tunne, ära usalda!”
Peres esinev sõltuvusprobleem mõjutab alati kõikide elu, elatakse pideva hirmu ja ebakindluse all. Laste jaoks on olukord eriti keeruline, vanemal ei jätku jõudu olla lapsele tuge pakkuvaks vanemaks. Ei räägita sellest, mis tegelikult läbi elatakse, ja käitutakse nii, nagu poleks midagi juhtunud.
Oma praktikas olen kohanud vanemaid, kes tõsimeeli arvavad, et nende lapsed ei tea, mis toimub, tegelikkuses see aga nii ei ole.
Julgustan kõiki probleemile otsa vaatama ja sellest rääkima. Mõistan, et see ei ole mugav ja võib vastupanu tekitada. Saame aidata seda, kes on nõus seda vastu võtma. Karusselli saab peatada see, kes sellel sõidab.
Tervenemiseks on vajalik mõista sõltuvushaiguse olemust ja kaasata sellesse protsessi terve pere. Sõltuvuse tunnistamine ja tervenemine on protsess — mitte kellestki ei saa sõltlast ühe päevaga, sama lugu on ka selle tunnistamise ja sellest tervenemisega.
Kui suur on oht, et inimene võib ravijärgselt alkoholi juurde tagasi pöörduda?
Sõltuvusest taastumisel tuleb üsna sageli ette tagasilangusi. Selle eest ei ole keegi kaitstud, küll aga on süsteemse toe ja tegevusega võimalik seda vältida. Paradoksaalne on see, et need, kes seda võimalust teadvustavad, libastuvad vähem kui need, kes tunnevad ennast kindlalt. Elu sõltlasena tähendab pidevalt teadlikkust ja enda hoidmist eemale libedatest asjadest, kohtadest ja inimestest. Väsimus, nälg, viha ja üksildus on ja jäävad sõltlase jaoks kõige ohtlikumateks tunneteks, mida ei tohi alahinnata, olenemata, kas kainust on 1 kuu või 10 aastat.
Ühiskonnas, kus alkoholi tarvitamine on tolereeritud, ei saa eeldada, et meie joomise eest vastutab ühiskond. See on ikka sinu elu ja igaüks vastutab oma õnne ja elu eest ise. See, et ükski sündmus, kus käime, ei möödu alkoholita, nõuab valikuid. Lõppude lõpuks valime ju ikka ise, kuhu me läheme ja kellega suhtleme.
Tarvitamise lõpetamine ja tervenemine ei ole võimalik, jätkates n-ö treeningutega joovas seltskonnas. Tahtejõud väsib ja ühel päeval juuakse jälle, isegi kui on tehtud kindel otsus seda mitte teha. Esimeses ravietapis 3–6 kuud on soovitatav sellistest kohtadest hoiduda.
Milline näeb välja alkoholitarvitamise häire ravi, milline roll on siin psühholoogilisel nõustamisel?
Alkoholisõltuvuse ravikontseptsioone on erinevaid. Edukad on need, kes mõistavad, et imeravimit ei ole, kiiret lahendust ei ole ja keegi teine sinu tervenemise eest vastutust võtta ei saa. Tõeline tervenemine saab toimuda, kui lepitakse sellega, et kontroll joomise üle on kaotatud, ja teadvustatakse endale, et alatiseks jääb oht tarvitamist jätkates tagasilangusesse sattuda.
Otsus alustada sõltuvusravi ja hakata taastuma on kõige olulisem samm elus ja seda tuleb tõsiselt võtta. Kõik muud asjad tuleb kohandada selle järgi, mitte ohverdada taastumist muude oluliste asjade nimel. Taastumise eesmärk on elu ilma soovita uuesti alkoholi tarvitama hakata, saavutamaks tasakaal kõikides eluvaldkondades.
Mida saaks igaüks teha selleks, et alkoholi tarvitamine Eestis väheneks?
Soovitan kõigile, kes otsivad põhjuseid tarvitamise jätkamiseks, mõelda, kuidas joomine mõjutab teie isiklikku väärtussüsteemi. Asendage oma väärtussüsteemis joomine kainusega ja otsustage, kas tasub jätkata vanaviisi või on aeg muutuseks.
