Tervise kinkimine on suurepärane võimalus teha kasulik kingitus kõige kallimatele, see on lihtsam, kui arvata oskad, see on investeering, see on praktiline, see on unustamatute hetkede nimel — nii kõlavad mitmed reklaamid, mis promovad apteegitooteid, erakliinikute kinkekaarte, laborianalüüse ja veel muid tooteid ja teenuseid. Võrreldavas mahus reklaamitakse ka kinke, millega kaasnevad ühiselt veedetud aeg ja elamused, mida saab koguda ühiste mälestuste loomiseks. Ilus! Liigutav!

Kui oleks vaid võimalik lisada nimekirja imerohi, mis aitab kõike kingitut nautida, kuniks elad — elada täiega elu lõpuni. Kahjuks kaasneb pika ja ilusa eluga paradoks: mida kauem sa elad, seda suurem on tõenäosus, et mälestused tuhmuvad, hägunevad, segunevad väljamõeldistega, kuniks kustuvad täielikult.

Hea omadus kustuvatel mälestustel on taaskord paradoks ja selleks on teadmine, et kõige kauem püsivad esimesed ilusad mälestused. Kahjuks küll need, mida ei ole kingitud, vaid mis on isetekkelised lapse- ja nooruspõlveaegadest. 

Fakt, et esimesena kaovad mälestusi hoidvalt mäluriiulilt viimati saadud kogemused ja elamused, et kaob lühimälu, iseloomustab eaga kaasnevat üha sagedasemat haigust — dementsust. Kas me saame aga midagi teha, kinkida, et võimalikult kaua hoida alles ka hiliseid sündmusi või säästa lühimälu?

Vastus on, et täna kahjuks väga palju ei saa. Või siiski? Mis oleks, kui alustaks märkamise kinkimisest? Aga mida peab märkama?

Märkama peaks ohumärke, mida kirjapanduna saab kokku 10 ja millest aja jooksul võivad kujuneda dementsuse põhisümptomid ehk 4 (7) A-d. 

Märka:

• unustamist, mis hakkab häirima igapäevast elu;
• tavapäraste tegevuste planeerimise ja elluviimise raskemaks muutumist — kõik võtab rohkem aega ja tundub probleemne;
• argiaskelduste — nii kodus, tööl kui ka puhkehetkel — muutumist ootamatuteks väljakutseteks;
• muutunud aja- ja kohataju;
• kujutiste ja ruumitaju mõistmise muutumist;
• sõnade käepärasuse halvenemist, mis muudab keeruliseks sõnade kasutamise kõnelemisel või kirjutamisel;
• esemete kaotamist ja varastamist — see võib viia süüdistamisteni ja arvamuseni, et teised inimesed varastavad ja kiusavad;
• otsustusvõime halvenemist;
• tööst ja/või sotsiaalsetest tegevustest eemalejäämist, suhtlemisprobleemide tekkimist töökaaslaste ja sõprade ning vanade tuttavatega;
• meeleolu ja isiksuse muutumist.

Veidralt käitumine ei ole vananemise sümptom

Lugeda on lihtne, märgata keerulisem, sest ohumärgid kombineeruvad ja esinevad ka nn normaalse vananemise korral. Normaalse vananemise korral võib neid nimetada ealisteks iseärasusteks, mille erinevuseks dementsusest on see, et igapäevane elu ei häiru.

Elust enesest näiteid ohumärkidest, mis hiljem osutusid dementsussündroomi väljendusteks: osalemine töö- ja majaühistu koosolekutel läks keeruliseks, sest teised osalejad rääkisid väga keerulist juttu. Autoavariid, kukkumised jalgrattaga, menüü piirdumine paari-kolme lihtsalt valmistatud toiduga, sest nii oli lihtsam — kuni poes käimine muutus mõttetuks, sest seal ei müüdud enam midagi. Arvuti kasutamine pangatoiminguteks oli võimatu, sest arvuti läks iga päev katki, sama juhtus televiisoriga, mis näitas ainult poolikuid inimesi. Suvekodusse minek ühistranspordiga jäi ära, sest rongiajad muutuvad kogu aeg ja bussid olid täis. Lisaks eksimised tuttavates kohtades, helistamine sõpradele päevas mitmeid kordi samade juttude ja küsimustega. Riiud ja tülid, mis tekivad kokkulepitud aja ja koha segiajamisest ja süüdistamisest, et miks muudetakse kokkuleppeid. Lisaks tarbetud ostud, pangakaardi kasutamise keerukus kuni kauplusest lahkumiseni ilma arvet maksmata. Huvi kadumine hobide — lugemine, teater, osalemine treeningutel, spordivõistluste jälgimine — suhtes, sest seal ei ole enam midagi uut ega huvitavat. Rääkimata nimisõnade asendamisest asesõnadega ja vestlustes osalemine rohkem žestikuleerides kui verbaalselt väljendades.

Mõistmine, et veidrad muutused inimese olekus ja käitumises ei tulene vananemisest, ümbritseva keskkonna vaenulikkusest ega suurenenud tähelepanuvajadusest, vaid haigusest, mis algab hiilivalt ja kahjustab aju, ei tule kergelt. Haigust, mis on nagu meremuusika, võimas sümfoonia, saja akordiga ja tuhande tooniga, aga erinevalt laulusalmist kuulata (näha) ei tahaks, sest selle lõpp on kurb. Lähedastele tihti raskem taluda kui haigele endale ja sellel puudub nii spetsiifiline ennetus kui ravi. Haigusseisundiga, millel nimeks dementsus, saab hästi elada vaid siis, kui see õigeaegselt diagnoositakse ja nii haigele kui ka lähedastele vajalikku abi pakutakse.

Mida siis teha, kui kahtlustad dementsust?

Kui sina või su lähedane märkab mõnda dementsusega seotud varajast muutust, siis pöörduge palun oma perearsti poole, kes aitab sul välja selgitada probleemi põhjuse, sest lisaks pöördumatust ajukahjustusest tingitud dementsussündroomile esineb ka dementsuslaadseid seisundeid, mida saab ravida. 

Kahjuks on dementsussündroomi peamine põhjustaja Alzheimeri tõbi, mis on närvisüsteemi krooniline haigus, põhjustades närvirakkude aeglast kahjustumist ja aju kärbumist. Täna sellele haigusele ravi ei ole, sest haigusest põhjustatud närvirakkude hukkumist ei ole olemasolevate ravimitega võimalik mõjutada. Alzheimeri tõvega, nagu ka kõigi teiste dementsussündroomiga inimeste heaolule saab kaasa aidata haiguse varase äratundmise ja nende toetamisega haiguse arenedes, pakkudes neile tuge ja mõistmist.

Dementsuse sümptomite paremaks meeldejätmiseks võib kasutada 4 (7) A-d, mille esinemine sõltub kahjustuse asukohast ajus. Kõik A-d ei pruugi ilmneda korraga ega ka kõigil Alzheimeri tõve haigetel.

• AMNEESIA on mälu mitteloomulik halvenemine. Amneesiaga patsiendid võivad kaotada asju ja süüdistada teisi nende tagant varastamises. Nad unustavad, mida neile on öeldud, ning esitavad korduvalt samu küsimusi. Patsient on ärritatud, kuna ei suuda meenutada olulisi asju.
• AFAASIA on oskamatus kasutada või aru saada kõnest. Afaasiaga patsientidel on raskusi enese arusaadavaks tegemisega ja nad ei suuda teile öelda, mida soovivad või vajavad. Neil on raskusi vestluse jälgimisega ning nad jäävad sellest kõrvale. Patsient võib ärrituda, kuna ei saa öeldust aru ega suuda end väljendada.
• APRAKSIA on võimetus eesmärgipärase tegevuse planeerimisel ja teostamisel, kui selleks ei ole mõnda füüsilist puuet, nagu näiteks murtud käeluu. Apraksiaga patsientidel on raskusi kirjutamisega ning nad muutuvad kohmakas. Neil on probleeme ka riietumise ja söömisega. Mõnikord võib olla ka probleeme kõndimise, mälumise ja isegi neelamisega. Sellelaadsed probleemid viivad kukkumisteni ja ka teiste erakorralise meditsiini valdkonda kuuluvate situatsioonideni. Patsient võib vihastuda, kuna ta ei suuda end enam ise riietada. 
• AGNOOSIA ehk vaimne pimedus kujutab võimetust ära tunda asju või isikuid. Nad võivad tahta minna koju, kui ise tegelikult kodus viibivadki. Need patsiendid võivad mitte ära tunda enda ees asuvaid asju ning seetõttu komistavad mööblile või pistavad suhu söömise eesmärgil selleks kõlbmatuid esemeid. “Vaimu pimedus” on aju võimetus ära tunda seda, mida silmad näevad.

Lisaks 4-le põhi A-le tuuakse välja veel ka:

• ANOSOGNOOSIA iseloomustab inimeste võimetust tajuda oma haigust. Võib juhtuda, et haiguse alguses märkavad inimesed oma probleeme, aga üritavad seda teiste eest varjata.
• MUUTUNUD TAJU (altered perception), mille puhul võivad dementsusega inimesed näha meelepetteid, ohutud asjad võivad näida ohtlikena, tuttavad võõrastena.
• APAATSUS iseloomustab initsiatiivsust, huvi puudumist, võimetust alustada tegevusi ja vestlusi ning püsida nendes.

Dementuse peamine riskifaktor on vanus. Dementsuse tekkimise edasilükkamiseks on väga oluline järgida üldtervislikke eluviise. Kui me teeme seda koos oma lähedastega — abikaasad, partnerid, lapsed, sõbrad, kolleegid —, kes oskavad ja julgevad märgata, on tõenäosus saada algavast dementsusest võimalikult vara teada suurem ja seeläbi ka võimalus head elu nautida kauem. Kingime üksteisele rohkem märkamist!