Targa patsiendi blogi

Ülekaaluliste eesti laste arv suureneb vanusega. Eha Nurk: lapsevanemad ei adu oma lapse liigset kehakaalu

Ülekaalulisi ja rasvunud lapsi tuleb vanuse suurenedes juurde.Foto: Shutterstock

Värskemad uuringud kinnitavad, et ülekaaluliste laste arv on Eestis jätkuvalt tõsine murekoht. Siiski pole tegemist pelgalt kohaliku tasandi probleemiga – et ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on ülekaalulisust defineerinud kui ülemaailmset pandeemiat, on probleemile silma vaatamine hädavajalik. Kuidas ülekaalulisuse kasvutrend murda ning mida saavad erinevad osapooled selleks ära teha, selgitab Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Eha Nurk.

Põhjuseid on väga palju erinevaid

Ehkki ülekaalulisuse nagu iga teise terviseprobleemi puhul tahaks rääkida ühest konkreetsest “süüdlasest”, mille poole näpuga näidata, on põhjuseid, miks laste ülekaalulisus Eestis kasvutrendis on, siiski rohkem kui üks. Eha Nurga sõnul kujuneb ülekaalulisus üldjuhul mitme teguri koosmõjul.

“Kui laias laastus võiks mõjutavad tegurid jagada nelja suuremasse rühma: toidu tootmine ja tarbimine; kehaline aktiivsus (nii individuaalsed kui keskkondlikud tegurid); füsioloogilised (sh individuaalsed erisused); ja psühholoogilised (sh sotsiaalpsühholoogilised), siis igas rühmas on omakorda veel paarkümmend alarühma ja need on tihtipeale vähem või rohkem omavahel läbipõimunud,” selgitas ta. Lihtsustatult on aga peamine põhjus häirunud energia tasakaal. “Kui inimene saab pidevalt toiduga rohkem energiat kui jõuab ära kulutada, siis ongi üleliigsed kilod ootuspärased.”

Eesti on alates 2015/16. õppeaastast osalenud WHO laste rasvumise seires, kus uuritakse I ja IV klasside õpilasi. “Nende tulemuste põhjal (2018/19. õa raport) saame öelda, et laste seas, kes jätavad hommikusöögi söömata, ei söö igapäevaselt puu- ja köögivilju, kuid söövad tihti energiarikkaid ja toitainete vaeseid tooteid nagu maiustused, saiakesed-pirukad, magusad joogid, soolased näksid jms, on ülekaaluliste/rasvunud laste osakaal märksa suurem kui nende seas, kes tervislikest toitumisharjumustest lugu peavad,” märkis ta.

Niisamuti on liikumisharjumustega – ülekaalulised või rasvunud lapsed osalevad vähem liikumisega seotud huviringides ja on vabal ajal vähem aktiivses liikumises, samas on nad rohkem hõivatud elektrooniliste meelelahutusvahenditega. “Oluline on ka uneaeg –  laste hulgas, kes magasid öösel alla 9 tunni, oli ülekaalulisi ja rasvunuid rohkem kui nende seas, kes piisavalt magada said.”

Ülekaalulisi ja rasvunud lapsi tuleb vanuse suurenedes juurde. Kui esimeses klassis on iga neljas õpilane ülemäärase kehakaaluga ja üks õpilane kümnest rasvunud, siis neljandas klassis on juba iga kolmas ülemäärase kehakaaluga ja üks õpilane üheksast rasvunud.

Vanemate madalam haridustase on mõjutav tegur

Ülekaalulisuse valemist ei saa eemaldada ka keskkonda: näiteks tuli uuringust välja, et väikestes asulates oli ülekaaluliste levimus suurem kui suurtes asulates. “Kui naiivselt võiks arvata, et mis maalastel viga, neil ju suurepärased ja ohutud õues mängimise võimalused ning puu- ja köögiviljad omast aiast võtta, siis nii see tegelikult pole. Tegureid, mis soodustavad ülekaalu, on palju: kool on kaugel, mis välistab jalgsi või rattaga kooli minemise; huviringid on samuti keskustes ja sinna iseseisvalt ei pääse, kui kohaliku või ühistranspordi sõiduplaanid ei haaku vajadusega; sõbrad, klassikaaslased ja mänguväljakud on jälle keskustes ja uuselamurajoonides ning üksi või õe-vennaga kodus on igav õues olla; kooliteed tuleb alustada varem kui lastel suurtes asulates, mistõttu jääb ööuni lühikeseks või hommikusöök söömata või koguni mõlemad korraga,” tõi Nurk erinevaid näiteid.

Selge seos ilmnes ka perekondlike teguritega. “Õpilaste hulgas, kes kasvasid mõlema bioloogilise vanemaga leibkonnas, oli ülekaalulisi ja rasvunuid vähem kui nendes peredes, kus vanem kasvatas last üksi või koos uue elukaaslasega. Ühe või mõlema ülekaalulise või rasvunud vanemaga peredes olid ka lapsed tõenäolisemalt ülekaalulised või rasvunud. Samuti siis, kui peres esines kroonilisi tervisehädasid nagu diabeet, kõrge vererõhk või suur vere kolesteroolisisaldus,” sõnas ta.

Ülemäärase kehakaaluga õpilaste osakaal oli seda suurem, mida madalam oli vanemate haridustase ja mida halvem oli leibkonna majanduslik olukord. “Lisaks ilmnes, et imikuna rinnapiima saanud laste seas oli ülekaaluliste või rasvunud õpilaste osakaal väiksem kui nende õpilaste hulgas, keda rinnapiimaga ei toidetud.”

Ülekaalulised on rohkem poisid

Ent kas eesti lapsed on muu maailmaga võrreldes kehvemas või paremas seisus? Nurga sõnul ilmus just äsja rahvusvaheline ülevaade 33 Euroopa riigi võrdlusest, millest selgus, et ülekaalu ja rasvumise levimus Euroopa 7–9-aastaste laste seas oli 29%, mis on võrdne Eesti levimusega, kuid riikidevahelised erinevused olid suured (6–43%).

Nii nagu Eestiski, esineb ka Euroopas tervikuna ülemäärast kehakaalu võrreldes tüdrukutega rohkem poiste seas ja samuti lastel, kelle vanematel on madalam haridus. Olulisi erinevusi võib näha toitumises: kui puu- ja köögiviljade söömisel jäi Eesti ülejäänud Euroopaga võrreldes pigem kehvemate hulka (vastavalt 38% ja 19%), siis magusate jookide joomisega liialdamisel oli meil olukord parem – paremuselt Kreeka järel teisel kohal (3%).

Umbes 40% Euroopa lastest (Eestis 35%) liikus kooli ja kodu vahel jalgsi või jalgrattaga, üle 50% (Eestis 75%) osales liikumisega seotud huviringides vähemalt kaks tundi nädalas ja ligi 90% (Eestis 84%) veetsid vähemalt ühe tunni päevas aktiivselt mängides. Samas oli Euroopas tervikuna viiest lapsest kaks (43%) hõivatud elektroonilise meelelahutusega kaks või rohkem tundi päevas, kuid Eesti oli selles osas San Marino ja Itaalia järel kolmandal kohal (64%).

Vanem peab probleemi märkama, kuid sageli seda ei juhtu

Eha Nurga sõnul tuli Eesti enda uuringust välja oluline probleem: nimelt ei adu lapsevanemad oma lapse liigset kehakaalu. Kas paks laps ongi siis tõesti ilus laps? “Kui vanem ei märka või ei oska märgata, ei saa ta ka sekkuda ja loomulikult on veel hullem karuteene, kui vanem märkab, aga ei võta oma lapse tervise heaks midagi ette,” sõnas juhtivteadur.

Siiski pole ülekaal lihtsalt vanuseline eripära, vaid oluline riskitegur mitmetele tervisehädadele nagu näiteks suhkurtõbi, ainevahetussündroom, kõrgenenud vererõhk või vere kolesteroolitase, luu- ja lihaskonna haigused, astma, psühholoogilised häired, südame-veresoonkonnahaigused ja vähkkasvajad. Kui viimased kaks on peamiselt täiskasvanute haigused, siis on teada, et võrreldes normaalkaaluliste lastega esineb rasvunud lastel rohkem kõrgenenud vereõhku, suhkurtõbe, astmat ja muid hingamisteede haigusi, unehäireid ning maksahaigusi.

“Ka teist tüüpi diabeet, mis on varasemalt olnud vaid täiskasvanute haigus, on nüüd jõudnud laste sekka. Üleliigse kehakaaluga lapsed võivad puutuda kokku kiusamisega ja neil võib olla madal enesehinnang, mis mõjutab oluliselt nende vaimset tervist,” märkis Eha Nurk.

Muutused ühiskonnas võtavad aega

Ehkki lahendusi ülekaalulisuse vastu võitlemiseks on lihtsam pakkuda kui ellu viia, on Eha Nurga sõnul kindel see, et tegutseda tuleb ühiselt ning oma panuse peavad andma kodu, lasteaed/kool, riik ja ühiskond. “Muutused viimases ongi ehk kõige keerulisemad, kuid samas väga olulised. Kui keskkond meie ümber tervislikke harjumusi ei soosi, siis ei ole suurel osal rahvastikul lihtne oma käitumist muuta.”

Tervise Arengu Instituut ja Sotsiaalministeerium töötavad juba mõnda aega suunas, et viia koostöös toidutööstusega ellu toitude reformuleerimine, s.t vähendada ühiselt toidu suhkru, soola ja küllastunud rasvhapete sisaldust. “Lisaks on riigil võimalus sekkuda seadusandluse muudatuste ja hoolikalt läbimõeldud maksupoliitikatega. Tervishoiukorralduse suunamine ennetusele aitab kindlasti kokku hoida ravikulusid. Oluline osa on riigil ja kohalikel omavalitsustel ka liikumissõbraliku taristu loomisel,” sõnas ta.

Lapsevanemate eeskuju oma lastele on äärmiselt oluline. “Tänapäeva infoühiskonnas ei saa küll öelda, et kuskilt ei ole teadmisi võtta, kuid alati ei ole neid võibolla lihtne leida või usaldusväärseid allikaid uhuu-teadusest eristada. Seetõttu kulub lihtsate tõdede kordamine alati ära.”

Soovitused vanematele Soovitused koolidele ja huvikoolidele Ühiskondlikud soovitused
Laste harjumuste muutmiseks tuleb esmalt alustada iseendast, olles eeskujuks lastele – mida noorem on laps, seda kiiremini ta õppust võtab. Pakkuge esimesel vahetunnil lastele, kes kodust söömata kooli tulid, võimalust koolisööklas putru süüa. Jätkates KOVidega, leidke võimalus korraldada kohalik transport selliselt, et kaugemal elavad lapsed saaksid keskustes toimuvates huviringides osaleda ilma „taksoteenust“ pakkuvate vanemateta või, et lapsed huviringidest transpordi tõttu sootuks eemale ei jääks.
Päev alaku hommikusöögiga! Õpetajad, kes te saadate lapsed söögivahetunnile, jälgige, et kõik tuleksid kaasa ja einestage koos lastega. Kõik toidud ei peagi iga päev maitsema, kuid koolipuuvili ja leib aitavad samuti hädast välja, et ülejäänud koolipäev vastu pidada. Koolibussist, mis arvestab vaid tundide algus ja lõpuaegu, ei piisa. Täiendav kohalik transport annab võimaluse ka kaugemal elavatel lastel käia vabal ajal keskuse mänguväljakutel sõpradega mängimas või ühisüritustel.
Lubage lapsel kooli minna ise – jalgsi või motoriseerimata ratta/tõukerattaga. Kui autoga sõidutamine on mingil põhjusel vältimatu, siis võimaldage lapsel viimased 10-15 minutit kooli jalutada – pääsete ise kooliümbruses olevast ummikust ja laps saab päeva esimesed virgutavad liigutused tehtud. Pakkuge nii koolilõunal kui kooliüritustel võimalikult vähe magustatud tooteid. Joogivee tasuta kättesaadavus koolisööklas või puhvetis on iseenesest mõistetav. Spordivõistluste ja ühisürituste auhinnad, müügiletid ja sponsorlus on korraldajate otsustada – vastutustundlik ja eetiline suhtumine aitab samuti vähendada üleküllastunud magusaturgu.
Hoolitsege, et lastel oleks koolist tulles kodus olemas lõunasöök, selle asemel, et anda talle taskuraha. Kui laps peab peale tunde minema otse huviringi, siis pange talle tervislik toit kaasa. Koolipuhvetite puhul on koolijuhil võimalik rakendada riiklikke soovitusi lasteasutuste puhvetitele. Leidke lahendused jalg- ja rattateede rajamiseks nii, et võimalikult paljud lapsed saaksid iseseisvalt ja turvaliselt kooli.
Jälgige ja vajadusel piirake laste arvuti ja nutiseadmete kasutamist ning TV vaatamist – kõigi nende võimaluste peale kokku kuluv aeg ei tohiks ületada 2 tundi päevas. Lubage lastel vahetundide ajal väljas joosta nii palju kui võimalik. Rattaparklate turvalisus – võimalusel kaamerate vaatevälja ja konstruktsiooniga, mis ei vääna parkimisel ratta kodaraid. Talvisel ajal ärge jätke rattaparklaid lume alla ja säilitage võimalus parkimiseks aastaringsetele jalgratturitele.
Lapsed peaksid olema kehaliselt aktiivsed vähemalt 60 minutit päevas ja seda rõhuga sõnal aktiivsed – rahulik lonkimine kooli-kodu vahel või punktist A punkti B ei toeta füüsilist vormi, kuid on kindlasti parem kui autosõit või istuv tegevus. Motiveerige lapsi vahetundides mängima. Kaasake vanemate klasside õpilasi algklassiõpilastele mängujuhtideks. (Vanasti olid õpilased graafiku järgi vahetundides korrapidajateks, nüüd võiks sarnase süsteemi mängujuhtidena taastada.
Innustage, toetage ja kiitke (ülekaalulisi) lapsi kehaliste tegevuste ja mängude juures.
Kontrollige üle mänguväljakute tasuta wifi leviala, mis ei ahvatleks lapsi kiikedel telefone näppima.
Lastele toitu serveerides arvestage tema vajadusega ja ärge sundige last taldrikut tühjaks sööma. Portsjonid olgu pigem väiksemad, toitu võib pärast soovi korral juurde tõsta. Juhtige tähelepanu toidu koostisele ja õpetage lapsi lugema pakendil olevat teavet, et nad õpiksid märkama soola ja suhkru sisaldust, aga ka küllastunud rasvhapete ja energiasisaldust. Visuaalsed näited ja praktilised tegevused on siinkohal väga asjakohased. Uute koolihoonete planeerimisel pidage silmas asukohta – kool ei pea olema keset küla, parem asukoht on asula servas ja metsa kõrval, mis suurendab võimalust lastel jala/rattaga kooli minna ning lisab mitmekesisust liikumisõpetuse ja õuesõppe tundide läbiviimiseks. Lumega talve korral on lastel mõnusam metsas suusatada, kui koolistaadioni ümber tiirutada.
Ärge motiveerige last maiustustega! Mõelge ka siin liikumisele – seikluspargi, veekeskuse või liikumisele suunatud mängutoa külastus, jalgsi (või osaliselt jalgsi) kinno või teatrisse minek jne. Söögivalmistamise tundides lähtuge tervisliku toitumise põhimõtetest. Kui pitsa ja pasta valmistamine kodunduse tunnis on möödapääsmatu, valige tooraineks vähemasti täisteratooted.  Hoidke silm peal, millised toitlustusasutused on kooli vahetus läheduses ja võimalusel piirake seal uute kiirtoidukohtade avamist.
Maiustuste, magusate piimatoodete, jäätise, soolaste näkside jt energiarikaste toodete koju varumine ei ole hea mõte, nende ostmine peaks olema erandlik. Leidke koos kohalike omavalitsustega (KOV) võimalus pakkuda tasuta või sümboolse tasu eest erinevaid  liikumisega seotud huviringe, kus rõhk on liikumisel, mitte numbrilistel tulemustel või võistlusteks treenimisel. Veekraanid spordiväljakute, terviseradade ja kaupluste juurde, et oleks võimalus joogipudeleid täita ja poest ostetud puuviljad kohe pärast ostmist pesta ja ära süüa – see vähendab „kohustust“ näljakustutuseks pirukaid osta.
Magusad joogid, nii erinevad karastusjoogid kui mahlajoogid, sõltumata sellest kas need on suhkru või magusainetega jäägu samuti pigem poeriiulitele. Janujook on vesi! Ka pärast treeninguid. Ostukampaaniad, à la 2=3 saab teha ka tervislikule toidule.
Julgustage lapsi proovima erinevaid spordialasid, sh ka rahvatantsu- või muud tantsuringid, et ta leiaks endale kõige meelepärasema viisi liikumiseks. Vältige auhinnalooside korraldamist, milles osalemiseks peab sööma suurtes kogustes maiustusi, jäätist, šokolaadi, kartulikrõpse jt energiarikkaid tooteid.
Paar tundi enne uinumist tehke ekraanirahu ja minge lapsega enne magamaminekut väikesele, 15–30 minutisele jalutuskäigule, siis on uni mõnusam ja päeva viimased sammud tehtud. Pakkudes toitlustusasutustes köögivilju soovitud koguses toidule ilma lisatasuta juurde on suur samm tervislikuma toitumise suunas. Ka päevapakkumise kõrval võiks olla soovi korral tasuta taldrikutäis salatit.
Aktiivne puhkus perega nädalavahetustel annab tõhusa energialaengu järgnevale nädalale, millest tuleks kujundada tavapärane iganädalane sündmus. Perearstid, pere- ja kooliõed, hoidke silmad ülekaalu suhtes alati lahti, s.t ükskõik, mis murega patsiendid teie poole pöörduvad ja mida varem sellele tähelepanu pöörate ja sekkute, seda parem!
Piknikule minnes jätke maha magusad ja energiarikkad tooted – värskes õhus maitsevad köögiviljad, täisteratooted jm tervislik kraam palju paremini kui tavaliselt. Samuti külla minnes jätke koogid-tordid-kommid kaasa võtmata. Võimalike kassajärjekordade tekkekohad võiks palistada täisteratoodete, puu- ja köögiviljade sooduspakkumistega.

Kõiki soovitusi ei pea kohe korraga kasutusele võtma. Alustada tuleks nendest, mida kõige lihtsam rakendada ja lisada juurde järjest uusi. Suuri ja väikeseid soovitusi oskavad leidlikud inimesed kindlasti juurde pakkuda. “Isegi kui need tunduvad tagasihoidliku mõjuga või eraldi vaadatuna mõttetud ja tühised, siis ühtsuses peitub jõud – kui keskkonna kujundamisel on arvestatud iga väiksemagi pisiasjaga võib tulemus olla suur,” sõnas Nurk lõpetuseks.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.